Peterburi meisterlavastaja Lev Erenburg käis Eesti näitlejaid äratamas.
Meister Lev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastaja Lev Erenburgi nädal aega kestnud meistriklassist Tallinnas käis läbi paarkümmend Eesti näitlejat. Vabakutselisi ja kutselisi, noorukesi ja kogemustega. Enamik pidas vastu kursuse lõpuni. Meistriklassi lõpus oli Erenburg peaaegu kindel, et lavastab Eestis James Goldmani näidendi «Lõvi talvel». Plaan on aprillis tagasi tulla ja pärast teist meistriklassi otsustada, kes täpselt lavastuses osa saavad ja mängima hakkavad.
«Teatris on demokraatia väga pehme tupp, milles on peidus režissööri terav mõõk.»
«Komöödia on tragöödia, mis ei juhtu minuga.»
«Shakespeare näidend «Hamlet» on Elbrus, mille nõlvad on täis seda vallutama läinud alpinistide kehasid.»
«Tekst on teatri vormi element, mis vananeb kõige kiiremini.»
Need on vaid üksikud tsitaadid, mis meistri suust üles kirjutasin. Tegelikult vabastas meister mind miskist «lavahirmust» ja andis eneseusku juurde.
Kuidas mängida armastust?
Mulle tundub, et armastust mängida ei saa. Mängida saab konkreetseid asju. Näiteks: ma tahan teda endaga voodisse saada. Ja seda segab see ja see ja see.
No naisega voodisse pugemiseks ei pea alati armastama.
Sellest ma räägingi. Armastus on kategooria, armastus on Kristus, armastus on ohver. Puhtal kujul on Kristus armastus; armastus, kus antakse elu teiste eest.
Puhtal kujul armastust elus ei kohta, sest armastades on meil nii ehk teisiti mingi egoistlik huvi, reaalne, konkreetne. Rääkides armastuse mängimisest, peame silmas midagi hoopis muud. Armastus on mõistmine ja puhtal kujul seda elus pole.
Teil on lavastades oma meetod?
Muidugi. Kõik näidendid, mille olen võitnud, on alanud etüüde tehes. Arvan, et lugemisokus on igal näitlejal emdal. Ma ei tee lugemisproove. See meetod on minu õpetajate meetod. ( Lev Erenburgi õpetaja on Georgi Tovstonogov, keda võib kõrvutada meie Voldemar Pansoga. MM) Metodoloogiliselt see kõik, mida ma valdan, on pärit Stanislavskilt. Muidugi on mul oma pisut isiklik stiil.
Kui töötan Eesti näitlejatega, siis mingil moel mu väljakujunenud stiil transformeerub. Aga see ei sünni teadlikult, vaid pigem alateadlikult. Ma vaatan nendesse konkreetsetesse silmadesse, toetun oma ettekujutusele neid vaadates... Seda kõike on väga raske sõnades väljendada.
Kuidas sünnib rolli füüsiline partituur, millest te oma meistriklassis rääkisite?
Vahel näitlejad pakuvad midagi, vahel ka midagi sellist, mida nähes ma saan aru, mis on vajalik. See on koostöö, kus nemad proovivad oma kehadega, mina vaadates proovin seda mõtestada.
Millised on Eesti näitlejad?
Nad on väga mõtlikud, sisimas – rõhutan: sisimas – palju temperamentsemad. Nad on väga keskendunud, väga distsiplineeritud, tundub. Võib-olla ka ettevaatlikud. Kõik on muidugi keerulisem kui see, mis nüüd ütlesin.
Kuidas te siia meistriklassi tegema sattusite?
Märt Meos, R.A.A.A.M teatri produtsent, kutsus ja korraldas. Ma tundsin ära ta omakasupüüdmatu huvi. Nüüd meistriklassis tehtust ja nähtust lähtuvalt saan öelda, et ilmselt oli see pikema protsessi algus, mille lõpptulemus on lavastus Eestis, Eesti näitlejatega.
Kui ma siia sõitsin, siis mulle tundus intuitiivselt, et just «Lõvi talvel» sobib Eesti jaoks. Nüüd, kui olen kohtunud teie näitlejatega, tunnen, et ma ei eksinud. Ma näen juba mõnda näitlejat, kes võiks selles lavastuses mängida, mõnda veel mitte. Kõik on veel, kuidas öelda, selginemas.
Teil on Peterburis oma teater?
Jah, Väike Draamateater.
Mis ametis te seal olete?
Kunstiline juht. Olen täisvõimuga peremees kõiges selles, mis puudutab loomingut. Mitte midagi ei tehta selles teatris ilma minu käsuta või nõusolekuta. Trupp koosneb enamasti minu endistest üliõpilastest. Vastutus kõigi loominguliste ja mitte ainult loominguliste tegemiste eest on minu õlgadel.
Te siis jälgite näitlejatele rollide andmisel seda, et nad areneksid?
Ei, kahjuks mitte. Repertuaari valikul lähtun kahest asjast: esiteks, et materjal sobiks kogu trupile. See on tingitud sellest, et erinevatel põhjustel olen ma oma teatris ainus, kes lavastab. Teised režissöörid ei lavasta. Ma töötan lavastusega kaua. See on teater-laboratoorium. Üks lavastus valmib enam-vähem kaks aastat. Ma pean tegelema kõigi näitlejatega. Artist ei kannata välja kaks aastat mitte millegi tegemist. Ja mina ei taha näitlejaid kaotada.
Teine põhjus, mille järgi valin, on, et näidend mulle meeldiks. (Rõhk on sõnal mulle – MM).
Mis teeb lavastajast lavastaja?
Analüüsivõime. Kõige tähtsam: ta peab olema isiksus. Isiksus, kes tunnetab praegust aega ja selle valusid. Lavastajal peab olema karisma ja ta peab olema liider. Tahe, energia ja professionaalsed oskused, kolossaalne initsiatiiv peab olema.
Oskus allutada endale võõrast tahet. Allutada või lahustada see oma tahteks.
Teie õpetaja Georgi Tovstonogov ...
... oli möödunud sajandi teise poole suurim teatrimees Anatoli Efrose kõrval. Efros oli milleski võib-olla tundlikum ja peenem kunstnik, aga teatrimaailma, teatrikunsti ülesehitamise mastaabilt oli Tovstonogov suurem.
Miks teater?
Ma mõtlen, et teatrit ja mis tahes kunsti on vaja ainult selleks, et äratada inimese hinge.Inimese hing tahab elada ning selleks on vaja seda treenida ja vaeva näha. Kui vaadata suuri kunstitöid, siis hing ärkab, avardub, liigutab ennast. Ma väheke usun kunsti kommunikatiivsusesse. Ma ei usu üldse kunsti kasvatuslikku jõudu. Kui panna kolmsada kurjategijat vaatama suurepärast lavastust, jäävad nad ka pärast selle nägemist kurjategijateks.
Ma ...
... jah, ehk nad tõesti ei tapa kedagi kohe pärast etendust. Nad lähevad tapma pisut hiljem. Kunsti valgustuslikku funktsiooni, jah, usun. Kindlasti laiendab kunst silmaringi. Teater peaks aga liigutama inimese hinge ja kõik. Ja seda pole sugugi vähe.
Muidugi on igas kunstiteoses saladus. Kui loomingust saladus ära võtta, jääb järele ainult analüüs ja see pole enamasti huvitav.
Näitlejad on haprad, tundlikud, kipuvad katki minema. Lähevad teatrist minema, hakkavad jooma, süstima ... Kuidas neid aitate?
Liikuva psüühikaga inimesed – ja head näitlejad seda vaieldamatult on –, on altid sellistele asjadele.
Muide, kas teie näitlejad mängivad seriaalides?
Jah, mängivad, neil on raha vaja, et peresid toita.
Teie neid ei takista?
Nad saavad ise aru, kui on õige aeg pidurit tõmmata.
Kui räägime alkoholismist, siis see on raske haigus; psüühiline, füüsiline ja sotsiaalne. Ma püüan raviks kasutada sõnu. Sõnu, mis teevad ohtlikul teel kõndimise raskemaks. Tean, et sõnad enamasti ei aita. Aitab see, kui huvitatud inimene on sellest, mida ta teeb. Kui inimene tõesti tahab teha seda, mida ta teeb, ja tunneb, et tema kired seda segavad, siis ta proovib neist vabaneda, püüab millestki loobuda millegi parema kasuks. Muidugi ma pean ütlema, et kunst ja teater ei ole alkohoolikute haigemaja, pole raviasutus. Pigem on vastupidi.
Ühest teie märkusest näitlejatele noppisin teadmise, et te ei usu Jumalat.
Minu meelest on kõik inimesed usklikud selle sõna laiemas mõistes. Ma ei järgi ühtegi konfessiooni ega kuulu kirikusse. Mulle tundub, et kohe, kui inimene tunnistab südametunnistuse olemasolu, saab ta usklikuks. Ja kõik. Kohe, kui sa tunnistad armastuse olemasolu, oled usklik selle sõna laiemas tähenduses.
Muidugi ei usu ma pilvel istuvasse onukesse ega kompuutrisse, mis meid kõiki kusagil ilmaruumis juhib. See kõik on palju keerulisem ja ma arvan, et sellest ei peaks isegi rääkima, sest nii kui me ütleme «usk», siis kohe koristame mõtlemisest sõna «analüüs». Kui on usk, siis ei saa ju analüüsida. Usk on aksioom.
Lev Erenburg (sünd. 1953)
• Kuulub, arvestades ka viimaste aastate «Kuldse maski» preemiaid ja nominatsioone, Venemaa lavastajate tippu. Elab ja töötab Peterburis. 1999. aastal asutas Väikese Draamateatri (Небольшой Драматический Театр), mis 2009. aastal sai riikliku teatri staatuse.
• On viimasel neljal aastal lavastanud külalisena Moskva kunstiteatri suures saalis Maksim Gorki «Vassa Železnova» ja Fjodor Dostojevski «Kuritöö ja karistuse», varsti hakkab Majakovski-nimelises Akadeemilises Draamateatris lavastama Aleksander Ostrovski näidendit «Kaasavaratu».
• Erenburgil on neli kõrgharidust: ta on vene filoloog, näitleja, lavastaja ja arst.
• On oma haritusest hoolimata töötanud nõudepesija, kelneri, koka ja keevitajana. Ka taksojuhina.
• Kui kõik läheb plaanipäraselt, võtab eeloleval sügisel Peterburi Teatriakadeemias koos lavastaja Lev Dodiniga vastu uue näitlejate/lavastajate kursuse, kuhu enda sõnul ootab lavastajaüliõpilasi ka Eestist.
Kommentaarid
Jaak Allik
näinud Erenburgi viit lavastust
Lavastab nagu arst (muide: lõualuukirurg). Võtab näidendi tükkideks, jõuab äärmise naturalismini ning monteerib siis kokku, luues uue ja ootamatu terviku, mis siiski lähtub autori ideest ja tekstist. Võõras teatris kestab prooviprotsess enamasti 3,5 kuud etüüdimeetodil – valmib 10–12-tunnine kompositsioon, mida siis hakatakse lahti lõikama ja uuesti kokku panema.
Elina Reinold
osales meistriklassis
Töö temaga pole lihtsalt geniaalse teatrimehe jutu kuulamine, vaid nõuab näitlejalt tõsist pühendumist, etüüdide iseseisvat ettevalmistamist ja teksti läbinärimist. Ta on karm, kriitiline, aus, nõudlik, samas igati toetav ja julgustav. Ühesõnaga: piits ja präänik.
Nii mõnigi tema mõte tundub algul vastupidine sellele, millega meie üldjuhul harjunud oleme. Aga teda kuulates ja tehes osutub tema pakutu elementaarseks ja kõik muutub põhjendatuks.
Et näha materjali, rolle ja sündmusi nii avaralt ja täpselt nagu tema näeb, peab oma peas nagu veel mõne nupu sisse või midagi ümber lülitama. Tema märkused muudavad näitlejate mängu veenvaks ja orgaaniliseks, miski ei jää kahe silma vahele ja materjal hakkab ise hargnema, elama.
Tundub, et näitleja peab temaga töötades endast andma veel ja veel rohkem. Otsima erinevaid nüansse igas proovis ja proovide vaheajal.
Peen töö. Kuigi temaga töötamine võtab kogu su energia, on see tõeline koostöö.
See kõik on ju alles õrnalt tajutav, ma pole veel nii väga midagi õppinud, aga olen äärmiselt inspireeritud.