Mis viin see on, mis purju ei tee

Kolm musketäri: Kristian (Santtu Karvonen, vasakult), Juha (Joonas Saartamo) ja Mikael (Johannes Holopainen) aktsioonis.

FOTO: Kaader filmist

Tuleb välja, et isegi venelased pole sellega veel hakkama saanud, «Moskva-Petuškid» filmiks vändanud. Soomlased, näe, aga ekraniseerisid omaenese joodikute piibli, Juha Vuorineni «Joomahullu päevaraamatu» juba ära.

Tõsi, esimene neist on intellektuaalne, teine antiintellektuaalne, aga see ei muuda asja – fakt on see, et aasta viimastel päevadel täitis see rohkem kui 150 000 eksemplari müünud «viin ja nikk» kogu Soome kinod, ja proosit-väärivalt – 33 000 vaatajat on esimese nädalavahetuse kohta igatahes rohkem kui teisel alla 16 keelatud filmil «Puhastus».

Imestada pole midagi – kuigi kumbki on rahvuslik kannatuslugu, pole dionüüsoslik joovastus, mis «Joomahullu päevaraamatu» igalt leheküljelt vastu purskub, võrreldav sügavalt traagilise alatooniga enesepiitsutusega.

Kes meist siis ikka näha ei tahaks, kuidas Helsingi joodik Juha Berg maitseb viina, mis on päraku kaudu välja pumbatud «kustunud» seltsimeeste maost, või peeretab kättemaksuks rõõmsa põrinaga täis raamatukogu, mille hoidja on keeldunud rahuldamast tema intellektuaalset teadmisjanu.

«Mulle näkku ei nikuta», kuulutab ikka ja jälle antikangelane Juha. Paraku mitte filmis, seal ei lase ta ennast lihtsalt «kottida», vähemalt eestikeelses tõlkes. Raamatu värvikat ja roppu keelepruuki on üldse kõvasti nülitud, ka ihumahlad jäävad täies ulatuses vallandumata, «nikkugi» saab ainult mõnes stseenis.

On varemgi juhtunud, et seda, mida on lõbus lugeda, pole enam sama lõbus vaadata. «Tõlkimine» teeb sellisel juhul karuteene meie kujutlusvõimele. Päris prii pole sellest patust ka «Joomahullu päevaraamat». Film ajab iga hinna eest taga süžeed, mida raamatus ei ole, on üksnes fragmentaarsus, üksteisega sidumata või nõrgalt seotud anekdootlike juhtumuste jada, üks jaburam kui teine.

Enamikku neist filmis ei ole – pärakuviina nali õnneks on, küll pisut teises seoses. Küll on siin palju omaloomingut, liigagi palju. Halvem on, et ühes sellega võimendatakse üle ka raamatu dionüüsoslik alge. Joomine ei ole enam ainult asi iseeneses, nagu raamatus jultunult tõdeti.  

Tulemuseks on üks väga ekstsentriline komöödia, liiga karnevalilik jant, mida kannab alkoholismivastane moraal, õnneks mitte liiga pealetükkival moel. Kui tahad midagi naeruvääristada, aja asi üle võlli – see on juba vana tõde. Piisab ainuüksi sellest, kui panna Vaasa tänava põhikooli lapsed kooris laulma, et üks väike tilk ei tee kellelegi liiga. («Ei tippa tapa» geniaalne arranžeering.)  

Joonas Saartamo (Juha Berg) on silmapaistev. Poisikeselik, hoolikalt varjatud süütus saab temas kokku «Hiilguse» Jack Torrance’i ja «Kellavärgiga apelsini» Alexiga. Johannes Holopainenist (Mikael) võiks uskuda, et see mees on tõesti võimeline sööma sitta, jooma kust ja kõrvetama riista elektrivooluga. Usume ka Santtu Karvoneni (Kristian) õrna hinge – seda, et ta on küll kõva kepivend, aga ei tea, kus on naisterahva kliitor.

Kõigi korralike lapsevanemate meelehärmiks saame neid tegutsemas näha ilmselt veel mitmes järjefilmiski.

«Joomahullu päevaraamat»

Stsenarist ja režissöör Lauri Maijala. Operaator Rike Jokela. Kunstnik Markku Pätilä. Helilooja Kerkko Koskinen

Soome 2012

Alates 4. jaanuarist Tallinna ja Tartu kinodes

Tagasi üles