Vaimuvalgust mitmest allikast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Laura Oks

Kui minult küsitaks, missugused on Eesti viimase kahekümne iseseisvusaasta vaimupõllu suursaavutused, siis nimetaksin esimeste hulgas kaht raamatusarja, omamaist «Eesti mõttelugu» ja  «Avatud Eesti raamatut». Mõlemad sarjad kujutavad endast, üks eesti, teine maailma mõttekultuuri enesepeegeldust ja arutluslikku tagasisidestust, ilma milleta puuduks võimalus selle või teise kultuuri mõtestamiseks. Igasugune haridus on korrastamine, milleks vajatakse vaimseid instrumente (teooriaid, mudeleid, mõistevara, metodoloogiat). Instrumendid omakorda kujunevad või töötatakse välja metatekstide (= tekstid tekstidest) tasandil. Nimetatud kahte sarja (lisaks vahepeal ilmunud Varraku ajaloo- ja sotsiaalteaduste sari, aeg-ajalt enesest märku andev «Heuremata»-sari ja jõuliselt kirjastusväljale astunud Tallinna Ülikooli kirjastuse mitmed sarjad) võibki pidada n-ö metatekstiliseks katuseks, mille all ning millega dialoogis areneb eesti enda humanitaarne, sotsiaalteaduslik või filosoofiline mõtteväli.

Eelmisel aastal lisandus kolm olulist, et mitte öelda humanitaarharidusse vältimatult kuuluvat teost, mis muuhulgas ühel või teisel viisil seotud Eesti või siis eestlastega.

Mõistagi pole päevaleht oma mahu piiratuse ja seinast seina lugejaskonna tõttu see koht, kus neid teoseid üksipulgi lahti harutada, pealegi kui «harutamiskeel» nõuab omakorda selgitamist. Kui nüüd järgnevalt nimetan neid teoseid, siis eeskätt eesmärgiga rõhutada neid kui s ü n d m u s i ja ühtlasi tunnustada nende teoste eesti keelde toojaid ja tõlgendajaid. Ilmamaa kirjastamisel (kõik kolm teost ongi üllitanud Ilmamaa) ilmunud Jakob von Uexkülli «Omailmad» on koostanud ja põhjaliku järelsõnaga varustanud Tartu semiootikud Kalevi Kull ja Riin Magnus. Tõlkijaid on terve kollektiiv, nii et jäägu nad siinkohal üles loetuna raamatu tiitellehe pöördele. Kahe järgmise teose puhul on aga kummalgi üks tõlkija. Juri Lotmani andekas õpilane ja hilisem kolleeg, Lotmani semiootikast doktoriväitekirja kaitsnud Peet Lepik on peaaegu elutööna ette võtnud Tartu-Moskva semiootika koolkonna teise alustala, Boriss Uspenski mõtteloomingu eestindamise. «Vene kultuuri jõujoonte» pealkirja all ilmunud artiklikogumik on varustatud põhjalike kommentaaride ning  tõlkija ees- ja järelsõnaga. Kolmanda teose, Erich Auerbachi «Mimesise» tõlge, mille ilmumist eesti keelde on pikisilmi oodanud mitu põlvkonda eesti kirjandusuurijaid, pärineb aga professor Kalle Kasemaalt, kes pälvis äsja maailmakirjanduse vahendamise eest eesti keelde välisministeeriumi kultuuripreemia. Auerbachile on põhjaliku järelsõna kirjutanud Märt Väljataga.

Väljataga tabab täpselt «Mimesise» tähenduslikkust – see on monument filoloogiale ja ühtlasi hääl niisugusest kaduma kippuvast kirjanduskäsitluse traditsioonist, mida iseloomustas võrdlev-ajalooline lähenemine ja lähilugemine. Kõditagu meie eneseuhkust teadmine, et Auerbachi retseptsiooniloos on oma roll ka eesti õpetlastel. Väljataga meenutab, et Auerbachi essee «Maailmakirjanduse filoloogia» jõudis esmakordselt inglise keelde 1969. aastal Tartus sündinud Maire Jaanuse ning tema tollase abikaasa, postkolonialistlikule kirjanduskäsitlusele aluse pannud Edward Saidi tõlkes.

Siinkirjutaja esmatutvus Auerbachi aegumatu teosega leidis aset 1970ndate keskel vene keele kaudu. Võib-olla just Auerbachist inspireerituna olen käsitanud muuhulgas eesti filoloogiat – mis eksisteeris Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas kogu sõjajärgsel (st Nõukogude okupatsiooni kümnenditel) perioodil täiemahulise õppesuunana – mitte ainult kitsalt keeleteadusliku ainevallana, vaid eeskätt kui eesti vaimulugu.

Auerbachi käsitluses hõlmab filoloogia kui tekstide tõlgendamise teel kindlaks tehtav teadmine ning selle väärtustamine kõiki ajaloolisi distsipliine, kaasa arvatud õigus- ja majandusajalugu. Auerbachi (taas)lugemine võiks siis tänases Eestiski avardada riigi eri tasanditel tegutsevate otsustajate vaatevälja. Ehk mõistavad nad siis, et igal seadusepügalal, igal otsustusel (määrusel või ettekirjutusel), igal tekstil on oma ajalugu ja tulevikku ulatuv mõjuseos. Ehk teisisõnu, iga tekst on filoloogiline probleem. Eesti riikki on institutsioonide kogumi kõrval tekst.

Boriss Uspenski «Vene kultuuri jõujooni» kujutab endast ajaloolis-teoreetilist lisandust juba eesti keeles kättesaadavatele Lotmani «Vestlustele vene kultuuriloost», aga ka kultuurisemiootilist raamistust Vladimir Sergejevi ja David Vseviovi kaheosalisele teosele «Venemaa. Lähedane ja kauge». Peet Lepik on saatesõnas õigusega nimetanud Tartu-Moskva semiootikakoolkonda «Eesti teadusmaastiku kullaprooviga ilminguks». Tänu Lepiku vahendus- ja tõlgendustööle on eesti lugejal võimalus teha lähemalt tutvust vene kultuuri kujundanud ja vene eneseteadvust vormivate jõujoontega, aga ka süvahoovustega, mis tänaseski päevas mõjutavad Venemaa ja venelaste hoiakuid ning käitumist.

Kultuurisemiootikas seostub üks suund iseäranis Uspenski nimega – see on ajaloosemiootika. On tähenduslik, et kogumiku avab peatükk «Ajaloo keeled», milles siinkirjutaja jaoks olulisemad ongi programmiline «Ajalugu ja semiootika» ning «Historia sub specie semioticae». Kultuurisemiootiline lähenemine ajaloole tähendab seda, et ajalugu uurides ja kirjutades apelleeritakse protsessis osalejate endi sisemisele vaatepunktile. Ajaloolane ei kirjuta aga neid lihtsalt ajalukku sisse, vaid suhtleb ajaloo-osalistega, pidades dialoogi nendega või siis autodialoogi oma ideedega. Ajalugu on kommunikatsioon ühiskonna ja indiviidi, ühiskonna ja Jumala, ühiskonna ja saatuse jms vahel, rõhutab Uspenski. Kõigil neil juhtudel on aga tähtis, kuidas fakte ja sündmusi mõtestavad kommunikatsiooniväljal osalejad. Miks ma seda siinkohal Uspenskist lähtuvalt rõhutan? Aga sellepärast, et äsja ilmunud «Eesti ajaloo II» puhul täheldatud käsitlusviisi muutust iseloomustab just selle nihkumine semiootilisuse suunas. Eesti keskaja tähendus avaneb Euroopa (ja maailma) tähistuskordade muutumise taustal. Semiootiline lähenemine Eesti aja- ja kultuuriloole võimaldab meil ka muuta enesetunnetuslikku paradigmat – kaotaja- ning orirahva asemel võime eestlastest rääkida kui oma olemasoluga toime tulnud rahvast.

Eesti semiootikaga on seotud ka «Jakob von Uexkülli» «Omailmad». Koostajad põhjendavad Uexkülli raamatu ilmumist «Eesti mõtteloo» sarjas sellega, et Jakob von Uexküll (1864–1944) on elanud Eestis ning tema vaadetel on olnud tugev seos Eestis viljeldavate intellektuaalsete vooludega. Peatumata lähemalt Uexkülli kui bio- ja zoosemiootika rajaja töödel, tahaksin osutada vaid juba eesti üldkeeldegi jõudnud «omailma» mõistele. See on väljunud mõistega algselt tähistatavast nähtuste ringist. «Omailm Uexkülli mõttes on kõik see,» kirjutavad järelsõna autorid Kalevi Kull ja Riin Magnus, «mida organism oma taju ja tegevusega eristab ja millele ta seeläbi tähenduse annab.» Omailm erineb keskkonnast. Mõnevõrra lihtsustatult võib öelda, et omailm on lähim kommunikatsiooniring, milles tunneme end turvaliselt ja milles kujuneb meie identiteet. Siin avaneb võimalus «omailma» kasutamiseks metafoorina. Kas või nendesamade raamatute kokkuvõtlikuks ja kujundlikuks iseloomustamiseks.

Nende lugemine, neist valgustatuks saamine tähendab ühtlasi lugeja omailma kindlustamist. Mida rohkem haritud omailmaga Eesti inimesi, seda rikkam ja enesekindlam ka Eesti enda omailm.

Raamat

Jakob von Uexküll

«Omailmad»

Koostanud Kalevi Kull ja Riin Magnus

Tõlkinud Mari Tarvas ja Krista Räni

Ilmamaa, 2012, 416 lk
 

Erich Auerbach

«Mimesis»

Tõlkinud Kalle Kasemaa

Ilmamaa, 2012, 720 lk
 

Boriss Uspenski

«Vene kultuuri jõujooni»

Tõlkinud Peet Lepik

Ilmamaa, 2013, 664 lk

Tagasi üles