Venemaa teatrite dvižuhha’st

Oleg Lojevski on mees, kes veedab päevad ja õhtud Venemaa teatrites, aastas vaatab ta ära vähemalt 250 etendust. Foto: Erakogu

Teatrit peensusteni tundev Vene teatritark Oleg Lojevski räägib elust, kunstist ja uuest dramaturgiast. Räägib muutumisest ja tähendustest.

Oleg Lojevski, maailm on muutunud pragmaatiliseks. Kas Venemaal on veel noori hipisid täna?

On hipid, ei kao nad kuhugi. Hipid ongi vastus pragmaatikutele. Inimesed võtavad pragmatismi kergemini omaks kui vabadust, idealismi. Pragmatism, logistika, karjäär ja mugavus – kõik tahaksid elada nagu klantsajakirjas. Ikka tahaks olla igavesti noor, purjetada jahiga, juhtida luksusautot ja elada igavesti noore naisega. Selles ei ole mitte midagi halba. Aga enamasti nii see ei lähe! Ma olen realist.

Nooruses on vaja olla hipi, unistada vabadusest, aru saada, mis see on. Teater on vastus ja vastasseis pragmaatikale. Venemaal suletakse teatrikoole. Öeldakse, et need pole efektiivsed. Pragmaatikud klaarivad vahekordi loomevabadusega ja tahavad seda kontrollida. Kontrollida loomingut on naeruväärne.  

Riigi ülesanne on aidata inimesel ennast teostada, mis tahes seaduslikul elualal. Kui on inimesi, kes tahavad teha teatrit ja seda õppida, peab riik neid toetama. Pragmaatikud kahjuks ütlevad, et milleks meile näitlejad ja lavastajad, meil on vaja lukkseppi ja insenere, kaevureid on vaja. See ei ole õige. Ka siis, kui vaatajad nõuavad selliseid muinasjutte, millega ollakse harjunud, on teatri kohus rääkida sellest elust, mis on aknast välja vaadates. Elust nende probleemidega, mis on maailmas, mida tunnevad inimesed. Et inimene saaks leida iseend ja väärikamalt seda elu elada.

Ma tean teie huvi uue näitekirjanduse vastu. Eestis teame vene uuest dramaturgiast vähe.

Mu suureks üllatuseks, kõnelesin Eesti teatrikriitikutega, kahjuks tõesti on nii. Vähe teatakse mitte ainult vene uut dramaturgiat, aga niisamuti ei tunta prantsuse või rumeenia oma. Ometi on seal palju huvitavat.

Arvatavasti peab ühel maal, taassündinud maal, olema periood, kus huvitav on ainult oma, oma näidendid, aga see aeg peab ikkagi mööduma. Tuleb osata avada uusi väravaid, lasta sisse võõrast, ja sellega tuttavaks saada, suhestuda.

Selles mõttes on Venemaal, paljudele ta rumalustele vaatamata, hetkel olukord väga hea. Kirjutatakse ja tõlgitakse palju. Mida kõike sealt ei leia! Meil tõlgitakse Mehhiko näidendeid, Kanada näidendeid.  

Mis on vene näitekirjanduses uut?

Teemasid on palju. Vene uus dramaturgia, niinimetatud uus draama, sündis marginaalide keskel. Kirjutamist alustasid noored inimesed väikestest linnadest. Noored kahekümneaastased. Nad loomulikult tundsid ainult seda, mis neid ümbritseb, mõistsid vaid oma eakaaslasi. Nüüd on nad suureks kasvanud. Täiskasvanuks on saanud ka nende kangelased. Teemad, millega tegelased kokku põrkavad, on suureks saanud. Seda on jube huvitav jälgida.

Andekad inimesed, näiteks Dmitri Bogoslavski. Ta kirjutab vene keeles, aga on ise Valgevenest. Moskva teatrid võitlevad õiguse eest lavastada tema näidendeid. On selline noor tüdruk, Jaroslava Pulinovitš, 25-aastane. Tema näidendeid mängitakse lisaks Venemaale Ameerikas, Saksamaal, Poolas. Ja just nüüd ilmus tema raamat Hiinas.

Mida peaks muutuma teatrites?

Täna Vene teatrid, kujutan ette, et ka osa Eesti teatritest, kutsuvad: me oleme nii huvitavad, kultuursed, tulge meid vaatama! Aga tegelikult on midagi, mis on elus huvitavam ja ei tulda. Me peaksime siis ise inimeste juurde minema . Mängima nendes kohtades, mis ei ole teatri tegemiseks mõeldud, näiteks supermarketis. Peaksime olema sotsiaalsemad. Me ei tohiks oma Itaalia teatrikarpides kardinapilust rahulolevalt vaadata, kuidas publik teatrisse tuleb. Tunnistagem, et tihti ei tulda meid vaatama, tullakse üksteist vaatama ja ennast näitama. See peaks muutuma.

Maailm on muutunud ja uued näidendid sellest ka räägivad?

Teemad on tõepoolest muutunud. Varem lugesin kõikidel konkurssidel lugusid sellest, kuidas millegagi ei olda rahul... ikka olid kõik süüdlased. Mehed olid süüdi naiste ees, naised meeste ees, rahvas oli süüdi valitsejate ees, valitsus on igavesti süüdi ja alluvad niisama... Kõik kõigele lisaks vihkasid üksteist... Nüüd on näidenditesse ilmunud uus inimene, uue teadvuse ja uute teadmiste, uue ellusuhtumisega. Lood sellest, millised väärtused talle korda lähevad, mis teda huvitab, mis sünnib igavikuliste arusaamistega, milline on täna perekond, armastus, surm...

Näiteks Tšehhovi «Kolm õde». Näidend algab sellega, et öeldakse: isa suri aasta tagasi, aga sina käid juba valges kleidis. Vampilovil poeg sõidab isa matustele. Milline sündmus! Tänapäeval pole surm ja matused üldse mingi sündmus. Ja noored näidendikirjutajad fikseerivad selle. Fikseerivad põhiväärtuste langemise, muutused... Selle, et inimesed on keskendunud ainult enesele.

Ilmuvad näidendid sotsiaalfoobiatest, kus tegelased ei käi toast välja. Istuvadki kodus ja silmast silma ei suhtle. Nad ei tahagi sotsiaalset elu elada. Ja kirjanik küsib, mis see on, kas see on halb või hea.

Üks tõsistest teemadest on meil, et mehed ei taha enam tööd teha. Mul on endal tuttavaid, kes on lastega kodus, nende naised teenivad raha.

Kaasaegne näidend on ühiskonna diagnoos. Kaasaegne teater peabki selgitama vaatajatele, et elu ongi keeruline, et see pole lihtne, ja aitama inimestel selles keerulisuses orienteeruda. Hea teater võiks vaatajatele öelda, et elu ei ole üles ehitatud nii, nagu seda seriaalides näidatakse. Kindlasti ei ole elu üles ehitatud selle loogika järgi, et kui sa hästi käitud, siis saad selle eest autasustatud.

Loete palju ka lääne näidendeid?

Jah. Ülihuvitav on see, mida kirjutatakse Poolas. Dorota Masłowska on parim Euroopa dramaturg. Ta on ka 29-aastane ja kirjutanud kaks suurepärast näidendit. Suurepärane on Rimas Tuminas Leedust. Juba on vene keelde tõlgitud ta näidend «Kant» ja see lavastatakse Majakovski-nimelises teatris.

Maailmas on hakanud kõik juhtuma palju kiiremini kui varem. Teater on eriline maailm ja sinna koguneb ja seal on mu jaoks palju väga erilisi inimesi. Inimesed kõigi oma põdemistega, egoismiga, kadedusega... aga ikkagi on seal need, kes tahavad reaalsust mõista, sellest aru saada, ja kui vaja, seda ka muuta. Teatri ümber koondunud inimesed mõistavad, et meie reaalsus peab hingama, vabalt liikuma, muutuma, kõik peab juhtuma.

Praegu on meil käibel moesõna – dvižuhha.

Dvižuhha? Liikumine?

Algas dvižuhha – tähendab, miski liigub. Miks teil dvižuhha’t ei ole? Tähendab, miski pole õige. See on, jah, selline sõna, mida palju kasutatakse. On vaja liikuda, liikuda, liikuda. Venemaal väljendub dvižuhha teatrites selles, et noori lavastajaid on palju tekkinud. Meil tekkis demograafiline auk Vene režissuuris.

Praegu ei ole lavastajaid, kes oleksid alustanud 1990. aastatel kuni aastani 2000, sest siis mindi ärisse, sõideti välismaale või hakati bandiitideks. Sellepärast peaaegu ei ole meil lavastajaid, kes oleksid nii 45-aastased, lavastanud, noh, viiskümmend näidendit. On noored ja on vanem põlvkond. See auk nüüd täitubki noorte, huvitavate lavastajatega. Nad on väga erinevad ja just see ongi huvitav.

Teatripilti on ilmunud minu jaoks väga huvitav noor lavastaja Dima Volkostrelov, kes tuli manifestiga, uute ideedega. No näiteks tegi ta lavastuse, mis kestab kümme minutit, nimeks «Sõdur».

Mind muutused rõõmustavad. Käin teatris (Oleg Lojevski vaatab vähemalt 250 etendust aastas –  MM) mitte ainult emotsioone üle ja läbi elamas. Vaatan lavastusi kogu organismiga, kui need käivituvad. Kui ei käivitu, «sõidan» oma n-ö sisemisse Mongooliasse, kus on alati palju huvitavat.

Vanema ja keskmise põlve lavastustes tekib mul äratundmine, elan kaasa ja saan mingit kinnitust ja vahel ka midagi uut teada. Noortega sisenen tundmatusse maailma. Näen, kuidas nemad asjadest aru saavad, maailma vastu võtavad, mis nendes toimub. See on huvitav.

Tegelikult on ju kiire dvižuhha see, mis pea sassi ajab ja ei lase enam aru saada, mis on hea ja mis halb.

Jah, on nii. Ega see ei lähe kunagi üle ja nii on olnud ikka. Inimesed ümberringi on alati raha armastanud ja seda taga ajanud. Artistidele on alati olnud tähtis au ja kuulsus, ilma selleta teatrit ei ole.

Jajah, aga ...

... esiteks: artist peab mängima. Peab olema laval. Kui ta tunneb tahtmist olla laval, on ta artist, kui ei, siis las tegeleb millegi muuga. Tõelisi lavastajaid on tõesti vähe, aga näitleja, artist peab oma elu mingil etapil usaldama lavastaja kätte.

Aga kui sellist lihtsalt ei ole?

Tuleb otsida! Tuleb otsida ja ei tohi ennast käest lasta, käega lüüa. Tuleb lugeda ja elu lahtiste silmadega vaadata. Olen selle probleemiga, et andekad inimesed väsivad ja ära lagunevad, ennast väga piinanud.

Sõidan aasta jooksul läbi pea kõik Venemaa teatrid,  näen seal ikka ja jälle inimesi, kellel eile veel silmad särasid, aga täna on pilk tuhm. Retsepte ellujäämiseks ei ole, on vaja otsida, ise luua olukordi... On vaja kasvatada võlureid isiklikus keskkonnas. On vaja kogu aeg midagi luua, muidu lähed kiiresti hapuks.

Ikkagi...

Mul on sõber, Kreeka lavastaja, ta teeb maailmas näitlejatele suurepäraseid meistriklasse, näitlejatreeninguid. Tema rääkis loo, et annab mis tahes riigis näitlejatele esimese ülesande, et tehke, mida tahate. Seepeale, kus tahes riigis, esimesed 15 minutit hüpatakse ja karatakse, tehakse nägusid. Aga kõikjal pärast 15 minutit kõik lamavad põrandal ja ei tee midagi. Ja ongi nii, et tegelikult inimene ei tahagi midagi teha.

Elu korjab meilt kõik ära – nooruse, tervise, armsad inimesed, ja kipub võtma ka peaaegu kõige tähtsama, elu vastuvõtmise värskuse. Et elamine ei võtaks meilt uudishimu ja oskust imestada, on vaja endas teha äratamisi kogu aeg. Näitlejad ei tohi nutma jääda, et ei ole lavastajaid, vaid nad peavad teda otsima. Otsima ümberringi ja iseeneses. Tuleb leida õpetaja, siis õpetaja tappa ja edasi minna. Tuleb elada. Teist võimalust ei ole.

Oleg Lojevski (1953)

•    Elab Jekaterinenburgis, vaatab head teatrit kogu Venemaal ja maailmas.

•    On Jekaterinenburgi noorsooteatri asedirektor loomingulistes küsimustes.

•    Algatas 1994. aastal teatrifestivali „Reaalne teater» ja on selle festivali kunstiline juht tänaseni.

•    On Venemaa kõige kuulsama teatrifestivali «Kuldne mask» ekspertide nõukogu liige.

•    Töötanud mitmes teatris, mitmes ametis, kaasa arvatud kirjandusala juhatajana.

•    Uue dramaturgia spetsialist.

•    On olnud ka teatrikriitik.

•    On rahvusvahelise Konstantin Stanislavski nimelise teatripreemia laureaat.