Maailm lõpeb reedel – jälle!

Raoul Kurvitz ühe oma hiiglasliku teosega: selja taha jääb fragment seeriast «Ida-Euroopa tasandike noorus ja keskiga». Foto: Andres Haabu

Raoul Kurvitz (51) on kuude kaupa oma elu töid taastanud. Et paljud tema tuntumad teosed on olnud tohutuis mõõtmeis installatsioonid, tuli need uuesti luua. Üks taastoodetud teos «Maelström» koosneb ligi 10 000 pudelist. Kumu sisehoovis on ka selleks näituseks valminud 12 meetri kõrgune installatsioon «Veel rongidest» jm.

Alustanud Rühm T külma ekspressionismiga, tegelenud kunstnikutee jooksul trans­avangardiga, on täna postmodernismi selja taha jätnud mees jõudnud kohta, mida ta nimetab vooluks. Järelikult see koht ei püsi paigal. Üks on kindel: kuigi noorusaja punk on kuju muutnud, korralikuks ei saa ta iial. Nii ta lubab, kogu oma leitud hingerahu ja õnne juures.

Istusime ühe Tallinna vanalinna pubi teise korruse nahktugitoolidesse, sest seal suitsetatakse. Kui mu vanemad seda loevad, siis mina ei suitseta, ikka kunstnik suitsetab :)

See on nagu hilinenud juubelinäitus. Üle-eelmisel aastal, kui said 50, tuli küll näitus «Vool», aga mitte otsest juubelinäitust.

Raul Meel ütles, et kui tal oli 50 aasta juubel, siis ta meelega ei teinud juubeliaastal, vaid tegigi aasta või kaks hiljem suure näituse, sest juubel tähendaks nagu allahindlust. Et oled juubilar ja sulle antakse andeks.

Ise ma kipun asju liiga üle elama, ja elasin üle ka seda, et ei tulnud 50 aasta juubelinäitust, aga kunstihoone nooremad kuraatorid laitsid mõtte maha.

Kuidas sa oma elutöö paremikku kokku kogud? Mastaapsed installatsioonid ei ole ju kuskil nurgas seisnud ja oma aega oodanud, need tuleb uuesti luua?

Näitus on mahult täiesti pompoosne. Välja panen suurimad asjad, välja arvatud Vabaduse väljaku «Katedraal», millest on väljas fotod. Küll aga üks veel hiiglaslikum uus asi, taasehitamisele tulevad kildudest klaaspalee, pudelitest «Maelström», nõgesepannoo ja muud. Iga sellise asja peal töötab mul terve tiim inimesi.

«Maelströmi» pooled pudelid käisid vahepeal Portugalis, homme jõuavad tagasi ja pooled pudelid tulevad juurde. See on tõeliselt hullumeelne protsess, et ta üldse toimida saaks, mul on pikad kogemused, nii et kõik on kontrolli all, ma tean riske. Need paar maali, mis ma välja panen, tuleb ka otsida eri linnadest kokku.

Rekonstrueerin ühe 1990. aasta performansi lava-setting’u, ja ega see rauakola ju alles ei ole. Täpselt sama asi nagu 90ndal, kolistan mööda prügimägesid ringi. Kusjuures siis oli seda palju lihtsam leida. Otsisin näiteks kümmet roostes tünni, mis sa mõtled, et seda on lihtne leida? Omal ajal sõidad veotaksoga kohale ja võtad, palju tahad neid tünne. Nüüd lähed raua kokkuostu punkti ja ega enam ei vedele, need mõlgitakse kohe ära.

Mis saab häppeningidest?

Eraldi videoboks tuleb nendest, ma ei näe mõtet teha uuesti häppeninge 30 aastat hiljem, kui üritaks mängida samasugust punkpoissi, nagu ma siis olin. Videod olid VHSide peal laiali, aga õnneks mul jätkus mõistust enne Ameerikasse minekut omal ajal tõmmata need beeta peale.

Vahepeal sa häbenesid oma vanu häppeninge, aga nüüd elutöönäitusel voolab kõik kuidagi kokku või?

Vahepeal tõesti üldse ei saanud aru sellest kutist, kes seal minevikus kalu lõikas ja muud hullust tegi, nüüd vaatan rahuliku pilguga üle ja kogu mu looming tundub loogiline jada. Seal ei ole häbeneda kohe mitte, mitte üldsegi mitte midagi!

Kuidas su kunstnikuelu tundub tagantjärele?

No madalseise ju sellel näitusel ei näe, aga valulemise perioode on olnud, kus ma pikka aega midagi ei tee, aga vaikuseajad on eriti intensiivsed mõtlemisperioodid. Praegu kronoloogiliselt välja pannes moodustub siuke ilus lugu ilma tühimiketa ning perioodid on eristatavad. Ülisuurt rahuldust pakub endale seda vaadata. Kõik on reas ja rahu hinges.

Su uus tulek oli paar aastat tagasi, uued projektid, näitused, plaat. Enne olid silmapiirilt kadunud.

See oli raske periood, kogesin, et see ei ole isiklik küsimus, see on vanuse küsimus. Kaasaegne kunstimaailm on häälestunud verinoorte ootusele, ja mis neist edasi saab, on iseasi. Teistpidi tunnustatakse rahvusvahelisi klassikuid. Kõige keerulisem on keskealisel kunstnikul, kedagi ei huvita, mis tal öelda on.

Põdesid läbi keskeakriisi?

(Naerab.) See ei olnud minu kriis! Aga mina pidin selle läbi põdema. Kunstimaailmas on see tavaline. Kui ma sellest aru sain, siis muutus kõik juba lihtsamaks. Tegin kriisi ajal ka igasuguseid asju, aga et teha mastaapselt, see vajab eelarvet, kokkuleppeid galeriidega. Aga kui seda ei ole! Kui isegi enda toredas Eestis sa ei saa näitusepinda. Kui ei ole finantse. See periood kestis kümme aastat pärast Ameerikast tulekut. Takkajärgi tundub, et pidi olema selline periood.

Enne suurt plahvatust.

Aga kus oli see öeldud, et see tuleb! Ses mõttes tänan taevast ja kõiki asja puutuvaid isikuid.

Nii et sina kui kunstnik oled tundnud, et sind ei ole vaja.

Vägagi. Et okei, oled teinud kunagi midagi, kes sedagi mäletab, kärva maha.

Mida tegid siis? Millest sa elasid?

Minu suurim projekt on ise ellu jääda. Ära elada kunstnikuna. Ma olen lepinguga kunstiakadeemias, aga ma ei ole 25 aastat olnud palgatööl.

Üks su põhiteemasid on vabadus. Aga see vabadus muutub varjukujuks, kui kellelgi sind vaja ei ole. Siis oled vaba enda jaoks.

See on totaalne vabadus.

Liiga totaalne.

Hakkavad ahistama elementaarsed asjad, kuidas üüri maksta, kuidas elus püsida.

On vaja kõigepealt nõudlust, et saaksid luua, ja teiseks renomeed, et luua vabalt. Ilma teatud tingimusteta on see vabadus vaakum.

Meil Eestis eriti. Puudub kunstnike tasustamise süsteem. Parim, mis teeneka – teeneka kunstnikuga saab juhtuda, on, kui talle eraldatakse mingiks ajaks mingi stipendium. Mille eest ta reeglina saab ära maksta võlad, ja hea, kui kuu aega veel elada saad. Nagu näiteks minuga eelmisel aastal juhtus. Öeldakse, et said ju kultuurkapitali peapreemia, ei tohiks ju nuriseda. Aga täpselt nii oli, ma sain oma võlad makstud ja veel kuu aega elada.

Teistes riikides on ju nii, Saksamaal, Prantsusmaal, et lõpetad kunstiakadeemia, siis saad veel kahe aasta jooksul veel äraelamisstipendiumi, mis on natuke kõrgem keskmisest palgast. Projektitoetused on eraldi. See tähendab, et rahvas saab kunsti tasuta – see on avalik teenus, mille maksab kinni avalikkus ise. Ja ei ole nii, et rahvas ei taha kunsti. Rahvas tahab kunsti küll. Teisiti on Ameerikas, kus kunst toimib rangelt kommertsiaalsetel alustel, aga seal on jällegi sponsorlus, metseenlus. Eestis ei tööta kumbki mudel. Ei ole kunstiturgugi.

Kas sina saad oma töid müüa?

Viimases otsas on müük praktiliselt täiesti ära jäänud. Ühekordsed jooksvad projektid toidavad. Õnneks on hakanud toimima «artist fee», sisuliselt on see honorar. Kui aastas oleks neli suuremahulist projekti, siis saaks enam-vähem ära elada, aga mul ei ole need aastad sellised olnud. Lühidalt, ega ei saa küll ära elada, aga ma ajan oma jonni ja olen vabatahtlikult valinud vaesuse.

Kas ei ole mõeldav, et teed oma vaba kunsti, nagu tahad, ja samal ajal vorbid mingeid seinamaalikesi, orhideesid?

Nii ei saa. Pealegi keegi ei taha selliseid asju, kõik ju saavad aru, et Kurvitzal päris asjad on seal muuseumis, aga meile sa tuled mingit kitši pakkuma, ei lähe läbi. Ega inimesed lollid ei ole. Iseasi, kui välja mõelda mingi variisik, kes siis teeb lillepilte, aga neid lillepilte peab ka kuidagi turundama, ja kuidas ma siis esinen, panen maski pähe või.

Tundud eluterve tüüp, kes ei vindu, et võinuks ikka mingeid asju teisiti teha minevikus.

Üks meie Rühm T liige näiteks põhimõtteliselt kogu oma arhiivi aastaid tagasi hävitanud ja teatab rõõmsa naeratuse saatel, et minevikku ei ole olemas.

Oled sa jälginud kaasaegse kunsti teemalist vaidlust meedias eelmisel aastal?

Ma ise algatasin selle diskussiooni nullindate algul, umbes 2002–2003 hakkas mind üha rohkem häirima see, et samad mudelid, mille nimel me töötasime, ei toimi. Hakkasin sõna võtma, et sõbrad, midagi on nagu valesti läinud. Mispeale ma kaotasin kõik oma sõbrad. Öeldi, et noh, Kurvitz, sa oled konservatiiviks hakanud või. Mind peeti reeturiks. Teiste meelest oli kõik suurepärases korras. Alles 2007 märkasid teised ka, et midagi on viltu läinud. Diskussioon kulmineerus siis eelmisel aastal, aga minu jaoks see on kümme aastat vana teema. Nüüd ma aga näen, et mõõn on üle, ja kui juba nii ulatuslikult sellest räägitakse, ka see näitab paranemist.

Kõigil on hambus moodne avangard, radikaalne kunst, aga Jaak Soansi, lugupeetud klassiku ja väga figuratiivse kunstniku näituse külastatavus on katastroofiliselt väike, palju väiksem kui noortel radikaalidel enamasti. See demonstreerib avaliku retseptsiooni kahepalgelisust, tegelikult rünnak ei käi mitte mingi «noorte kolekunsti» vastu, vaid kunsti vastu üleüldse. Sa võid ju maalida toredaid figuratiivseid pilte, ega selle peale publik kohale ei tule, vastupidi! Kunsti marginaliseerumine on totaalne.

Teisest küljest on ilmselgelt näha tõusutrendi, publikuhuvi kasvu. Ja see algas majandusliku mõõna ajal. Tõusu ajal läks vasttekkinud keskklass ennast täis ja neid kultuur ei huvitanud. A mis kunstinäitus, mul on kõht täis, mul on äge auto, mul on hoopis teised väärtused. Kui majandus kukkus, on täiesti registreeritav kunstiülikooli vastuvõtus järsk soovijate arvu kasv, kunstinäituste külastatavus hakkas kasvama. Majanduslikus ebakindluses otsivad inimesed kunstist ja kultuurist laiemalt tuge.

Aga mingi pidetus kultuuri mõtestamise sees. Inimesi ei rahulda enam see, kui laduda «poste» mõistete ette, postpost-misiganes. Me ei saa aru, mis ajas me elame, postpostmodernism on idiootne.

On ilmselge, et paradigma, mida me nimetasime postmodernismiks, on lõppenud. Need mudelid absoluutselt enam ei toimi. Me elame mingis järgmises ajastus, mida on ka nimetatud selle kohmaka sõnaga «postpostmodernism». Mis on aga imelik ajastu, sest ta on ikkagi modernismi alusel, seesama modernism lohiseb edasi. Me eeldasime, et postmodernism on pärast modernismi ja modernism lõpeb otsa. Ja siis hakkab uus paradigma, aga ei hakanud. On hoopis modernism perverssel kujul tagasi tulnud, uuesti on päevakorral sellised jubedad ilmingud nagu fašism, stalinism. Seda võib nimetada ka altermodernismiks, aga mis me vaevame oma pead sellega, kuidas teda nimetada, võtame teadmiseks, et ta on olemas, ja sellest rääkis ka minu «Voolu» näitus. Seda ajastut on nimetatud ka tundmatuks, oleme sisenenud aega, kus iga järgmine päev, isegi tund on tundmatu.

Ja meie siin idas olime hulk aega sabas, tahtsime saada sellisteks nagu lääs. Aga ühel hetkel on see ehmatav tõdemus, et nii heas kui halvas me olemegi järele jõudnud ja meil ei ole kuskilt enam eeskuju võtta, peaks ise eeskuju andma, aga milles?

Kuhu sa ise edasi lähed – oma kunstis?

Tead, karm öelda, aga ma ei julge kaugemale mõelda, kui see hetk reedel kell kuus, kui mu näitus avatakse. Suuremaid asju tehes on mul kontsentratsioon meeletu ja minu jaoks maailm lõpeb reedel. Ja kui näitus on avatud, ja ma endiselt elus, siis vaatame edasi. Tegelikult peaks 1. veebruaril toimuva kontserdini ka vastu pidama.

Selline perspektiivitu elu on omane sinust 30–35 aastat noorematele – võiks olla. Tänapäeval isegi noored on maru asjalikud, liigagi.

See ei ole eakohane, ma tean. Aga see ei ole minu teha. Võib-olla peaks sebima endale mingi tähtsa koha ja seal istuma, aga ma ju näen, mis juhtub selliste kolleegidega. Nad ei ole õnnelikud.

Mis on tähtis?

Kõige tähtsam on olla õnnelik. Mul ei ole midagi. Mul ei ole kodu, mul ei ole peret, mul ei ole tööd, aga ma olen superõnnelik. Õnn on inimese esmane inimõigus ja ma ütleks, lausa kohustus. Ma saan aru, see ei ole niisama lihtne. Ma olin aastaid õnnetu, mis sa siis teed, hakkad õnnelikuks või. Selleks et olla õnnelik, peab miski olema õnnestunud – see oli nüüd siuke kivipalluri tõde. (Imiteerib Peeter Oja kehastatavat tegelast.) Ööt oolla õnnelik, peaab miiski olema vääga õnnestunud.

Mulle on see Kumu näitus ääretult suur austus, sest kunstimuuseumile ei saa minna pakkuma ise.

Sind on ikka peetud bravuurikaks, isegi ülbeks. Nii et kui ülbe sa oled?

Eks me noorena ülbasime ju täiega. Ma olen siiani seisukohal, et noor inimene peabki olema bravuuri täis: mina ja maailm. Maailm tuleb täie ülbusega vallutada. See on noore inimese privileeg. Mida vanemaks saad, seda vähem sulle andestatakse.

Mulle aja jooksul kogunes hirmus ülbe tüübi imago, kuigi ma enam ei olnud seda, imago kestis. Praegu ma olen teinud ikka täieliku rahu, ma enda meelest olen eriti leebe ja sõbralik inimene. Aga minugi üllatuseks see imago tuleb vahel tagasi, ise olen superleebe, aga millegipärast kisub kakluseks. Ja siis ma pean endaga jälle väiksed mõtlused maha pidama.

Seda ma võin küll öelda, et mul ei ole vaenlasi, kui mina olen kellegi vaenlane, siis on see tema probleem.

Kas su kunst hakkab ka vähem reljeefseks muutuma?

Noorpõlve manifestatiivne närvilisus loomulikult on kadunud, aga ma ei taha ka muutuda korralikuks konservatiiviks. Ma ütleks, et mu kunstis on tekkinud budistlik hooletus, aga ekspressiivsus jääb ja sellest retseptist ma ei tagane. Korralikku inimest must ei saa!

Raoul Kurvitz (51)

•    ERKI arhitektuuri eriala 1984.

•    Moodustas koos Urmas Muruga 1986. aastal Rühm T.

•    Isiku- ja grupinäitusi näidatud vähemalt pooltes Euroopa maades, Iisraelis, USAs jm.

•    Tema ampluaasse kuuluvad videod, performansid, installatsioonid, maalid, muusika.

•    2011 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.

•    Homme avataval Kumu näitusel eksponeeritud installatsioonid, performansid, maalid ja objektid 1980. aastate lõpust tänaseni. Näitus tutvustab valikuliselt ka Kurvitza video- ja muusikaloomingut. Näitus avatud 21. aprillini.