/nginx/o/2013/01/10/1519086t1h84ab.jpg)
Kõik need firmamärgid või logod või tunnused on eri aegadest ja enamasti väga värvikirevad. Nüüd ripuvad need standardformaadis paberipoognail soolalao galeriis, mitu tükki lehel. Ja kõik on nüüd mustvalged, monokroomsus ühtlustab ja teeb väljapaneku erinevaks sellise materjali tavaesitlusist.
Firmamärk või logo on reeglina sümboolse tähendusega detail, millest algab suhtlus tegija ja tarbija vahel. Midagi meeldejäävat, kordumatut, müüti loovat või toestavat. Või mittetoestavat, nagu näitavad kahjuks paljude Eesti firmade visuaaliuuendused.
Marko Kekiševi märk on – eriti siinsel mustvalgel kujul – tempel, mis peaks jääma mällu, kas just igaveseks, aga kauaks. Ta eelistab suhteliselt klassikalisi vorme, aga suuremas osas töist on näha ka ta isiksus. Isiksus armastab konstruktivismi, aga samas ka art deco’d, mis võiks ju olla omavahel karjuvas vastuolus. Kuid Keck armastab mõlemat ja mõjub nagu tõeline eestiaegne mees, kes ehitab kiriku keset küla ja jääb ikka moodsaks.
Omaette teemaks on ajalooliste lähenemiste kasutamine. Piinlik ei hakka, disainer saab hakkama (pseudo)ajaloo kajastusega. Autor ei häbene oma noorpõlvetöid, eriti eesti rock’i ja jazz’iga seotuid, mis ometi õhkavad hoogsalt 80ndate graafilise disaini tippmoe järele. Kujutame vaid ette, kuidas kuskilt mustvalgest Poola ajakirjast ideid laenati, nähti esimest korda arhitekte ja disainereid ühendavate rühmituste Memphis ja Alchimia töid ja toodi need kahemõõtmelisse maailma.
Kas Keck võiks olla eesti graafiliste disainerite koondportree? Jah, oma põlvkonna osas. Maailmas, kus juhtub nii üht kui teist, tehakse tööd ja sähvatatakse aeg-ajalt. Või põletakse rahuliku leegiga.
«Marko Kekiševi autoriplakat»
Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos
10. veebruarini