Tuvi jalutab, Kusti kummitab ja Ville teeb sääred

Foto: Corbis/Scanpix

Tavakohaselt andsid kirjastused vahetult enne jõulupühi, kui siinkirjutajal Postimehe raamatuaasta kokkuvõttele esikümme välja valitud, muljetavaldava kogupaugu. Hale hakkas aastalõpul ilmunud lasteraamatutest, kes nagu koolisööklasse hilinenud lapsed tõdevad, et magustoit on kohalviibijate vahel juba ära jagatud. Vaatest viimastele tulijatele kasvas vaade tervele aastale. Analüüsi asemel, küllap ka see aprillikuises Loomingus ilmub, pakun lugejale suundumusi ja noppeid ilmunust.

Enam või vähem ilukirjanduslikke esmatrükke ilmus mullu kaheksakümne kandis. Seda on vähem kui paar aastat tagasi. Kümmekond neist on luuleraamatud ja üks näidendivalimik. Kümmet võib määratleda kui noortejuttu.

Aasta 2012 oli mitmes mõttes Aino Perviku aasta. Kirjanik pühitses oma 80. sünnipäeva ja avaldas neli lasteraamatut. Tirilinna lood said täiendust raamatuga «Isegi Max ei usu enam», Tähekesest tuttavad tähejutud koondati kaante vahele ja pandi pealkirjaks «Kirjatähtede keerukas elu», muinasjutu moodi «Klabautermanni mure» jutustab tõsielus ettetulevast ja «Rändav kassiemme» on liigutav pildiraamat kõige pisematele.

Teisedki ammutuntud ja tunnustatud autorid on tänavu lisa kirjutanud – Jaan Rannap «Suvelinnud», Olivia Saar «Robi», Harri Jõgisalu «Muistendid igavikust». Ellen Niidu ja Leelo Tungla luuleloomingust ilmusid suurejoonelised kogumikud «Taeva võti» ja «Südasuvi».

Lastekirjanduse aastat võib kordaläinuks lugeda, kui oma raamatu ilmutavad Kristiina Kass («Õpetaja Kusti kummitab»), Jaanus Vaiksoo («Supipotikarneval», «Jõulutaadi ootel»), Ilmar Trull («Tuvi jalutab»), Piret Raud («Natuke napakad lood», «Kolm soovi»), Ilmar Tomusk («Kolmanda A kriminalistid»), Mika Keränen («Armando»). Oleks veel Kivirähk midagi lastele üllitanud... Ka debütante oli mullu mitmeid.

Rõõmu teeb, et tõsielujuttude arv, ehkki visalt, suureneb. Kusjuures mitu neist sobib keskmises vanuses poisile. Torkab silma, et juttude sündmuspaik on väikelinn või omapärane linnaosa (kas Keräneni Supilinna salaseltsi salamõju?). Reeli Reinausile, kes pani oma raamatule pealkirjaks «Aguliurka lapsed», vaidleks vastu. Mis urgas? Mõnus-romantiline puitmajade kogum linna ääres, agul küll, aga seda võimalusipakkuvam elukeskkond. Heal järjel olev pere kolib, poisil tuleb uues kohas enesele tegevust ja sõpru leida. Leiabki. Koos hakatakse linnaosa linnalegendist filmi tegema. Seiklusi ja nalja saab. Muuseas, seda filmi tahaks näha!

Juhan Voolaid on lastekirjanduses uustulnuk. Tema «Kullamäe lood» tekitas esialgu segadust. Poisid kasutavad küll arvutit ja taskutelefoni, aga käituvad ja kõnelevad «nagu vanasti». Siis selgus, et lood ise juhtusid tõesti eelmise sajandi keskpaiga kandis, autor otsustas neid tänapäevastada, ent mitte lõpuni välja. Poisid ei suhtle ega seikle tehnikavidinate kaudu, vaid päriselt. Taas on sündmuspaigaks suurema linna (Viljandi) väiksem osa (Kullamäe ja Uueveski kant). Poiste ettevõtmised on pisut läbimõtlematud, aga see-eest põnevust pakkuvad – neil on tingimata vaja vaimuhaiget narritada, tulekahju juures kiibitseda, vanatädile kelgutaksoteenust teha, rahapada jahtida jne. Tänapäeva viiendiku jaoks võiks raamat õhem, peatükid lühemad ja kiri suurem olla.  

Kadri Hinrikuse «Et head haldjad sind hoiaksid» on pisut noorematele ja pigem tüdrukutele kirjutatud tõsielujutt, rasketele teemadele vaatamata helge. Keräneni ja Tomuskiga juhtus möödunud aastal see, et nende teemad läksid vahetusse. Tomusk kirjutas «Kolmanda A kriminalistid» ja Keränen koolijutu «Armando». Viimases on keskseks teemaks autori suur armastus – jalgpall, mis aitab tumedanahalisel poisil Kivimäe kooli ellu sisse elada ja sõpru leida. Võõraviha summutatakse enam-vähem eos. Väikese okkana jääb torkima küsimus, mis oleks siis saanud, kui Armando poleks jalgpalliäss olnud.

Kaks realistlikku lasteraamatut on mälestusliku koega. Heiki Raudla «Väike Albert» kirjeldab külaelu aastal 1955 väikese poisi vaatenurgast, kes juhtunud lugudest järeldusi teeb. Piret Tali «Pioneer Viru tänavast» peegeldab kaheksakümnendaid. Raudla raamat on ilukirjanduslikum, Tali jäädvustab minajutustaja kaudu toonast olmet – esemeid, toiminguid, arusaamu, topelttõde. Raamatut lugedes saab teada või meenub, sõltub lugeja vanusest. Ülejäänud tõsielujutud, nagu Epp Petrone «Anna hambad» jt, on päris väikesele.

Kaks raamatut on tulvil poeesiat ja erakordselt kauni väljanägemisega. Kärt Hellermaa «Taevarändurid ja teisi jutte» (ill Catherine Zarip) sisaldab kimbukest kunstmuinasjutte, sisukaid ja sügavaid, aga rohkem suurele inimesele või suurele tüdrukule.

Kätlin Kaldma «Lugu Keegi Eikellegitütrest» (ill Marge Nelk) on tugevate Islandi mõjudega, nagu juba pealkirja lugedes arvata võib. Tüdrukule öeldakse, et tal pole isa. Laps pakib seljakoti ja asub teda otsima. Ema suhtub asjasse muumimammaliku rahuga ja teeb tütrele võileibu teele kaasa. Teekond on raske, isa kohta selgub nii mõndagi head, aga kohtumist ei toimu. Ometi jääb lapse süda rahule, Eikeegi oli tubli mees. Kaldma jutustamislaad on pigem tavatu kui tavaline, tinglik, ei takerdu olmesse ega püüdlegi maadligi tõe poole.

Enamasti leiab muinasjutte kaante vahelt mitu, aga kaks on raamatu mõõtu. Uustulnuk Kairi Look kirjutas raamatu «Leemuripoeg Ville teeb sääred» ja Tiia Kõnnusaar laseb lastel loos «Tagasitee koju» päriselt arvutimängu sisse kukkuda. Kummatigi pole seda nippi meie arvutiajastul kirjanduses just sageli pruugitud. Meenub vaid Valliku «Narkohollo». Kõnnusaare teose teeb sümpaatseks see, et mäng on folkloorne ja kannab loodushoiu ideed. Nalja saab ka.

Kujutage ette, et võitlusmängu vastasleerid on «töövälises elus» rahumeelsed semud, kes mängijaid kirudes peavad taas relvad haarama. Leemuripoja lugu on naljakas ja sündmusterohke. Džungliloom läheb linnaoravaga koos Pariisi, aga nad satuvad esmalt Amsterdami. Autor pajatab muu hulgas maadest ja vaatamisväärsustest, meie kõrval oma elu elavatest loomakestest – kass peab kohvikut, siga töötab Louvre’is, orav on elukunstnik.

Väikelastele ilmub väga ilusaid pildiraamatuid. Jaanus Vaiksoo ja Triin Soometsa luuletustest on saanud raamatud «Jõulutaadi ootel» ning «Miks sul pole saba?». Viimane on tänu kunstnik Tiina Mariam ­Reinsalule tõeline sabaentsüklopeedia, ehkki tekst seda otseselt ei nõua. Indrek Koffi «Meie suur puu» panustab ülilihtsale, aga mõtteubinaga tekstile. Võib olla sügav, olemata kurb ja/või igav. Tiia Selli «Rõõmus Miia» üllatab piltidel avanevate luukidega. Kat­rin Erlich on iga autori unistuste kunstnik! Ehkki varitseb oht, et kõik tema illustreeritud raamatud ongi vaatamata teksti autorile ühtviisi Erlichi raamatud. Eva Koff laseb «Keerutädil» läbi nelja aastaaja Pelgulinna laste elu lõbusamaks teha.

Aasta tõi vimkaga lasteraamatuid, milles autorid lubatu/lubamatu piire kompasid ning kirjutasid lastele iseend silmas pidades. Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra ja Alar Pikkorainen said kamba peale valmis kogutäie luuletusi, pealkirjaks pandi «Isa sokk on matkasell». Päris värske ja kraps lisa lasteluulesse – nagu viil sidrunit magusa tee sisse. Muidugi võib rutiinivabadus ise juba mingiks rutiiniks kujuneda. Luuletusi on paari lehe pikkuseid ja paarirealisi. Jaan Pehki kolm loodusluuletust on selles kogus minu lemmikud.

Aapo Ilves annab pealkirjaga «Muinasjutud lastele ja suurtele» oma raamatule laia adressaadi ja võtab relvad sellelt, kes tahab norida, et need lood-mõtted-naljad pole lastele. Lapsi on erinevaid, nagu ka täiskasvanuid. Lood pigem tänapäevaseid kui ajatud, mitmes jutus tuleb esile kentsakas side meie popkultuuri, argielu ja väärtushoiakutega. Jutud on head, mitte küll ühtviisi ja ühtmoodi. Aga iva on igas. Regina Lukk-Toompere lisab piltidega veel mõned. Selle raamatu eest peaks kunstnik kindlasti preemia saama.

Heli Illipe-Sootaki «Pörkölt» on tavapäratu lasteraamat, õudne ja põnev, pisut piiri peal turniv. Mõnd traagilist seika võetakse üpris kergelt. Maarja-Liisa Platsi mustpunased pildid lisavad omalt poolt hoogu. Kõik algab hakkliha valmistamisest ja jääkide aia taha viskamisest. Kes raamatu läbi loeb, seda enam ei tee.

Mäletate, kuidas suured inimesed läksid pöördesse, kui ilmus Kivirähki «Kaka ja kevad». Ilma raamatut lugemata pahandati ja ironiseeriti. Aga pane pealkirjaks «Wanradt-Koelli katekismus», ja samad «korravalvurid» pööravad pea haigutades ära ega kurjusta Peeter Sauteriga üldse. Äkki polegi lasteraamat? Alapealkiri annab teada, et tegemist on tarkade laste rumala raamatuga, seega adresseerib autor ise oma teose lastele.

Nojah. Lühijuttude peamine teema on kõikvõimalikud inimkeha eritised, mis emmast-kummast otsast paksul, vedelal või gaasilisel kujul väljuvad. Kõneks võetavaid asju üldjuhul ilmarahva silme all ei aeta ega arutata. Ka kirjasõnas mitte, kui just Sauter ei olda. Lood on ühekaupa manustades omal kombel armsad. Raamat mõjub kui pakk sigarette poisile, kes isale suitsetamisega vahele jäänud ja nüüd tolle sunnil peab kõik korraga ära tõmbama. Tülgastavalt. Aga kirjutatud kuidagi südamlikult. Tõsine inimene ärgu lugegu, ülejäänud ei saa jääda tõsiseks.

Mõni autor jagab lahkelt ka teadmisi. Erik Ehasoo «Minu esimene äri» seletab äriilma põhimõisteid lapsele sobilikus vormis ja huvitavalt. Tiia Saar tutvustab ameteid raamatus «Eduard ja Pihla hakkavad töövarjudeks». Metsaotist saab hea tuttav, kui lugeda Kätlin Vainola ja Peep Männili «Karuelu aabitsat». Lastekirjandus oli mullu nagu lapitekk – kirju, ilus ja soojapidav.