Debüütalbum: Epifolium tuli ja jäi

Laval mängib multiinstrumentalist Iisak Sulev Andreller kõiki instrumente ise. Foto: Erakogu

Epifoliumi omanimeline plaat on viimase aja säravaim debüüt­album. Traditsioonilise kultuuri autentsus on kombineeritud maitsekalt tänapäeva digitaaltehnoloogia võimalustega ning tegu on suurepärase ja värske tuulega meie folkmuusika interpreteerimises. Kes on siis õieti Epifolium ehk ristinimega Iisak Sulev Andreller?

Ta sündis Walesis, kuid kasvas üles Toronto mitmekultuurilises metropolis. Bakalaureusekraadi keskkonnabioloogias omandas Vancouveris. Ees terendas kindel heaoluühiskonna teadlasekarjäär, kui mängu poleks tulnud üks kummaline ja saatuslik juhus.

Iisaki vanavanemad on Eestis sündinud ja vanemad räägivad eesti keelt, aga temal endal polnud eesti kultuuriga mingeid kokkupuuteid. Kuni viimase ülikooliaastani. Ühes etnobotaanika loengus oli külalislektoriks Squamishi indiaanihõimu pealik, kes koputas tudengite südamele: «Palun ärge tulge pärast seda kursust minu juurde minu vanavanemate kohta küsima, vaid minge ja rääkige esmalt oma vanavanematega.»

Pealiku sõnad puudutasid Iisak Sulev Andrellerit sügavalt. Nii juhtus see, et ta hakkaski vanaema ja vanaisa käest uurima, mida nood Eesti kohta mäletavad. Varsti mõistis ta, et ei jää üle muud kui tulla Eestisse ja seda kõike päris oma silmaga kaeda. Siin kohtas ta palju häid inimesi ja Eesti hakkas talle nii väga meeldima, et kahekuisest puhkusest said aastad. Nüüd on ta õnnelikult abielus eestlannaga ja elabki päriselt siin. Just lõppes tema esimene minituur mööda Eestit, kus ta jagas lava Lauri Sommeri ehk Kago ning Ramo Tederi ehk Pastacaga.

Iisak Sulev Andreller, millega eesti rahvamuusika sind köidab?

Väga põnev on mängida muusikat, mida mu esivanemad mängisid mitu põlvkonda enne mind. Torontos elasin paljude kultuuride keskel, kuid vaid mõni üksik mu sõber oskas rääkida oma vanavanemate keelt.

Kaks põlvkonda tagasi räägiti maailmas umbes kuut tuhandet keelt, praegu õpetatakse lastele ainult pooli neist. Minu meelest on väga tähtis hoida vanu traditsioone elus ning muusika mängimine on üks viis, kuidas seda teha. Ma olen alati olnud see inimene, kes üritab kõike teha omamoodi ja isiklikult.

Epifolium kõlab nagu black metal’i bändi nimi. Miks selline nimi?

Ha-haa. See nimi on tegelikult saadud mu lemmiktaime põdrakanepi ladinakeelsest nimetusest. Kuna ma õppisin ülikoolis keskkonnabioloogiat ja saan loodusest palju inspiratsiooni, siis tahtsin, et ka mu nimi oleks pärit loodusest.

Võtsin kandle esimest korda kätte oma sõbra Saaremaa talus, kui tulin 2008. aastal Eestisse. See meeldis mulle väga ja ma hakkasin uurima, kus saaksin seda õppida.

Osalesin Elo Kalda juhendatavas kandle õpitoas ja kui sügisel Tallinna kolisin, võtsin vahetevahel osa ka Tuule Kanni kannelkonnast. Lisaks sellele olen proovinud arendada erinevaid kandle mängimise viise ja õppinud mõned lood ka sõprade käest.

Milliseid instrumente veel kasutad?

Ma kasutan akustilist kitarri, kaheteistkümnekeelset kannelt, erinevaid plaatpille, nagu kellamäng ja metallofon, basskitarri, charango’t, mis on Boliiviast kaasa toodud ukulelega sarnane instrument, ning mitmesuguseid löökpille.

2009. aastal käisin abikaasaga Saaremaal kandlemeisterdamise kursusel, mida juhendas Mart Aardam. Seal ehitasin endale seitsmekeelse puuvirblitega kandle. Pärast seda olen teinud veel ühe kaheteistkümnekeelse kandle, vasktorudega metallofoni ja foot controller’i, mida ma laval luupimiseks kasutan.

Plaadil ja ka laval kuulete sämplinguid kärarikkast Toronto metroost, minu loodusmatkadest ja minu lemmikdžässartistide rütmidest.

Kuidas sülearvuti ja moodne elektrooniline kõla pärimusmuusikat rikastavad?

Kuigi ma usun, et rahvamuusika vanaviisi mängimisel on suur väärtus, meeldib mulle vanu meloodiaid ka uute helidega segada. Minu meelest loob see omamoodi silla mineviku ja tänapäeva vahel. Meid viiakse XXI sajandist mineviku manu ning toonased viisid külastavad omakorda meie aega.

Pealegi ei suudaks ma ilma sülearvutita nii mitut pilli samal ajal mängida. (Naerab.)

Oma debüütplaadi salvestasid Kanadas.

Mu sõbral Seanil on väga ilus suvila Bobs Lake’i lähedal. Et soovisin lindistada looduslikus keskkonnas, oli see ühetoaline järvevaatega palkmaja ideaalne paik. Viisin kõik oma pillid ja varustuse sinna ning salvestasin igal hetkel, kui ma ei olnud parasjagu metsas või kanuus.

Enam-vähem kogu album sündiski seal. Tahtsin teha selle nii akustilisena kui võimalik, mistõttu kutsusin oma sõbra Ted Sherki kolmes loos kontrabassi mängima. Need lood salvestasime tema elutoas.

Ega sa ole pidanud kahetsema otsust Eestisse kolida?

Kindlasti mitte. Olen elanud väga paljudes kohtades ja reisinud päris palju, kuid ei ole kuskil mujal tundnud ennast rohkem kodus kui siin.