Armastan, ei… Armastan!

«Hõbepulm»: Anne Reemann ja Eero Spriit aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Päris ambitsioonikas, mis? Või lihtsalt üks pisuke reklaamitrikk? Nimetada oma kassett «Karikakramängu» järjeks, astuda sellega tahes-tahtmata samadesse saabastesse, mis Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm 35 aastat tagasi - siis veel noored, kaks neist äsja koguni Moskvast naasnud, Andrei Tarkovski isiklikult juhendajaks.

Kaasnes ju tolle esimese «Karikakramänguga» teatav põlvkondlik kuulutus, et siin me nüüd oleme, uue energia ja ärksama mõtlemisega, isikupärane käekiri nagunii. Juhatas see ju – vähemalt kaks neist, «Promenaad» ja «Tätoveering» – tagantjärele vaadates sisse koguni eesti filmi uue laine, mille tippteosteks said mõni aasta hiljem «Ideaalmaastik» ja «Tuulte pesa».

«Karikakramäng II» sellist märgilist tähendust ei kanna, kahjuks. Võib vist öelda, et ei hakka kandma ka tagantjärele. Ilmselt pole see plaaniski. Kahe kasseti kunstilistest võrdlustest hoiduksin ülepea. Kuidas siis ikka peenelt nüansseeritud, Elle Kulli ja Lembit Ulfsaki väljamängitud pooltoonidega «Promenaadi» ja «Aitäh, et sa minuga juhtusid» võrrelda, kuigi neid seob teatav lüürilis-psühholoogiline kujutuslaad.

See ei tähenda, et nüüd miski väga viltu oleks. Ajad on teised. Isegi armastus käib teistmoodi, nagu seesama Elina Naani kirjutatud ja lavastatud «Aitäh, et sa minuga juhtusid» ka kujukalt näitab. Mina visanuks dialoogid üldse välja, need on siin suisa kurjast, jätnuks ainult ühe lause, selle, kus Juss ütleb Tomile: «Ma tahan, et sa mind täiega suudleksid.»

Piisanuks ka Rein Fuksi muusikast ja Mihkel Soe kaameratööst, ja atmosfäär missugune. Lämbe ja muretu suvepäev, mille idüllilises varjus keeratakse senised armusuhted ühtäkki pahupidi. Edaspidi tasuks appi kutsuda ikka mõni kirjamees.

Huvitav kirjutaja ja ehk ka lavastaja, kuigi viimasest veel päris täpset sotti ei saa, on Kat­rin Maimik. Tema on koguni kahe siia kassetti kuuluva filmi autor, kirjutanud nii «Foto» kui Andres Maimikuga kahasse ka «Hõbepulma», viimasega koos selle ka lavastanud, lisaks veel «Foto» koos Jan Erik Nõgistoga.

«Fotos» äratab üks 9-aastane poiss kiusliku, invaliidist isa taktikepi järgi elanud ja end tema hooldamisse matnud varastes 30ndates naise isiklikule elule, paneb ta märkama ümbritsevat, ka seda, et ta võib olla ihaldatav. Selle kummalise suhte ehk isegi kergelt seksuaalne alatoon annab siin pinge mõttes palju juurde.

Peaosatäitja Helen Ehandi pole professionaalne näitleja, aga näeb ekraanil väga huvitav välja, suured plaanid kannavad, ilmekas näos on peidus mingi sisemine pinge. Tema isa mängiv Arvo Kukumägi on sama monumentaalne nagu

Jeanne Moreau «Eestlannas Pariisis», ehk liigagi. See suhe on natuke puine, veidi markeeritud, aga töötab ometi. Kukumäe pahurad repliigid võiksid vabalt kuuluda eesti filmiparoolide kullafondi.

Kukumägi mängis ka esimeses «Karikakramängus», Peeter Simmi «Tätoveeringus». Siis oli ta veel klaari näoga viks noor poiss. Siitki on võimalik välja lugeda huvitavaid seoseid aja paratamatu kulgemise kohta.

Eraldi tooksin esile Sten Šeripovi muusika, mis saadab Maariti teemat. Kas mitte Rein Rannap ei kirjutanud midagi sellist «Promenaadile» – samasuguse, filmi tundetooniga klappiva totaalse terviku mõttes.

Meeldis ka kolmas film «Hõbepulm» – taanlaste «Perekonnapeo» eesti variant, kuid lavastatud mitte traagilises, vaid tragikoomilises võtmes. Nagu muide ka «Tätoveering» 35 aastat tagasi.

Andres Maimik on ikka tabanud ja karikeerinud hästi Eesti elu, tänapäeva eestlase vaimulaadi ja kommete iseloomulikke jooni, nüüd ka siin, kus Anne Reemann ja Eero Spriit tähistavad hõbepulma, mille kena fassaadi tagant koorib end jällegi lahti üks ammune, selgeks rääkimata valus hingehaav.

Üldse tundub, et Maimik suudab end efektiivsemalt, mõjusamalt väljendada pigem lühemas kui pikemas filmis. Äkki mõjubki Katrin Maimik distsiplineerivamalt kui Rain Tolk? Igal juhul ootaks sellelt tandemilt edaspidigi filme, ja miks mitte ka pikka.

Võtkem siis «Karikakramäng II» kui lihtsalt üht noorte ja mitte enam nii väga noorte inimeste kassetti – Andres Maimik esindab siiski juba keskmist filmimeeste põlvkonda –, mida seob lihtsalt murdepunkti jõudnud või jõudva armastuse teema. Aga ka operaator Mihkel Soe õnnestunud tegutsemine, mis tutvustab teda kaameramehena, kelle loomelaadiline ampluaa võib olla väga lai. Muide, ka 35 aasta tagust filmi ühendas Arvo Iho kaamera.

Nii et ikkagi… «Karikakramäng II» pretensioonika pealkirjavaliku ees üht silma kinni pigistades – pigem armastan!



Lühifilmide kassett

«Karikakramäng II»

Režissöörid Elina Naan, Jan Erik

Nõgisto – Katrin Maimik ja Katrin Maimik – Andres Maimik

Alates 8. veebruarist Tallinna

kinodes Sõprus, Artis ja Solaris