Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tõnu Kõrvits ja tema sisemine bluus

Tõnu Kõrvits oma kodustuudios. «Tuleb kuulata oma sisemist laulu, mitte iga hinna eest uut otsida,» ütleb ta. FOTO: Liis Treimann

Helilooja Tõnu Kõrvits (43) on Pärdi, Tüüri, Tormise ja Tulve järel viies eesti helilooja, kelle autoriplaat ilmub maailma mainekaima uusklassika plaadifirma ECM märgi alt. Materjal on salvestatud, järgneb pikk ja tõsine töö selle plaadile seadmisega.

Tõnu Kõrvitsa muusika on põhjamaine, ilus, romantiline. Sellele ei kehti määratlused «uus» või «vana» ega stiilinimetused. Ta ise ütleb enda suurimateks mõjutajateks olevat hoopis popbändid Duran Duran, Depeche Mode jm.

Plaadi materjal esitati ka 6. veebruaril Tallinna metodisti kirikus, mille kandis üle Klassikaraadio. Kavas olid «Tasase maa laul» häälele, kandlele ja keelpillidele, «Peegeldused tasasest maast» tšellole ja koorile, «Seitsme linnu seitse und» tšellole, koorile ja keelpillidele, «Viimane laev» meeskoorile, suurele trummile ja keelpillidele ning «Labürindid» keelpillidele.

Kõrvits rõhutab kõigepealt aususe tähtsust muusika tegemisel. See vist ongi tema loomingu mõistmise võti, et tema muusikas pole poose, ja kust neid võttagi, sest mulle tundub ka, et mu vastas istub inimene ilma igasuguste poosideta.

Tuleb mitmekesine plaat, sest kontserdil kanti ette ääretult erinevaid lugusid.

Ise mõtlesin ka sellele, et kas see on hea või halb, aga siis ma sain aru, et see seal muusikas olen mina, kes ma oma näoga vastu vaatan. Kui ma selliseid asju olen teinud, siis on aus asi.

On õnnis tunne, materjal on salves?

Kuidagi ei ole sellist tunnet, ei ole olnud aega veel rõõmustada. Vara ka veel. Läbi on alles üks etapp, palju on ikkagi veel teha. Selle asja toimetamine ja kontseptsiooni paikapanek, mis järjekorras nad plaadil on. See on mulle endale kõik huvitav, sest mul eraldi on asju ilmunud päris mitmel plaadil, aga oma autoriplaati mul ei ole veel tegelikult. Ma ei ole eriti ka selles suunas pingutanud, olen mõelnud, et küll ta ükskord tuleb ise minu juurde.

Kuidas see plaadileping siis tuli sinu juurde, kas otse ECMi kontorist helistati, et kas teeksid meile ühe plaadikese, ja nii lihtne oligi?

Päris nii see ei käinud, siin on ikkagi Tõnu Kaljuste mängus, plaat sünnib tänu talle, tema on mu muusika eest alati seisnud, on seda esitanud erinevates kohtades.

ECM on ikkagi maailmas kaasaegse tõsisema muusika osas number üks või sinnakanti. Sellise plaadifirma alt teha oma debüütalbum peaks olema auasi ja suur õnn.

Nii see kõik on, aga see õnnetunne ei ole veel minuni jõudnud, ja plaat pole ju veel ka valmis. Õnn võib tekkida siis, kui ma hoian seda plaati käes.

Kuidas sündis palade valik plaadile?

Olid mõned lood, mida kindlasti tahtsin plaadile tulevat. Aga näiteks ma ei suutnud otsustada, kas panna plaadile «Peegeldused tasasest maast» või «Tasase maa laulu». Tõnu Kaljuste lõpuks ütles, et milles asi, paneme mõlemad. Tõnu mõte oli ka panna plaadile Tormise meestelaulude töötlused, mis oli minu meelest hea mõte, sest siis on plaadil rohkem laulu ja toovad sisse ka teema, mis mulle on ääretult tähtis: see ongi laul. Ma loodan, et sellest tulebki erinevate laulude plaat. See on minu bluus.

Ja erinevatest lugudest tekib ka narratiiv?

Jaa, ma arvan, et see narratiiv täitsa tekib, kui me oleme lugude järjekorra paika pannud. Samuti ma olen kõigis lugudes ikkagi sisse toonud põhjamaade karguse, linnu- ja loodushääled, ükskõik, millise nurga alt siis vaadata, valgus ja varjud võivad muutuda, aga valguse sügavam allikas on minu muusikas ikka sama.

Sind on heliloojana keeruline paika panna, mitte et see tingimata vajalik oleks. Aga on sul endal mingi sõnastatav kontseptsioon?

Seda peavad teised tegema, ma ise ei oska end defineerida, mina pean oma noote kirjutama, see on kõige tähtsam. Aga võib-olla läbivad jooned on põhjamaisus, lootuse teema, bluusi teema, laulu teema... Tähtis on ikkagi oma laulu laulda, nii hästi, kui see välja tuleb.

Sinu puhul võib täheldada ka mõjutusi pop- ja rokkmuusikast. Mõni seade kõlab nagu Sigur Ros. Meloodiline laul, kordused. Milline on sinu muusikaline maailm ja mida sa ise kuulad?

Mingeid piire minu jaoks ei ole. Ma kuulan põhiliselt pop- ja rokkmuusikat. Selles vallas rohkem võib-olla klassikalisi plaate, vähem võib-olla neid uusi asju, millest sina tavaliselt kirjutad, aga ka neid satub mulle kätte.

Aga üha rohkem saab minu jaoks tähtsaks muusika, mida ma kuulasin siis, kui ma üles kasvasin. Uusromantikud, uus laine, bändid nagu Duran Duran, Depeche Mode, U2, nendega ma kasvasin üles ja need ansamblid muutsid mu elu, ja ma usun, et nad on jätnud ka jälje minu muusikasse.

See uusromantikute tunne on su muusikas sees tõesti. Kas sa ei ole mõelnud teha, kas just popplaati, aga näiteks elektroonilist?

Ei jõua kõigega tegelda, ma tunnen, et elektronmuusika maailm on hoopis midagi muud, kui mina teen. Kuigi õpetajana mul käib ka elektronmuusikuid tunnis, aga ma tihti tunnen, et ma ei oska neile midagi öelda, mis selle heliga teha.

Ma oskan ehk öelda kompositsiooni kohta tervikuna. Pigem mulle endale meeldib ikkagi kasutada naturaalpille, mida pole selles kontekstis kasutatud, nagu kannel, harmooniumid, mandoliinid, erinevad löökpillid. Küll aga ma ei välista sellise delikaatsema elektroonilise tausta kasutamist tulevikus.

Ja minu puhul on erijuhtum veel elektrikitarrid. See saund ja see tunne, kui sa kitarri ühendad võimendusse, sätid kõik paika ja kujutad juba ette, kuidas lambid sees värelevad, see on vapustav tunne.

Tinistad kodus ka kitarri?

Ikka-ikka. Mul on ka lapsteel-kitarr.

Kas muusikas on üldse midagi uut ja vana? Kui helilooja teeb uue teose, siis ta ikkagi teeb ju midagi uut, kasvõi enda jaoks.

Ma ikkagi lähtun oma sisetundest. Mulle võib-olla eksperimentaalsuse teema ja iga hinna eest uut teha on isegi veidi võõras. Aga see ei olegi moes praegu. Kuigi ma ei lähtu moest. Oluline on muusikalise allika teema, see, mis sul põhjas voolab. Muidugi ma püüan seda allikat laiendada, kuulata erinevat muusikat, ja erinev muusika kõnetab mind. Ma kuulan ka erinevat rahvamuusikat, see tekitab minus uudishimu.

Muusika on keel ja sa pead end selles väljendama. Sõnaliselt midagi uut väljendades ei pea seda tingimata tegema uudissõnadega, ilmselt nii on ka muusikas, kui sa leiad oma rea, siis sa võid olla kordumatu, rääkides samas kõigile arusaadavas keeles. Sul vist on see õnnestunud.

No kui sa nii ütled, siis ma ei hakka vastu vaidlema. Aga ikkagi see aususe teema... Kui inimene kogu aeg räägib aususest, siis hakkad, eks ole, kahtlema, kas ta ikka on aus. Aga jõuan jälle sinna, et peab kuulama oma sisemist häält ja laulma oma laulu.

Mis on sinu jaoks muusikas ilus? Et inimesed sellist subjektiivset kategooriat mõistaksid, on vist ikkagi vaja mingit universaalsust?

Mulle tundub jällegi, et ilu ei ole kunagi täiuslik. See asi, mis on ilus, seal on alati mingi tilluke nüanss, mis on ebakorrektne või ebasümmeetriline või nihestatud, mingi tahk, mis ei ole loogiline. Seejuures ilu on muusikas muidugi tähtis. Ilu on ju see, mis oma parimail hetkil inimest ülendab.

Ilmselt katarsist ei teki ilma üllatuseta. Tavaline muusika pole ilus.

Ta on ettearvatav ja mugav. Muusikat tehes on aga oluline vabadusetunne ja riskimoment. Teinekord kirjutan midagi ja mingi asi hakkab oma muusikas pinda käima. Siis ma mõtlen, aga mis oleks, kui prooviks seda asja teha vastupidi. Muusika on minu jaoks muidugi ka töö, aga ma alati püüan mõned korrad aastas kirjutada lihtsalt niisama, et see ei oleks töö.

Kuidas sulle mõjuvad pinged ühiskonnas, kas sa elad neid läbi ja kas need kajastuvad su muusikas?

Ma elan neid teemasid läbi ja mul on oma arvamus asjadest. Kui on mingi jama, siis see ärritab ka mind. Ebaõiglus, rumalus, ega need ei meeldi mullegi. Aga minu jaoks muusika on ikkagi mingi eraldiseisev maailm, mis asub kõrvuti meie argise maailmaga. Muusika on koht, kus me võime saada jõudu ja tuge ja energiat. Muusika peaks puhastama.

Aga mis puudutab protestimuusikat, siis ka see võib olla väga mõnus. Eile käis just Peedu Kass mul külas ja me kuulasime üht vana Joan Baezi plaati. Protestilaulud võivad olla imeilusad.

Mis veel rõõmu teeb?

Vanem tütar kinkis mulle jõuludeks ühe huvitava ingliskeelse raamatu, Duran Durani bassimehe memuaarid, mille juures on põnev just see sissevaade 80ndate alguse muusikamaailma: kuidas see üldse tekkis, kuidas nad sinna üldse välja jõudsid, kuidas pungist oli tüdimus, ja kuidas Durani mehed kuulasid Roxy Musicut ja David Bowiet, siis otsisid välja isade sõjaaegsed pintsakud...

Pop- ja rokkmuusika maailm on mulle äärmiselt põnev. Käisin hiljuti ka Led Zeppelini «Celebration Day» esitlusel, kus ma muide kohtusin Tõnu Kaljuste ja Toomas Siitaniga. Minu jaoks ei ole piiri akadeemilise ja popmuusika vahel.

Ja muidugi teeb rõõmu koostöö muusikaliste sõpradega nagu Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, neid nähes süda kohe naeratab.

Tõnu Kõrvits

•    Sündinud 9. aprillil 1969 Tallinnas

•    Lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli (1987), Eesti Muusikaakadeemia (1994)

•    Alates 2001. aastast EMTA kompositsiooni ja orkestratsiooni õppejõud

•    Tema teoseid on mängitud festivalidel üle Euroopa ja ka Aasias

•    1994 Pariisis ja 2003 Viinis esindasid tema teosed Eestit UNESCO rahvusvahelisel heliloomingu rostrumil

•    Kirjutanud muusikat ka nuku- ja joonisfilmidele

Tagasi üles
Back