Dresen unistab nüüd Paksu Margareeta uuendamisest

Postimehe aasta inimeseks 2012 nimetatud meremuuseumi direktor Urmas Dresen ütles intervjuus Postimehele, et tema järgmine unistus oleks teha täiesti uus, modernne sisu Paksule Margareetale.

Dresen tõi oma tänukõnes esile, et ehkki tiitli pälvis tema, osales lennusadama valmimises viimasel kahel aastal üle 60 firma, ligi 200 inimest, tugev projektimeeskond. Tema sõnul oli selle taga muuseumi soov, et Eesti oleks rohkem merele avatud, et Tallinna mereäär oleks merelinnale vääriline.

Kuidas võtsite vastu uudise, et pälvisite Postimehe aasta inimese tiitli?

Eks see oli üllatav, mind valdas segane-ebamäärane tunne. Mul oli mulje, et see tiitel antakse rohkem individuaalsete soorituste eest, aga hiljem vaatasin – ei, on ikka olnud kollektiivseid saavutusi ka. Muidugi on see meeldiv, eriti seepärast, et ma usun, et läbi selle teadvustatakse rohkem ka meremuuseumi. Projektimeeskonnale, kes toimetas paari või ligi kolme aasta jooksul kogu selle protsessiga, on see samuti väga suur asi. Aga mina ise… noh, keegi pidi ju algatama.

Kui suureks te enda rolli kogu lennusadama valmimises peate? Teie olete ju algusest peale seda ajanud?

See süü tuleb omaks võtta, jah. Need olid otsustused aastatel 2003-2004, mis mind sinna lennusadamasse viisid, mil paljud veel ei saanud aru, mida meremuuseum teeb ja miks ta viib oma jäämurdja Suur Tõll tühermaa servale sinisesse lagunenud sadamasse.

Võib-olla ma mingil hetkel ei saanud ka ise päris täpselt aru, kas on midagi tulemas või mitte. Ega asjad lähe ju väga lihtsalt ja sirgjoonelisi teid pidi. Samas, kui ma nüüd hakkasin mõtlema, et kogu see protsess on kestnud kuus aastat, kaks europrojekti – see tegelikult polegi ju VÄGA pikk aeg. Mulle isiklikult tundub hoopis viimane, lõppenud 2012. aasta ülipika ajana. See aga tundub nagu eile, kui aasta tagasi vaatasin angaare seest, seal polnud veel ekspositsiooni raasugi, kõik asjad olid veel pooleli, ei olnud mõni asi üldse teada, kas ja kuidas valmis saab…

Milline hetk oli kogu lennusadama valmimise juures kõige raskem?

Mingisugused hetked ehituse juures, mida teab ka [ehitusfirma] Nordecon kõige täpsemalt, kui selgus, et angaaride restaureerimine on keerulisem, kui algselt oli kavandatud; et ta on tunduvalt finantsmahukam, kui algselt sai plaanitud, et ekspositsioon on kallim, kui algselt sai kavandatud… Väga mitmed asjad. Kui allveelaev Lembitu sissetoomise erinevad variandid, hanked nurjusid, aga mis oli ääretult oluline, sest kui me poleks seda allveelaeva sisse saanud, mille ümber kogu muuseum on ehitatud, oleks kogu see idee jooksnud – pehmelt öeldes - vastu taevast.

Samas, inimene mõtleb eriti aktiivselt just siis, kui raha on vähe või seda ei saa. Siis tuleb mõelda tõeliselt, et leida alternatiivseid variante, ja ma usun, et me need leidsime, resultaat on nüüd olemas. Võib-olla tuli mõni asi isegi tänu sellele parem välja, et inimesed pidid väga palju pingutama ja innovatiivsed olema. Kõik need asjad tegime me ise – ühtegi asja pole välismaa projekti, projektijuhti, tööjõudu, ideed – kõik on kohapealt tulnud ja selle üle olen ma eriti uhke.

Esimene idee lennusadamasse muuseum teha tekkis mul 2004-2005, mil angaarid kuulusid hoopis kahele firmale, asi hakkas aga selgemaks saama 2006. aasta suvel, kui kogu ala võeti üle Eesti Vabariigi poolt ja ala kasutusõigus anti mereakadeemiale. Siis hakkas idee kristalliseeruma, aga sealt oli veel pikk tee käia, sest tol hetkel ei olnud mitte sentigi raha.

Kui palju oli teil selliseid hetki, et lööks käega: ah, ei saa sellest asja?

Päriselt sellist hetke ei olnudki. Alati peab uskuma, lootma ja edasi tegema. Ei-ei, kui üks asi on alustatud, tuleb see ka lõpule viia.

Olete meremuuseumis töötanud juba mitukümmend aastat. Kas tüdimust või soovi millegi hoopis muuga tegelema hakata pole tekkinud?

Veel ei ole, aga kunagi ei saa öelda mitte iial. Selge see, et lennusadamaga sai väga kõvasti joostud ja panustatud. Samas näen ma, et tulevikukavu ja projekte, mida teha, on veel piisavalt palju. Mulle see mereteema ka meeldib, nii et praegu veel loobumist kavas pole.

Millest te praegu unistate?

Keeruline öelda. Oma tänukõnes käisin välja mõtte rannapromenaadist… See võiks olla ju väga paljudele inimestele mõnus ja kena, kui see teostuks. Nüüd ma näen juba ka üsna selgepiiriliselt, mida on võimalik lennusadamas edasi teha ja milliste ajakavadega seda on võimalik teostada.

Võib-olla unistan nüüd rohkem sellest, et tahaks pöörata täiesti uueks Paksu Margareeta sisu, mis on meil väga hästi ja väärikalt teeninud mitmeid aastakümneid. Paksule Margareetale vanema merenduse uuema sisu loomine, teha seda sellisel kujul, et see oleks jällegi atraktiivne, huvitav, kaasaegne muuseum - see hakkab mul üha rohkem ajusopis keerlema. Tahaks natuke teistmoodi seda ekspositsiooni üles ehitada. Eks me nüüd ole selleks ka kogemusi omandanud.