Saalis tegutseb šamanistlik duo

Taavi Eelmaa ja Taavet Jansen

FOTO: Kanuti Gildi Saal

Tegu on juhtumiga, kus kavalehe tutvustav tekst, eelnevad intervjuud lavastajatega ja kogu muu taustainfo kogumine ei anna meile toimuvast mitte mingit aimu. Tuleb lihtsalt Kanuti Gildi Saali minna, sest see on kohalolekuteater sõna kõige otsesemas mõttes.

Ka sellest arvustusest pole palju abi, sest see on kirjutatud esietenduse põhjal, kuid järgmised etendused on juba hoopis teistsugused. Oodata ja loota ei maksa. Siis võib juhtuda, et elamus tuleb. Tuleb meelde üks Taavi Eelmaa lause paari aasta tagusest «OP!-ist», kus jutt käis «Püha Tõnu kiusamisest»: «Imed saavad juhtuda ainult siis, kui kogu lootus on kadunud.» Täpselt nii. Ja see, kas ime teid saalis kõnetab, on teie endi teha.

Mõnes mõttes on «Meid ei olnud. Me olime. Ja meid ei ole jälle» tänapäevane linnarituaal – Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa on nagu kaks šamaani, kelle eesmärgiks on käputäis publikut Kanuti Gildi väikeses saalis transsi viia. Nagu šamaanid ikka, kasutavad nad selleks lihtsaid, hästiloetavaid kujundeid – luukere kapist välja tirimine, omaenese juhtmetesse kinni jäämine, lahtilaskmine (kusjuures asjadel, millest sul on õnnestunud lahti lasta, on siiski halb omadus tagasi tulla), üksiku valgusvihu otsimine pimeduses. Seda kõike muidugi mõista hõrgus jõulu- ja apokalüpsisekastmes.

Kaks isast tegutsevad laval arhailiselt ja arhetüüpselt. Käib piiride tunnetamine, omavaheline võimuvõitlus, kord on peal üks ja siis jälle teine. Mõlemad neist jäävad mingil hetkel iseendasse, oma mõtete rägastikku täiesti lootusetult kinni. Siis tuleb appi toores jõud. Kuid mis iganes ka ei juhtuks, protsess, elu, rituaal – kuidas soovite – käib ikka edasi.

Just selles katkematuses, mille võib suuresti kirjutada ka muusikalise kujunduse süüks, peitus minu jaoks lavastuse põhiline võlu. Visa, monotoonne, jonnakas ja lõpuks juba natuke häiriv – nagu pidev joig alateadvuses, mis ei lase sul unustada, et elu olemas ja see tahab elamist.

Lõpuks muidugi, nagu oodata oligi, saabub valgustus, kirgastus ja vabanemine. Unistuste ja igatsuste transpordifirma Kuujõe Cargo toob meieni sõnumi tingimusteta armastuse maalt. Kuidas seda tõlgendada, jääb jällegi vaataja enda teha. Kuid peategelased neoonkollastes vestides säravad laval. Kummardavad ja säravad.

On tunda, et Eelmaa ja Jansen on tõesti töötanud sünergilises duos – lavastusest on välja sünteesitud kõik üleliigne, alles on vaid essents ise. Puhas ja kontsentreeritud kunst maailmalõpu teemadel, mis juhtumisi toimub 2012. aasta detsembris, aga oma apokalüptiliselt mõõtmelt võiks sama hästi toimida ka mis iganes muus ajas ja ruumis.

Linnašamaanide töömeetod on lihtne ja isegi läbinähtav, kuid see, kas ja mis seal saalis juhtub, on meie endi teha. Soovitan mitte liiga palju oodata, aga mitte minna ka eelarvamusega. See on teater, kus tuleb visata kõrvale paradigma, et sa oled teatris, kinnitada turvavöö ja end seansiks valmis panna.



«Meid ei olnud. Me olime. Ja meid ei ole jälle»

Autorid, esitajad: Taavi Eelmaa, Taavet Jansen. Tehniline tugi Maike Lond

Etendus 27. detsembril Kanuti Gildi Saalis

Tagasi üles