Jarek Kasar – ma olin Chalice

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

29-aastane Jarek Kasar räägib «Lindmehes» ausalt, mida 19 aastat lavaelu on temaga teinud, samuti pihib ta seksist, ema alkoholismist ja põhjendab, miks ta ei taha laulda «Minu inimesi».

FOTO: NO99

Mul on üks laul, mis mind palju aastaid saadab. See Tõnis Mäe laul on tehtud küll juba 1996. aastal, kui Mikk Mikiver lavastas Tšehhovi «Kolm õde» Sagadis. Tõnis mängis seal Tusenbachi.

Seoste rida – ma tahan kuidagi jõuda «Lindmeheni» – algab mu jaoks sellest, et Šapiro 1973. aastal Draamateatris lavastatud «Kolmes ões» mängis Mikiver ise Veršininit ja Tusenbachi Juhan Viiding. Jarek Kasari laule kuulates, tema tekste lugedes olen mõelnud Jareki sarnaseks Juhan Viidinguga.

Laul, millest räägin, on tehtud Villu Kanguri sõnadele ja selle pealkiri on «Romanss».

Juhan Viidingul on luulekogu «Ma olin Jüri Üdi». Jarek Kasari «Lindmees» võiks olla «Ma olin Chalice». Sest see on pihtimus, kus üks ürgselt andekas looja tahab täiskasvanuks saada ja tunneb, et selleks on vaja oma peas olevad luuletused uuesti, uuesti kõva häälega sõnastada. Selles monolavastuses ta nagu jätaks hüvasti oma lapsepõlvega.

Hüvastijätud, lahkumised on valusad. Tšehhovil teab Tusenbach ette, et ta eesootaval duellil surma saab. Ja ta valibki vabasurma, ehkki autor jätab talle ka teise võimaluse. Siis laulabki Mägi: «Saatus laob sulle pasjanssi, / kuid kui sa ta kaarte ei näe, / siis vala valu romanssi / ning ootama jää... »

Mul on ammu teadmine, et mis tahes valu ja leina leevendab ainult uus loomine ehk mineviku romanssi valamine aitab edasi. On see siis maal, luuletus, üleskirjutatud mõtete rida, film, puuriit, sepikojas taotud sõlg ... See palang leevendab, ei lõpeta, aga aitab meil valuga elada. Just see teadmine on tähtis, et kohe ei juhtu midagi – tee oma tegu ära ja siis jää ootama. Elu on targem kui meie.

Mul on mõned asjad hingel, mida ma andeks ei saa ja millest ma isegi endaga harva kõnelen. Olen mõelnud, et neid asju ei saagi iial andeks. «Lindmeest» vaadates on mul tunne, et Jarek usub: enda sisimate valude väljarääkimine laval vabastab. See on tänaste 20–30-aastaste julgus kõnelda oma kahtlustest, natuke, mulle tundub, ka meie eest ja meie pärast. Ka Jareki läbi aja lauludes on need tunded ja tundevirvendused ühel või teisel moel olemas ja kuuldavad.

Tema «Lindmehe» lugu on puhastuse lugu, et edasi luua. Lootuse lugu, et lindmees ei sure, vaid aitab hoopis elada ja mitte saada «normaalseks meheks». Aitab teisigi temasuguseid, mis tahes loominguga nad siis ka ei tegeleks ja millisel tasemel, millise pühendumise või endast andmisega ...

Paljud inimesed on oma loomisvalu, lähedased, leinad ja kaotused, seljataha jätmised luuletusteks kirjutanud, lauludeks laulnud, ma usun, et ka piltideks maalinud. Siin tekib paralleel nutunaistega, kes haudadel ja matustel on tellitud leina leevendama. Kui enamiku elust on see vana komme mulle tundunud naeruväärsena, siis nüüd ma enam nõnda ei mõtle – eks itkud ole ikka nende jaoks, kes edasi elada tahavad.

Ma ka rõõmustan Jareki pärast ja usun, et pärast «Lindmeest» tal ongi kergem Jarek Kasarina edasi elada ja veel palju laule luua, mis ei vähenda «Minu inimeste» hingepuudutavat osa mu jaoks.

Etendus lõppes lauluga, kus sõnad «palun andeks, ma olen uus». Äkki selles ongi me elusamalt elatava elu võti?

 

Muusikal otse elust

«Lindmees»

Autorid: Jarek Kasar, Laur Kaunissaare, Ene-Liis Semper

Laval Jarek Kasar

Esietendus 19. detsembril NO99s

Tagasi üles