Kahtlus mürgitab hinge

Meeleheitel Lucas (Mads Mikkelsen, vasakul) ei suuda valesüüdistusega leppida ja üritab tõde jalule seada. Foto: Kaader filmist

Vaieldamatult on see üks eelmise aasta tähelepanuväärsemaid filme. Kas või ses mõttes, kui meisterlikult õiendab siin Thomas Vinterberg meie emotsioonide kallal – raputab vaatajat, nii nagu ise tahab, vastupanule vaatamata.

Kõik kaardid avatakse juba esimeses vaatuses, kui me veendume – erinevalt tolle väikese Taani maakoha elanikest, kus sündmused hargnevad – selles, et lasteaiakasvataja Lucas pole süüdi oma parima sõbra tütre, samas lasteaias käiva Klara seksuaalses kuritarvitamises ja puhkev nõiajaht on nõnda ülekohtune, kui vähegi olla saab.

See kõik on nagu üks teerull, mis vaatajast halastamatult üle sõidab – aeglaselt, aga vääramatult. Vihast kangestuvad sõrmed rusikasse, karjuks, aga kuuljaid ei ole – vähemalt nende seas, kes ekraanil sama metoodilise julmusega edasi toimetavad.

Lucast mitte ainult ei heideta välja põlisest kogukonnast, kus kõik üksteist maast ja madalast tunnevad, talle – ja tema teismelisele pojale – saab osaks ka füüsiline vägivald, isegi koer tõmmatakse kättemaksuks oksa.

Piisab ühe elava kujutlusvõimega, täiskasvanute maailma jäljendava segaduses tüdruku tühipaljast ütelusest, mida esiotsa isegi ei uurita tõsisemalt, et džinn pudelist välja lasta, nagu teeb seda sõgedusest lasteaia juhataja. Kahtlus pääseb laviinina valla ja üha kogub jõudu, ja seejärel on seda juba hilja peatada, ka siis, kui ametlik uurimine sellele lõpuks tõepõhja ei leia.

Tagantjärele tehakse küll vabandavaid nägusid, aga endiseks ei muutu olukord enam iial, kahtlus jääb närima, närib veel aastategi pärast.

Vinterberg näitab traditsioonilise, pealtnäha ühtehoidva ja sõbraliku kogukonna julmemat poolt, mis võib matta kõik hetkega pimedusse ja millele annab jõudu toosama küünarnukitunne – vaid koos ollakse tugevad.

Ühe ilusa ja hoolikalt hoitud fassaadi purunemisest pajatas Vinterberg juba «Perekonnapeos», mille bergmanlik psühholoogiline alatoon ja dogmaliikumise vaimust kantud pildiline esteetika väärib meenutamist tänini. Möödas on 14 aastat, enamasti täis tühisevõitu sehkendamist.

Ja nüüd siis äkki film, mis lajatab jälle otse lagipähe. Küll teisel, hoopis rohmakamal meetodil, aga siiski – hoop on piisavalt tugev.

Kahju on ainult sellest, et Mads Mikkelsen on pidanud piirduma Cannes’i festivali parima meesnäitleja preemiaga. See on osatäitmine, mis vääriks vähemalt Oscarit.

Film

«Jaht»

Režissöör Thomas Vinterberg

Taani 2012

Alates 18. jaanuarist Tallinna kinodes Artis ja Coca-Cola Plaza ning Tartu kinos Cinamon