/nginx/o/2013/01/02/1509022t1hcd47.jpg)
Robbie (Paul Brannigan) on Glasgow’ noormees, kelle tulevik paistab olevat pehmelt öeldes närune. Üle noatera vanglast pääsenud mees saadetakse ühiskondlikult kasulikule tööle peamiselt vaid sel põhjusel, et tema pruut Leonie (Siobhan Reilly) on viimaseid päevi lapseootel ja üleüldse näib naisel olevat Paulile positiivne mõju.
Teisalt on Robbiel vaenlasi rohkem kui üks, olgu selleks siis tulevane äi, kes väimeest saastaks peab, Pauli vaenav ja tappa tahtev gängininamees või noormehe kohtupinki saatnud, rünnaku tagajärjel vigaseks jäänud ohver koos oma perega. Kuritegelik minevik ei paista Robbiet oma haardest lahti laskvat ja ainus, kes teda lisaks Leoniele näib mõistvat, on viskispetsialistist kriminaalhooldaja Harry (John Henshaw).
Säärane on Ken Loachi viimase filmi, Cannes’i festivalil žürii eripreemia võitnud «Inglite osa» («The Angels’ Share») sisukokkuvõtte esimene pool, pakkudes teadlikule vaatajale ilmselt kõike seda, mida ta ühelt Loachi filmilt ootab: et elu on üks hädaorg jne. Kuid teenekas sotsrealist (kes ise seda enda kohta käibivat määratlust muide südamest vihkab) on sel korral otsustanud vaatajat üllatada ning lugu Robbie raskest elust saab õige pea ootamatu ja lõbusa pöörde.
Elu on küll hädaorg, kuid vahetevahel paistab päikesekiir ka kõigile maailma Robbiedele – vaja on vaid üht head projekti, mille teostumisel noormehe potentsiaal särama lööks. «Inglite osa» peategelasele on selleks šoti rahvusliku uhkuse viski väärtuse menetlemine ja käsitlemine ehk teisisõnu ühe kallimast kallima viskivaadi ärandamise ja realiseerimise plaan. Abiks on Robbiele sealjuures ühiskondlikult kasulikku tööd tehes kohatud uued sõbrad.
«Inglite osa» on kerge ja lõbus film, mille üks ja ainus puudus seisneb tundes, nagu oleks ühte ekraaniteosesse pressitud kaks eri žanrist lugu. Esimesed mitukümmend minutit on pärit justkui mõnest Loachile kuulsust toonud sotsiaaldraamast, kus häving finaalis on vältimatu. Siis aga äkitselt muutub realistlik olustikupilt nõtkeks kelmikomöödiaks.
Ühisosaks on mõlemal filmipoolikul huumor koos hea ansamblimänguga, kus, tõsi küll, on siiski kaks eraldiseisvat tähte: esimene neist Robbie osatäitja Paul Brannigan ja teine Gary Maitland, kelle pisipätt Albert on üks väljapaistvamaid idioote, keda viimastel aastatel on olnud õnn kinolinal näha.
Filmi stsenarist ja Ken Loachi kauaaegne kaastööline Paul Laverty on öelnud, et peamiseks «Inglite osa» tõukejõuks on lootusetus, mida igal sammul kohtab. Noortel ei ole tööd olevikus ega paista seda ka tulevikus.
«Viski on šoti rahvusjook ja suurem osa neist noortest pole seda ealeski maitsnud. Nad ei ole kunagi käinud linnast väljas – seal, kus seda valmistatakse. See kõik on rikastele ja võimsatele, kes võivad osta ühe pudeli kas või sadade tuhandete eest.»
Noortele on vaja võimalusi eneseteostuseks, rõhutab ta, lisades ühtlasi, et tahtis oma loos näidata ka selle «kadunud põlvkonna» arukust ja huumorisoont. Filmis avaldub see ühe viskivaadi «pätsamisena» ja muidugi on tegu kunstilise utreeringuga, aga parem ongi, et tõde ümbritseva reaalsuse kohta tuletatakse meelde sellise uskumatu seikluse kui nutu ja halaga.
«Inglite osa»
Režissöör Ken Loach
Suurbritannia 2012
Alates 28. detsembrist Tallinna kinodes Sõprus, Artis ja Coca-Cola Plaza