/nginx/o/2013/02/10/1563754t1hf535.jpg)
Veebruar algas põnevalt, terve hulga värvikate kontsertidega. Tegu on 1989. aastal Andres Mustoneni ja Hortus Musicuse algatatud barokk-kontsertide sarjaga, mis hõlmab praeguseks ka teisi ajastuid ning kannab juba teist aastat nime MustonenFest.
Lullyst Zeppelinini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba avakontserdi esimene teos kõlas uhkelt. Wolfgang Amadeus Mozarti lühikese, kuid piduliku ja särtsaka missast c-moll pärineva «Credo in unum Deum» («Mina usun ühteainsasse Jumalasse») esitasid ERSO ja segakoor Latvija.
Järgnes Ottorino Respighi «Adagio con variazioni», kus soleeris Lätis sündinud maailmakuulus karismaatiline tšellist Miša Maiski. Tema kirglikku soolot sai nautida ka Pjotr Tšaikovski «Rokokoo variatsioonides». Maiski mäng on nõiduslikult köitev. Lava keskel olgu või elevant, tähelepanu on sellegipoolest kogu teose vältel ainuüksi selle andeka tšellisti peal. Tema mäng on ääretult temperamentne ja üliemotsionaalne, kuigi tuleb välja, et väiksemaid intonatsiooniapse esineb ka parimatel. Mees on täielikult sees muusikas, mida ta parasjagu ette kannab. Maiski on üdini stiilne lavainimene.
Tantsiv Mustonen
Festivali hing Mustonen on tuhat protsenti oma asjale pühendunud muusik. Ta on ülimalt aktiivne ja energiline dirigent, kelle kohta võib vabalt öelda: orkestri ees tantsides läbi elu ...
Kontserdi teises pooles kõlas Poola tuntuima helilooja Krzysztof Penderecki suurteos «Credo», mis on kirjutatud viiele vokaalsolistile, sega- ja lastekoorile, orkestrile ning lavatagusele vaskpilliansamblile. «Credo» on mitmekülgselt huvitav, stiililiselt oleks raske seda kuhugi konkreetselt paigutada. Ja seda Penderecki enda sõnul ei üritagi. Selles kontrastiderikkas oratooriumis ei ole tõesti ühtegi igavat momenti. Lisaks on teos väga nõudlik.
Lauljate väike ansambel oli tubli. Meelde jäid Priit Volmeri madalad noodid ja korralik sopranite duett Claire Meghnagi ja Helen Lokuta poolt. Segakooril Latvija on kena kammerlik kõla. Natuke ehk liigagi kammerlik, siin-seal soovinuks rohkem volüümi. Taotleti ilusat laulu, mis on igati kiiduväärt, aga ka fortissimo’s laulmine käib asja juurde. Jõulisemail hetkil mattis orkester koori kohati päris ära.
Ellerhein, mida alates möödunud sügisest juhatab Ingrid Kõrvits (kel lasub päris suur vastutus, sest võtta koor üle Tiia-Ester Loitmelt – säilitades vana head kõla – pole kerge), oli võrdväärne partner ülejäänud lavalolijaile. Tüdrukute roll oli kontserdil pisem kui Latvijal, aga sellegipoolest oluline. Kohati oli piano-kohtades kuulda üksikuid hääli koori seest. Hääled olid ilusad, kuid kõla ühtluse mõttes peaks häälerühm kõlama siiski pideva tervikuna.
Nagu rokk-kontsert
Tubli etteaste tegi meie esindusorkester, lisaks kaunikõlalised ja puhtalt mängitud puhkpillisoolod Penderecki teoses. Mõlemad koorid olid taas paigutatud rõdudele, mis muudab ettekande riskantseks, sest tervik võib logisema hakata. Seda õnneks ei juhtunud ja kontsert jättis hea mulje.
3. veebruaril esines peale suurepärase Miša Maiski ka tema pianistist tütar Lily. Põnev oli näha, kuidas kaks interpreeti suudavad kaheks ja pooleks tunniks suure saali ära täita. Esimestest nootidest alates oli selge, et duo on täiesti ühel lainel. Esimeses pooles mängisid isa-tütar Johannes Brahmsi ja Claude Debussy sonaate tšellole ja klaverile ning teine pool oli Sergei Rahmaninovi päralt.
Debussy kümneminutine sonaat d-moll ei kõla kui traditsiooniline Debussy, see on täis kontraste ja pingestatud närvilisust, kuid ometi on see väga nauditav teos. Lily mäng on õrn ja samas jõuline. Noore ea kohta on sel graatsial ääretult kõrgel tasemel tehnika ja tunnetus, tehes sellega silmad ette mõnelegi poole vanemale kolleegile. Kummitama jäi Rahmaninovi «Vokaliis». Kontsert lõppes viie lisalooga!
7. veebruaril oli mul au jälgida, kuidas on ühel laval koos kaks erinevat seltskonda: 1997. aastal Gidon Kremeri asutatud Leedu, Läti ja Eesti artistidest koosnev kammerorkester Kremerata Baltica ning 40-aastane Hortus Musicus, asutajaks Mustonen. Laval kohtusid uus ja vana. Kontsert sisaldas muusikat ajavahemikust 1670–2011, alates Jean-Baptiste Lullyst ja lõpetades Erkki-Sven Tüüriga.
Kremerata Baltica muusikud on laval ülimalt elavad ja aktiivsed, kõik orkestrandid mängivad nagu solistid. Nad mõjuvad ühe suure perena oma sujuvate tempoüleminekute ja oivalise üksteisetunnetusega. Hortus Musicus jäi seekord natuke tagaplaanile. Tahtnuks kuulda neid ka eraldi mõnd lugu mängimas.
Kremer mängib haruldaselt puhtalt ja täpse intonatsiooniga. Ta soleeris Gija Kantšeli «Ex Contrarios» ja Georgs Pelēcise «Jasmiini õitsemises». Kremer mängib Nicola Amati viiulil (1641).
Kontserdi teine viiulisolist oli Mustonen, keda peab lisaks eespool mainitule kiitma ka tähelepanujaotuse eest, sest peale mängimise pidi ta paralleelselt dirigeerima. Kaks ettekantud teost olid pühendatud Helle Mustoneni mälestusele – Kantšeli «Helesa» ja Tüüri «Salve Regina» («Ole tervitatud, kuninganna»). Külmavärinaid tekitas «Helesa».
Lisaks pillidele oli laval kolm meeslauljat. Hortus Musicuse koosseisu kuuluvad Anto Õnnis (tenor), Tõnis Kaumann (bariton) ja Riho Ridbeck (bass) jätsid sügava mulje, ning see liigutav muusika oli kontserdi kõrgpunkt.
Kontserdi lõpp oli põnev. Esitati Arcangelo Corelli sonaat nr 12 «La Folia» (1700), mille oli ümber seadnud Kaumann. Laval käis korralik trall ja nii esinejatel kui publikul oli lõbus viimse noodini. Lisalooks oli efektselt esitatud Led Zeppelini «Immigrant song».
MustonenFest
1.–9. veebruar
Esinejad Miša Maiski (Belgia), Gidon Kremer (Läti), Claire Meghnagi (Iisrael) jt