Sergei Loznitsa pessimism niitis jalust juba «Minu õnnes». Ainus, kes selles tänapäeva Venemaa provintsielu hirmutavalt sünges kujutuses üldse inimest meenutas, sai ka kaikaga pähe ja kaotas aru.
Udu matab kõik enese alla
11. jaanuar 2013, 14:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimlikkuse, au ja väärikuse säilitamise teemat ümbritseva kurja tegelikkuse kiuste arendab Loznitsa edasi ka oma uues filmis «Udus» («V tumane»), mis põhineb Vassil Bõkavi jutustusel.
Kaks partisani, Burov (Vlad Abašin) ja Voitik (Sergei Kolesov), tulevad hukkama talupoeg Suštšenjat (Vladimir Svirski), kes on küll osalenud sakslastevastases diversioonis, lasknud rööbastelt maha rongi, kuid siiski vabastatud – erinevalt kolmest kaaslasest, kes ripuvad võllas. Järelikult peab ta olema reetur!
Sõjalis-patriootilisest filmist, mida Venemaal siiani viljeletakse, on asi kaugel. Nagu ka partisaniliikumise ülendamisest. Sõda ei käi siin mitte omade ja võõraste, vaid omade vahel, õilsuse ja alatuse, puhta ja musta südametunnistuse vahel.
Sõda, selle ebainimlikud olud, on ka kontekst, kus see vahe kõige selgemalt välja tuleb – nagu ikka siis, kui küsimus on elus ja surmas.
Juba ühes «Minu õnne» tagasivaatelises episoodis, iseäranis julmas, tapavad kaks teisele poole rindejoont jäänud Nõukogude sõdurit «tänutäheks» koolmeistri, kes neile abi osutab, jättes tema pisikese poja abitult üksi keset metsa asuvasse tallu. (Naine on surnud.)
Enne seda ütleb koolmeister, et on lastele õpetanud ainult südameheadust ja peaasi on, et kool jälle lahti tehtaks ja elu edasi läheks, olgu või sakslaste võimu all. Võib-olla võiks ju selle veel andestada, aga teekonnal ei tohi olla ka tunnistajaid, hakatakse tagantjärele uurima – parem mitte. Tähtis on ellu jääda – ükskõik, mis hinna eest.
Ka Suštšenja võiks põgeneda, kui politseipatrull öise metsa vahel tema hukkamisele peale satub ja Burovit haavab, ometi ei tee ta seda, sest edasine põlastusväärne elu poleks mingi elu – selle jaoks, kelle ainus absoluut on südametunnistus. Mis sest, et ümberringi käib sõda.
Suisa vastupidi, Suštšenja viskab Burovi turjale ja toimetab ta ohutusse kohta, et seejärel Voitikuga ühineda ja koos partisanide juurde teed otsida, lootes tõe siiski jalule seada, kuigi aimab, et «veresüüd» endalt pesta pole võimalik.
Ka olukord muutub üha lootusetumaks. Burov, ehk ainus inimene, kes teda võiks uskuda ja aidata, sureb, Voitik aga … Lõpuks jääb vaid udu, mis kõik enese alla matab.
Antiiktragöödia mõõtu traagilise kangelase teeb Suštšenjast olukorra väljapääsmatus, paratamatult juhtuva eelaimdus, millele ta ometi väärikalt, ka ebainimlikes oludes inimeseks jäädes vastu läheb.
Teravat poleemilisust, isegi provokatiivsust, mis iseloomustas «Minu õnne», ei maksa sellest kahetunnisest, aeglases tempos kulgevast pikakaadrilisest, peaaegu et emotsioonitust filmist oodata. Autori mõte on kristalliseerunud ja küpsenud, ehk isegi liiga selgeks ja universaalseks, meeldigu see siis või mitte.
Aga halastamatu on ta jätkuvalt. Oi kui halastamatu.
Film
«Udus»
Stsenarist ja režissöör Sergei Loznitsa
Saksamaa 2012
Alates 11. jaanuarist Tallinna kinos Sõprus