Kultuurkapitali juht: kultuurile annetamine tuleb muuta mugavamaks

Eesti Kultuurkapitali juht Olavi Laido näitab kulka taotluste arhiive. Kõiki pabereid säilitatakse igavesti. Foto: Peeter Langovits

Novembrist alates Eesti Kultuurkapitali juhtiv Olavi Laido leidis intervjuus Postimehele, et kultuuri toetamine võiks olla iseenesestmõistetav, selleni jõudmiseks tuleks muuta kultuurile annetamine mugavamaks.

Olete ametis olnud 1. novembrist. Mis on teid üllatanud?

Tegelikult on olnud mitu positiivset üllatust. Alguses mõtlesin, et võiks Eestisse tuua palju uut, võrrelda kulkat samalaadsete rahvusvaheliste organisatsioonidega. Aga seni pole leidnud paremaid eeskujusid, sest meil on mitu asja päris hästi. Näiteks kindel rahastamine. Hea, et inimestel on jätkunud tervet mõistust seda hoida.

Kui vaadata inimeste hulka, kes saavad kulkalt toetust, siis see ulatub paarikümne tuhandeni, mis on minu meelest muljetavaldav.

Nii et suuri reforme kulka ei vaja?

Kindlasti ei tohiks reformida seda, mis hästi töötab. Näiteks rahastamismudelit. Aga võib-olla saaks midagi lisaks teha. Rootsis või Soomes toetavad inimesed kultuuri sõltumata sellest, kui suur või väike on nende sissetulek. Lisaks panustavad kultuuri muidugi ka firmad, seal on see kõik iseenesestmõistetav. Ega meilgi suhtumine üleöö muutu. Loodan, et mul õnnestub kultuuri toetamine muuta inimestele mugavamaks, samuti seda rohkem propageerida.

Te mõtlete annetamist mõnda fondi, mitte raamatu ostmist?

Jah. Tegelikult on meil praegugi neid, kes kultuurile annetavad. Ainult et kõik ei soovi sellele avalikku tähelepanu tõmmata. Tean ka inimesi, kes sooviksid anda oma panuse kultuuri. Näiteks üks vana muusikaõpetaja pakkus oma pensionist hea meelega osa oma vanale koolile. Sellised soovid on olemas. Kuid kuna annetamine on üsna keeruline, siis inimesed ei viitsi nii palju vaeva näha, et oma raha kuskile ära anda.

Annetamine tuleb muuta mugavamaks. Võib-olla alguses ei anna see mingisugust erilist lisaraha. Aga oluline on muuta hoiakut. Võib-olla liiga suur ambitsioon, aga minu eesmärk on saavutada, et inimestel oleks kultuuri toetamine iseenesestmõistetav. Usun, et kui oma raha on mängus, siis tekib asja vastu ka suurem huvi.

Kas muuta tuleks seadusi? Praegu on firmadel annetamine  peaaegu et topeltmaksustatav.  

Jah, tõsi ta on. Aga samas ei tohiks see olla pidur. Need, kes tahavad toetada, peavad lihtsalt ette nägema, et sihtmärgini jõuab vähem raha, kui firma või inimene välja annab. Makse on ju ka vaja koguda. Sest raha on igal alal tarvis. Kui kogu taust on liiga vaene, siis kannatab ka kultuur nii kitsamas kui laiemas tähenduses …  siis tegelikult oleks õige, et vaesust ei oleks.

Seda tahaks kõik, et vaeseid ei oleks. Aga kas kavatsete midgi ette võtta, et sponsoriks olemine muutuks rahaliselt soodsamaks? Või arvate, et seda pole vaja teha?

Ma ei arva, et seda pole vaja teha. Aga arvan, et see pole esimene töö. Kõigepealt tuleks näiteks meie kodulehele üles seada selge info, kuidas saaks kultuuri toetada.

Lisaks sellele otsin koostöövõimalusi. Kultuurkapitali raha eest ei saa näiteks osta eriti kalleid muusikariistu. Soovime siin investoritena kaasata Eesti pankasid või muid organisatsioone.

Kas olete märganud, et äriinimesed on valmis kultuuri toetama?

Jah. Valmisolekut on rohkem kui päris tegusid. Kui töötasin rahvusvahelistes firmades, siis omanikud, kel oli annetamine loomulik, küsisid, kuidas nad saaks kohalikku eluolu toetada. Loov­isikutel ukselt uksele käia ja raha küsida on märksa ebamugavam kui muuta annetamine hõlpsaks. Omal ajal andis Sampo Kindlustus Eri Klasi fondi stipendiumi ja ainuke omanike tingimus oli, et firma töötajad ei peaks oma aega kulutama, et me ei hakkaks juurdlema, kellele raha jagada. Seda oskavad paremini oma ala asjatundjad.

Mis praegu annetamast takistab?

Ega ei olegi takistusi. Eestis on mitu fondi, kuhu saab kultuuri toetuseks raha anda. Kõik suurettevõtted vähemal või suuremal määral teevad seda.

Kas te ise eraisikuna olete kultuurile helde annetaja?

Kui vaadata «Jõulutunnelit» või analoogseid aktsioone, siis eestlased pole nii kitsid ühti. Ma olen keskmine Eesti inimene. Kui kaalumisel on mingi kunstieseme soetamine, eriti kui meeldib ja on Eesti asi, siis pole mul ka kahju raha välja käia.

Loe täispikka intervjuud Postimehe paberlehest või Postimees plussist!