Teekond üksindusest üksolemisse

Rakvere teatri näitleja Tiina Mälberg loeb Vihula mõisa viinaköögis Tõnu Õnnepalu luulet. Foto: Eveli Varik

Laval on küll üksainumas näitleja, aga ometi on sündivas seisundis palju dialooge.

Lahemaal, kaunilt renoveeritud Vihula mõisakompleksi viinaköögis etendus külma talve varjul üks õige vaikne ja tundlik teatritükk, mida võib žanriliselt liigitada mitmeti – monoetendus, luulelugemine, poeetiline kontsert või ehk lihtsalt lavastatud seisund? Lavastaja, näitleja ja idee autorina ühes isikus üles astuv Tiina Mälberg on ennast ja vaatajat oskuslikult sellesse piiridepealsesse olukorda asetanud. Mis on hea, sest selles on otsimist, kobamist – teekonda, millega vaataja saab kaasa reisida.

Väiksesse vanasse viinakööki on asetatud mõned read toole ning nn lava tagaseinaks sätitud valge ekraan, millele projitseeruvad mustvalgesse monokroomi keeratud Peeter Nahko loodusfotod. Õues paukuv pakane ja valge lumine vaikus mõjuvad justkui loodusliku black-box’ina. See on küll väljasõiduteater, aga siin puuduvad heinalõhn, linnulaul jms suveteatritele omane pillav külluslikkus. See on taandatud puhas ruum, mida neljast aastaajast talv meie laiuskraadil kõige ehedamalt pakkuda suudab. On see ju ka ainus aastaaeg, milleni tüki aluseks olev luulepäevik tegelikult õieti ei jõuagi.

Rakvere teatri näitlejanna Tiina Mälberg tuleb lavale üksi, käes kaunilt köidetud paberipatakas, millest ta lugema hakkab. Need on tema nopped kirjanik Tõnu Õnnepalu 192-leheküljelisest raamatust «Kevad ja suvi ja». Mõningaid ei loe muidugi ka. Need pillab maha, nõnda et paberilehtede hõljuvast lennust saab omamoodi visuaalne mäng ning etenduse lõppedes on maha sadanud justkui terve luuletuste meri.

Laval on küll üksainumas näitleja, aga ometi on sündivas seisundis palju dialooge. Ja igas suhtlemises alati teatav annus möödamõistmist, lootust ja otsimist – dramaturgilist konflikti. Mälbergi esitatav nimetu Keegi elab üht looduse ja omaenda sisevaatlustega põimunud aastat ja otsib teekonda välja üksindusest. Teda aitavad selles muidugi Õnnepalu kõike kandev ja tugevaid leidlikke kujundeid täis tekst.

Taavo Remmeli õrn ja võibolla isegi liiga vähene muusikaline sekkumine loob täpse ja meeleolu teravdava kontrapunkti tekstile. Naabritelt kostev tümps ja India meeleolude värvingud on erilised pärlid. Muidugi Peeter Nahko pildid ju ka, millelt näitlejanna samuti tuge saab.

«Kevad ja suvi ja» on lavastus, mis läheb ilmselt ajaga aina paremaks ja loodetavasti valmis ei saa päris kunagi, sest see on pooleli nagu raamatki. Esietendusel oli tajuda näitlejanna ehk liialt tugevat sammumist mööda iseenda seatud luuletuste rada. Tulevikus, teksti ja ruumi tunnetuse kasvust tulenevast enesekindlusest võiks ka vaataja tunda, et see meie silme all oma teekonda kõndiv Keegi teeb end avavate luuletuse valiku kohapeal sündinud inspiratsioonihetkes.

Et näitleja valiks päriselt, mis luuletuse ta järgmiseks loeb, mitte ei mängiks valimist. Sääraselt võiks see etendus ollagi alati uus ja muutumises vastavalt publiku ja päeva olemisest tekkinud õhustikule.

Seda nõuaks justkui alusmaterjal ise ehk päevikuvorm, mida Hasso Krull on sama raamatu arvustuses tabavalt kirjeldanud: «Esitatav materjal peaks olema veel läbi seedimata, tal ei tohiks olla küljes viimistluse ega küpsuse maiku – see on ju esmamulje, esimene dokument, mille võlu on just tema rabeduses ja värskuses, mitte sujuvuses ja lõpetatuses. Mitte realism, vaid tõeluse puhangud, välgatused, virved; mitte järeldus, vaid eelduste hargnemised.» See ongi suur väljakutse näitlejal, see puhanguline eelduste hargnemine justkui üles leida ja siis taas kord-korralt ära kaotada ning jälle taasluua.

Teatri või tegelikult kogu kunstilise väljenduse mõte võiks olla jõudmine teatava seisundini. Ja Selle seisundini see tükk kannab ja jõuab. Oleks jõudnud ka vähema tekstiga, sest sõnade hulk ja emotsionaalne sügavus pole vist kunagi võrdelises seoses. Eriti poeetiliste tekstide puhul.

Vaikuse hulk selles Seisundis on tähtsaim, et looduse omaenda absoluutne muusika kõlada saaks. Peamine on, et see lavastus jõuab välja sinna – vaikusesse ja päevikupidajale armsasse detsembrisse, kus on ka juba õrn kevadeigatsus, mil midagi on uut ja muutunud, sest «siis on jälle / vaikne. / Kedagi pole. / Ja mina pole üksi. / Minuga on / mu Sinust täidetud süda».

Üllataval kombel on see alles esimene kutselise teatri mängukavva võetud Õnnepalu tekst, kuigi «Piiriigi» ilmumisest möödub tänavu juba 20 aastat ning esimesest luulekogust koguni 28. Nagu eestlastel selle vedamasaamisega ikka on, siis nüüd jälle ei saa pidama, suur «Sajand» Ugalas tuleb lavale juba õige pea ja mononäidendite võistluse võitja «Vennas» on samuti teatrijumalate käes vormimisel. Õnnepalu teatriaasta on kaunilt ja ootamatult alanud.

«Kevad ja suvi ja»

Tõnu Õnnepalu, Tiina Mälberg,

Taavo Remmel, Peeter Nahko

Lavastaja Tiina Mälberg,

kunstnik Krista Aren, kostüümikunstnik Ketlin Bachmann-Põldroos

Mängivad Tiina Mälberg

Taavo Remmel.

Esietendus 12. jaanuaril 2013

Vihula mõisa viinaköögis