Kuidas Tarantinost sai humanist

Nimiosatäitja Jamie Foxx. Foto: Kaader filmist

Quentin Tarantino on olnud pigem esteet ning maitsekeiser ja esteedid kipuvad olema nihilistid.

Minu käest küsiti mõni päev tagasi, mis on mu lemmikfilm Quentin Tarantino omadest. Jäin vastuse võlgu. Kõik on meeldinud, kuna mulle meeldib süsteem, kuidas Tarantino filme teeb – selles on totaalselt millegi sisse kadunud inimese rõõmu ja entusiasmi, lapselikku ja nohiklikku.

Pole vist teist elavat ega ehk ka surnud režissööri, kes oleks andnud sellise panuse filmiarmastuse levitamisse. Kõik need taaselustatud žanri- ja exploitation-filmi väikesed punktid, mida Tarantino pidevalt refereerib ja kuskilt unustusest uuesti ringlusse tõmbab.

Spagetivestern orjusest

«Vabastatud Djangot» nimetatakse eepiliseks filmiks, mida see ka on. Juba maastik, mida mööda hobustega kapatakse, on eepiline. Sakslasest pearahakütt Dr King Schulz (Christoph Waltz) vabastab omakasu ajendeil orja Django (Jamie Foxx) ja nii algab nende vägivaldne reis läbi kodusõja ja orjanduse keelustamise eelse Ühendriikide lõunaosariikide.

Tarantino ise on nimetanud «Djangot» southern’iks. Orjapidamise teema pidi olema Hollywoodis tabu ja režissöörid seda teemat meelsasti ei puuduta. Tarantino, kes on oma filmi kohta rääkinud, et tahtis teha spagetivesterni stiilis filmi orjapidamisest, on sellise lähenemisnurga eest juba ka nahutada saanud. Nimelt pahandas Spike Lee, et Tarantino film suhtub sellesse afroameeriklaste ajaloo kõige vastikumasse perioodi lugupidamatult.

Tarantino filmidest ei ole kunagi olnud vaja otsida eetilist tuuma. Ta on olnud pigem esteet ning maitsekeiser ja esteedid kipuvad olema nihilistid.

Hiljaaegu juhtusin vaatama tema stsenaariumi järgi lavastatud filmi «Sündinud tapjaks», režissööriks Oliver Stone. Peategelased olid väga tarantinolikud, nagu nende nimedki, Mickey ja Mallory Knox – sellised ameerika popkultuurse kollektiivse alateadvuse äärealadelt välja joonistatud kujud, elektrilised koondportreed kõikidest telesaadetest, reklaamiklippidest, kesköistest filmidest, koomiksitest, pulp fiction’itest jne.

Stone aga oli kogu käsikirjale juurde pookinud moraliseeriva meediakriitilise elemendi, ju siis õigustatult. Mõtlesin vaatamise ajal, et Tarantino stsenaariumis sellist elementi tõenäoliselt polnud. Tarantinot tõmbab pigem popkultuuri esteetiline prügi ja sellest tulenev nauding kui mõningad muud, näiteks moraalilugemise võimalused, milleks popkultuur muidugi hästi sobib.

«Vabastatud Django» tundub aga olevat Tarantino senistest filmidest kõige enam kuhugi eetika ja moraali valdkonna poole suunduv. Siiski on film selles mõttes igati ja eeskujulikult tarantinolik, et võtab aluspõhjaks mõningad filmikunsti väikesed kultusteosed, spagetivesterni «Django» (1966) ja võitlusfilmi «Mandingo» (1975). Kuulus filmikriitik Roger Ebert andis muide viimasele kunagi null punkti. Tõe huvides olgu öeldud, et «Vabastatud Django» Ebertile väga meeldis.

Sedalaadi sämplimine iseenesest vähendab võimalusi millegi hindamiseks moraalikategooriate järgi, samuti tõelise hingelise liigutuse tekkimiseks. On jah jube võitlus ja kellelgi torgatakse silmamunad peast, aga see on ju tsitaat ja kui sellepärast liigutust või moraalset erutust tunda, siis võib inimesele endale jääda mulje, et Tarantinole jäädakse mingit pidi alla. Sedaviisi saab mõelda, kuid ilmtingimata ei pea.

Orjade kohtlemist on «Vabastatud Djangos» näidatud erakordselt vastikult ja usun, et kellelegi sellega ajaloo huvides liiga ei tehta. Selles osas on Spike Lee kriitika ehk ülekohtune. Tarantino on oma filmidega näidanud, et hingelt on ta afroameeriklane ja seega pole tema viis kõnealust teemat käsitleda kuidagi võõra vaatenurk. Ta võtab asja isiklikult.

Kaks Kuldgloobust

Dr King Schulz vabastab omakasu ajel Django ning vabaduse saanud Django omakorda tahab vabastada oma naist Broomhildet, milles King Schulz teda ka aitab. Nüüd hakkab ilmnema King Schulzi sügavalt humaanne tuum.

«Vabastatud Django» on kinodes menukas ning Kuldgloobuste jagamisel sai see kaks auhinda – Waltz parima meeskõrvalosa ja Tarantino stsenaariumi eest.

Kuldgloobuste favoriit enne galat oli Steven Spielbergi «Lincoln», mis räägib Abraham Lincolni püüdlustest ja raskustest orjapidamise keelustamisel. Nii et see Hollywoodi väidetav tabuteema on 2013. aasta alguses esindatud kahe palju kõneainet pakkunud ja pakkuva filmiga.

Ma ei ole «Lincolni» veel näinud, kuid kahte filmi on jõutud juba pealiskaudselt võrreldagi ja orjapidamise ebardlikkuse kujutamisel pidi Tarantino mõjusam olema. Igal juhul on selle mõjususe saavutamisel suur osa ka Leonardo DiCapriol, kes teeb sadistliku istanduseomaniku Calvin Candiena suurepärase rolli.

«Vabastatud Django»

Režissöör Quentin Tarantino

USA 2012

Alates 18. jaanuarist Tallinna, Tartu ja Narva kinodes