Enam või vähem ilukirjanduslikke esmatrükke ilmus mullu kaheksakümne kandis. Seda on vähem kui paar aastat tagasi. Kümmekond neist on luuleraamatud ja üks näidendivalimik. Kümmet võib määratleda kui noortejuttu.
Aasta 2012 oli mitmes mõttes Aino Perviku aasta. Kirjanik pühitses oma 80. sünnipäeva ja avaldas neli lasteraamatut. Tirilinna lood said täiendust raamatuga «Isegi Max ei usu enam», Tähekesest tuttavad tähejutud koondati kaante vahele ja pandi pealkirjaks «Kirjatähtede keerukas elu», muinasjutu moodi «Klabautermanni mure» jutustab tõsielus ettetulevast ja «Rändav kassiemme» on liigutav pildiraamat kõige pisematele.
Teisedki ammutuntud ja tunnustatud autorid on tänavu lisa kirjutanud – Jaan Rannap «Suvelinnud», Olivia Saar «Robi», Harri Jõgisalu «Muistendid igavikust». Ellen Niidu ja Leelo Tungla luuleloomingust ilmusid suurejoonelised kogumikud «Taeva võti» ja «Südasuvi».
Lastekirjanduse aastat võib kordaläinuks lugeda, kui oma raamatu ilmutavad Kristiina Kass («Õpetaja Kusti kummitab»), Jaanus Vaiksoo («Supipotikarneval», «Jõulutaadi ootel»), Ilmar Trull («Tuvi jalutab»), Piret Raud («Natuke napakad lood», «Kolm soovi»), Ilmar Tomusk («Kolmanda A kriminalistid»), Mika Keränen («Armando»). Oleks veel Kivirähk midagi lastele üllitanud... Ka debütante oli mullu mitmeid.
Rõõmu teeb, et tõsielujuttude arv, ehkki visalt, suureneb. Kusjuures mitu neist sobib keskmises vanuses poisile. Torkab silma, et juttude sündmuspaik on väikelinn või omapärane linnaosa (kas Keräneni Supilinna salaseltsi salamõju?). Reeli Reinausile, kes pani oma raamatule pealkirjaks «Aguliurka lapsed», vaidleks vastu. Mis urgas? Mõnus-romantiline puitmajade kogum linna ääres, agul küll, aga seda võimalusipakkuvam elukeskkond. Heal järjel olev pere kolib, poisil tuleb uues kohas enesele tegevust ja sõpru leida. Leiabki. Koos hakatakse linnaosa linnalegendist filmi tegema. Seiklusi ja nalja saab. Muuseas, seda filmi tahaks näha!