Tujurikkujad: 1. jaanuar on see ilus päev, kui saab netikommentaare lugeda

Tujurikkujad Kaaren Kaer (vasakult), Andres Korberg, Ott Sepp, Märt Avandi, Erik Moora ja Tõnis Leht said auhinnaks mudelsepp Boris Puusepa valmistatud puidust veduri.

FOTO: Peeter Langovits

Postimees andis 2012. aasta Kultuuriveduri tiitli «Tujurikkuja» tiimile kõneka ja professionaalse tegevuse eest ühiskonnaelu kõverpeegeldamisel ja kultuuripildis laiemalt. Nad teevad lihtsalt nii häid saateid. Samas ei ole see pelgalt naljasaade.

Esiteks on see kunstiliselt kõrgel tasemel tehtud. Teiseks peegeldab ühiskonna helli kohti. Kolmandaks on tõepoolest naljakas. Paljud muidugi vihkavad neid. See on ka kõnekas. Näitab julgust.

Muide, erinevalt enamikust meedias esinevatest inimestest, kes vannuvad, et nad enda kohta käivaid netikommentaare ei loe (ja suur osa kindlasti tõesti ei loegi), kinnitavad tujurikkujad, et nemad loevad kõiki enda kohta käivaid kommentaare, kindlasti ka negatiivseid, ja viimaste osas saavad muidugi palju nalja.

Laua taha istusid Märt Avandi, Ott Sepp, Tõnis Leht, Kaaren Kaer, Andres Korberg ja Erik Moora.

Kas see saade on teile pigem töö või lõbu?

Ott Sepp: Me saame selle eest palju ... lõbu.

Märt Avandi: See tingimus peab ikka olema täidetud, et endal peab vähemalt mingis etapis olema lõbus. Aga kui tegemiseks läheb, siis on ta ikka rohkem töö. Sest et ... see on ikka jube raske töö. See on tõsine. Kõlab vist nagu rinnale trummeldamine, et vaadake, kui kõvad mehed me oleme ja kui rasket tööd me teeme, aga naljategemine nullist alates on ikka kuratlikult ränk.

Sellepärast ongi «Tujurikkuja» ­ainult kord aastas?

Sepp: Tegelikult küll, jah. Kui hakkasime esimest saadet tegema, siis mõtlesime, et see oleks piloot, ja siis hakkab sari pihta, aga kui me esimese olime ära teinud, siis oli hea, et me teise saateni üldse jõudsime. Pärast iga saadet räägime, et järgmist hakkame kohe suvel tegema ja lõpuks siis detsembris on vaja veel filmida. Eelmisel aastal esimene võttepäev oligi alles detsembri algul.

Mõni sketš on kiiruse pärast isegi välja jäänud, näiteks eurokas, polnud aega monteerida – aga see on DVD peal. Eks meil on nii palju muid asju ka teha, ja me oleme eri linnades.

Erik Moora: Meie oleme kõik ühes linnas, sina oled erinevas linnas.

Andres Korberg: Sel aastal me isegi pidasime esimese koosoleku juba suvel.

Sepp: See oli sügis tegelikult ikkagi. Päris karge oli see olemine.

Tõnis Leht: Väga lihtne reegel on meil: mida varem me hakkame mõtlema, seda hiljem me hakkame filmima ja vastupidi.

Kaaren Kaer: Igal aastal on ikka mõni sketš pooleli ja välja jäänud.

Te hakkasite 2008. aastal lihtsalt naljasaadet tegema, eks? Kas te arvestasite ka sellise laia kõlapinnaga?

Sepp: Ei arvestanud. Meie suur eeskuju oli Inglise sari «Big Train», mis teeb ka selliseid suvalisi ja absurdseid sketše. Me ei tahtnud ka paduabsurdi, nagu «Kreisiraadio» on juba enne teinud, vaid tahtsime midagi konkreetset, ettevalmistatud, filmilikku asja. Ja see tähelepanu, mis pärast esimest saadet tuli, oli ootamatu. Tore muidugi.

Avandi: See sotsiaalkriitilisus, mis on meile külge kleebitud, ei ole eesmärk omaette olnud. Kui tuleb sketš, mis on naljakas, aga millel puuduvad saba ja sarved, siis me teeme seda ikkagi.

Sepp: Näiteks «Wolverine’i» sketš, mis on minu arust jube hea. Produtsent Erik sõdib siiamaani selle vastu, et see tulnuks jätta tegemata, sest seal ei olnud sügavamat sõnumit. Ma kinkisin talle selle peale päris «Wolverine’i» DVD. Erik, kas sa oled seda vaadanud?

Moora: Ääääää.

Sepp: Nojah. Tegelikult seal on poliitikast hästi palju, võimuvõitlus võimukoridorides.

Moora: Siis ma vaatan läbi, sa oleksid võinud kohe öelda.

Leht: Meil ongi vist nii, et näitlejad meie seltskonnast tahavad teha lihtsalt nalja, ja meie, ülejäänud, ei taha üldse nalja teha, me siis paneme sinna sisse ühiskonda ja poliitikat.

Moora: Selgituseks: me ülejäänud neli oleme politoloogid. See on tõsi. Sellepärast me seda saadet sinna sotsiaalkriitika ja poliitika poole oleme tüürinud, need on nagu natuke vajalikumad naljad kui need näitlejate tilulilud.

«Halonen» paisus ju lausa rahvusvaheliseks skandaaliks.

Avandi: Aaaaaah, mis ta paisus.

No Soome meediast läbi jooksis ikka korra.

Avandi: Eesti meedia paisutas selle sajakordseks. «Halonen» oli ka ehe näide sellest, et inimesed mõtlevad meie sketšidele kõiki võimalikke ja võimatuid taustu taha. Aga tihti me ei ole mõelnud seda.

Sepp: Me lihtsalt mõtlesime, et suur Halonen oleks naljakas. Ta tundus ka piisavalt ohutu ja neutraalne, me lihtsalt tahtsime, et koletised kakleks.

Avandi: Kaunis fantaasiavaene oleks ka panna Putin ja Ansip kaklema.

Sepp: Temaatiliselt me ei piira end. Kõik teemad võivad olla naljakad. Võtad mingi asja ja paned nihkesse. Ongi nali.

Kaer: Kõige naljakam on, kui inimene oma rumalusest võtab ette midagi üle jõu käivat. Selles mõttes kõige naljakamad koduvideod võivad ka olla naljakad. Näiteks mees ronib maja katusele, hüppab basseini, aga hüppab vastu serva, põrkab tagasi.

Kõik: Haaahaaahaaahaaaaaaaaaaaaaa!

Sepp: No tegelikult kontekstis võib olla naljakas küll. Kui see on lihtsalt tobe, siis ei ole naljakas. Entusiastlik rumalus on naljakas.

Raul Saaremets küsib iga bändi käest, kas nad kaklevad ka. Ma küsiks seda nüüd teie käest.

Moora: Füüsiliselt või?

Võib-olla mitte.

Avandi: Vaidleme küll.

Sepp: Meil on sisulisi eriarvamusi hästi palju, aga see on ­ainult positiivne.

Avandi: Vahel on ikka tüütu ka. Kui ma tean, et mul on õigus, ja siis tulevad seletama.

Sepp: Siis on nii, et «me raiskame aega!!». Teeme, mida ma ütlesin.

Kaer: Meil ikkagi lähevad läbi ideed, mis on saanud enamiku poolehoiu.

Avandi: See on tegelikult päris haruldane ja suur õnn, et kuus inimest mõtlevad laias laastus ühtemoodi. Me saame huumorist enam-vähem ühtemoodi aru. Ja see ei ole üldse tavaline. Ja me oleme muutunud seda saadet tehes ja ka vanusega üksteise suhtes tolerantsemaks.

Sepp: Ja lähedasemaks.

Moora: Me oleme ikkagi rohkem sõbrad kui töökaaslased.

Sepp: Ei no väga fantastiline, tõesti.

Kuidas teie ideed sünnivad, koos?

Leht: Igaüks võib ju ka ise kirjutada, aga konkreetse kuju saavad asjad ikkagi koos, sobivas keskkonnas mõtteid põrgatades.

Moora: Kannatuste laul sündis nii, et tohutult palju räägitakse ühiskonnas kannatustest, et ajad on halvad, siis sealt tuli, et võiks olla kannatuste park, kus on kõik Eestit läbi ajaloo tabanud hädad, aga siis tuli mõte, et selle võiks laulu kujul teha. Kuna meil Koit Toome video õnnestus üpris hästi, siis mõtlesime, et seekord võiks otsast lõpuni kõik ise teha.

Avandi: Me isegi lootsime, et pannakse Eesti muusikaauhindadel muusikavideo kategoorias nominendiks.

Kõige naljakam on selle laulu juures vist see, et see on mitmes mõttes tõsi: ühest küljest ongi seal valusat tõde, teisest küljest on tabav ka see iroonia meie, eestlaste, virisemise üle.

Moora: Üks tuttav õpetaja lasi õpilastel seda laulu analüüsida ja vastused jagunesid täpselt pooleks: ühed arvasid ühtmoodi, teised teistmoodi. Meie enda jaoks oli asi ülimalt lihtne.

Avandi: «Värdkeel» sai näiteks alguse väga selgest ajendist. ETVs kommenteerib sporti Madis Kallas ja räägib nagu saarlane räägib ja väga sümpaatselt ja võluvalt. Ja siis keegi töllakas poliitik ütles, et ma ei saa midagi aru, mis ta räägib, rahvusringhäälingus peaks ikka riigikeel olema.

Moora: Et kuidas on võimalik rääkida sellises nõmedas arusaamatus keeles.

Sepp: Kuidas on võimalik, et keegi inimene reaalselt ajab siukest ila suust välja!

Avandi: Sellisele tuleks ridvaga pähe toksida! Sealt see sketš sündis.

Sepp: Üldiselt ideed võivad sündida täiesti juhuslikult, ootamatus olukorras, eriti kui paar õlut on juba sees kuskil mingi seltskonnaga, siis mõte hakkab imelikke radu pidi käima, siis võtan kohe telefoni ja toksin sisse. Pärast vaatan, et «naljakas sketš, jalgpall, puu». Khm.

Kaer: Eesti elu annab sellepärast sketšidele materjali, et pidevalt on vaja revolutsiooniliselt muuta asju, hoogtöö korras, ja siis sellest tuleb jaburusi ja inimesed hakkavad karjuma üksteise peale ja sõimama ja selleks, et sadulasse saada, hüpatakse hooga üle ja kukutakse teisel pool maha. Kõik need ühiskondlikud ja poliitilised jamad on meie maal tekkinud ka sellest hüsteerilisest rahulolematusest, mis ei ole kuidagi konstruktiivne. Aga mulje võib tekkida ka sellest, et need, kes pole rahul, röögivad valjemalt; need, kes teevad oma asja, on vait.

Tundub, et olete lugenud ka netikommentaare oma saate kohta.

Avandi: See on üks toredamaid lugemisi.

Moora: Kõige rohkem nalja teevad mulle need kommentaarid, mis lihtsalt konkreetselt sõimavad.

Olete oma eesmärgi täitnud, mõne tuju on ikka rikutud.

Leht: Eelmisel aastal said need, kellele ei meeldi, ikka ka täitsa palju leheruumi. Eriti meeldis mulle Erik Tohvri arvamus, et riik peaks Soomelt ametlikult vabandust paluma ja meid tuleks Soome vangi anda.

Korberg: Väga tore oli seda n-ö rahvusvahelist skandaali jälgida.

Avandi: Alati on ka tuntud inimesi, kes ei suuda vastu panna, sest viha on nii suur, ja siis nad peavad ka avalikult meie vastu välja astuma.

Sepp: Eelmisel aastal võttis mingi täiesti suvaline vend, kelle nimi ei jää kellelegi meelde, riigikogu infotunnis sõna, sai oma 15 sekundit kuulsust.

Moora: Peeter Laurson, IRL. Küsis meie ajaloosketšist ajendatuna, miks rahvusringhääling hoiab sellist saadet eetris.

Avandi: Heimar Lenk, Evelyn Sepp on võtnud sõna, igal aastal ikka mõni poliitik ka seab meid kahtluse alla. Ja meie oleme kollektiivselt neile kõigile sõnavõtjatele tänulikud, ja vabandame nende ees ka!

Sepp: Anteeksi!

Avandi: Heimar Lenk heitis meile ette kohutavat labasust ja see, kuidas ta seda tegi – see sõnastus oli nii erakordselt labane!

Moora: Need on inimesed, kel on vaja uudistesse jõuda.

Leht: 1. jaanuar on selline ilus päev, kui saab kommentaare lugeda. Sel aastal oli minu lemmik see: «Meie peres on selline traditsioon, et kui «Tujurikkuja» algab, keeratakse telekal hääl maha ja pannakse hea eesti muusika peale.»

Oskavad elada!

Avandi: Ja nüüd on osal inimestel jube kurb, et jaanuari lõpp ja jälle tehakse sellest «Tujurikkujast» juttu!

Sepp: Kaua võib neid kloune näidata!

Avandi: Need ei ole näitlejad, need on klounid!

Äkki ikka olete solvunud ka?

Avandi: Solvavad mingid muud asjad. Sellised asjad tõesti lõbustavad. Mõni asi teeb kurvaks.

Moora: Kuulake seda halb-on-olla-eestlane-laulu, siis saate teada, mis kurvaks teeb.

Eesti kultuurielus räägitakse palju rahast. Kes peaks saama raha, kes mitte?

Avandi: Minu pärast võiksid kõik saada kümme korda rohkem raha, ja peaasi, et seda siis kelleltki ära ei võetaks. Aga vaieldakse ikka. Kui tuleks uudis, et kõik kultuurivaldkonnad saavad nüüdsest kolm korda rohkem raha, siis ega need vaidlused lõpeks. Kas kirjanik elab liiga hästi või liiga jõude või maalikunstnik elab liiga halvasti, see teema käiks edasi.

Moora: Raha peaks saama selline kultuur, mis inimestele korda läheb, mis neile midagi ütleb, ja mis on kvaliteetselt tehtud.

Avandi: See läheb praegu teemasse küll, et minu arust on erakordselt hea mõte Hooandja. Ääretult vajalik ja väga võimas asi. Suur tänu sellele inimesele, kes selle ideega lagedale tuli.

Leht: Eesti keeleruum on nii väike, et ega eesti kultuur hakka kunagi rahas suplema.

Avandi: Nii valus kui see ka pole, aga kui kunstnik elab liiga hästi, siis sealt head kunsti ei sünni. Vaene kunstnik on kuidagi ilusam. Ega Soomes eriti kunsti küll ei sünni minu meelest.

Kõik: Buaahaaahaaaaaa! (Kaua.)

Paar sõna lõpetuseks eesti rahvale?

Avandi: Kui te nüüd kommenteerima hakkate, siis katsuge latti veel kõrgemale sättida. Olge rahulikud, me loeme neid kindlasti!

Sepp: Ja me ei ole üldse kibestunud ega solvunud!

Moora: Tegelikult ma tahaks lõppsõnaks öelda, et suur tänu Postimehele, see on väga ootamatu ja huvitav otsus anda meile Kultuurivedur.

Sepp: See on selline produtsendi jutt praegu.
--------------------------------------------------

kõik kooris, eeslauljaiks märt avandi ja ott sepp

Olla eestlane on halb (Kannatame ära!)

Kas ma rõõmustan, kui spordis läheb hästi

või klubis tantsin kuuba tšikiga?

Kas veebiporno pakub üldse mingit lusti,

kui tean, seal askeldavad härrad Eesti ­ajaloost ei tea...

Väike hindu, kes on selle palli teinud,

ei mõista ta, kui halb on elu meil.

On Eesti rahvas kannatusi näinud.

Kas maailm hoolib sellest?

Miskipärast ei!

Oh millal ükskord nähakse,

kui halb on olla eestlane?

Küll rõõmuga me kannataks,

kui ilm me piinu tunnustaks.

Aga meelt on heita vara –

kõik me kannatame ära!

Kannatame ära!

Ära!

Jah holokaust, see olla võis veits raske

ja pisut tüütu Rwanda genotsiid.

Mõni lennuk müksab maja? Naerda laske –

õiged kannatused ometi on siin.

Siin!

Check it, check it, check it, check it

checki seda valu.

Eesti rahva kannatused on üks lõputu jada,

juba jääajal oli vaja räigelt kannatada.

Meie valulävi kõrge on kui Munamäe tipp,

õnneks on, muidu kõik see oleks liiga hull tripp.

Kui Kaali meteoriit meil tõmbas kõrvade

üle naha

ja kukkus mitte Jaapanis, vaid Saaremaale maha,

siis hävimisest pääsemist ei olnud kuskilt loota,

sest Kalevipoja jalad olid maha saetud, oota!

Aastasadu rüüstasid meid mitmed-setmed rahvad,

sakslased, venelased, taanlased, poolakad,

rootslased, latgalid, semgalid vahvad

(Uuuuu, semgaliiiiiid!)

Teisel aastatuhandel tundus, kõik algab hästi,

aga võta näpust, hoopis Taara tappa kästi.

Järgnes 700 aastat lakkamatut orjust

sõjad, katk ja nälg ja mitusada tuhat korjust.

Nälja vahel katk ja katku vahel nälg,

ja vahetevahel nälga ettevalmistav nälg.

(Kopsukatk!)

Kuna eestlastel on kannatusi umbes lilla ­miljun

ja Märt mu kõrval ausalt öeldes üsna võikalt kiljub,

siis hüppan üle natukene uuemasse aega,

ent seegi aeg on pehmelt öeldes üsna

musta laega.

Pärisorjus kadus 1816,

kuid vabaks tegelt muidugi ei saanud keegi meist.

Mõisaorjus, aganane leib ja kupja peks,

ära palun lihtsalt veidi aega unda, eks?

Kannatada rohkem küll ei jaksa, meile näis,

kuid eestlasesse mahub kannatusi meretäis.

Ka 20. sajand tõi meil kamaluga õudu,

tihedasti sõdu, võõrast võimu, toorest jõudu.

Siberisse reis ja nõukaaja vaikne viha,

sekka defitsiit ja kange Jenkki nätsu iha.

Jõudsimegi tänapäeva, peale tuleb nutt,

õhõhõhõhhõõ, kuid nutuga on rutt,

sest laenud-liisingud ja Kreeka võlg on ilgelt suured,

ka Mena Suvaril vist ikka pole eesti juured.

Päikest meil ei ole või kui on, siis ta ei sära,

kes küll kõike seda aitaks kannatada ära?!

Oh millal ükskord nähakse,

kui halb on olla eestlane?

Küll rõõmuga me kannataks,

kui ilm me piinu tunnustaks.

Kõik me kannatame ära!

Kannatame ära!

Ära!

Oh millal ükskord nähakse,

kui halb on olla eestlane?

Küll rõõmuga me kannataks,

kui ilm me piinu tunnustaks.

Halvad filmid on norm,

tegemata haldusreform.

Ilm on sombune,

Tori hobune on porine

Millal ükskord nähakse,

kui halb on olla eestlane?

Külmad on ilmad!

Kõrged on hinnad!

Ooo, kõige suuremad laenukoormad!

Põllumajandustoetused on vaid 45% sellest, mis mujal Euroopas.

Kõik ümberringi naeravad,

prantslased niimoodi: uhuhuhuhuhuu!

Aaah, maailma kõige-kõige-kõige halvem!

Aaa, miks mitte keegi ei tunnusta?!

Küll kannatame ära...

… kõik.

Postimehe kultuurivedurid

•    2011: Juhan Ulfsak – säravate rollide eest Von Krahli teatris ja Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu juhendamise eest

•    2010: Indrek Kasela – Sõpruse kino elluäratamise ning Temnikova ja Kasela galerii asutamise eest

•    2009: Märt Väljataga – Vikerkaare toimetamise ja sarja «Avatud Eesti raamat» kureerimise eest

•    2008: Anne Rande – laste juhatamise eest raamatute ja kaunite kunstide juurde ning Eesti Lastekirjanduse Keskuse arendamise eest

•    2007: Mart Taniel – filmide «Sügisball», «Nuga» ja «Jan Uuspõld läheb Tartusse» silmapaistva operaatoritöö eest

•    2006: Ülar Mark – avaliku arhitektuuridiskussiooni algatamise eest

•    2005: Ando Kiviberg – pärimuskultuuri edendamise eest

Tagasi üles