See on kindlasti üks Eesti filmiajaloo ambitsioonikamaid ettevõtmisi. Rääkida kinolinal ühe filmiga tervest 20. sajandist ning ühe perekonna ja tema maja loo kaudu ka Eestist sotsiaal-poliitiliste muutuste keerises – see on režissöör Hardi Volmerilt suur julgustükk.
Appi võeti isegi filmikunsti enda esteetiline areng, mida leidliku võttena kasutatakse alates tummfilmist läbi erinevate kaadrikiiruste, lisades järjest heli, värvi, laiekraani, õiget koloriiti ja muud säärase ajastule kohast hõngu. Sajandi seebiooper, nagu tegijad seda ise on nimetanud, pidi olema Eesti filmi sajanda sünnipäeva kõrgpunkt, aga seda ei jõutud valmis, elu monteeris teisiti.
«Mis see elu muud on kui film,» ütleb «Elavate piltide» alguses kinomehaanik Julius, ja seda edasi parafraseerides on kino tõesti üks võluv näivus. Seda ütleb ka filmi esimene kinosilt Elektro-Theater Illusion, edasi saavad sildiks muide nii Amor kui Komsomol.
See film on juubeliaasta järel ka hea näide, mis eristab meid maailma filmikunsti tipust. Võrdluseks on kohe võtta Michael Hanekese «Armastus», mille tegevusväljaks on samuti üksainus korter. Aeg on seal siiski kogu aeg sama, on kolm põhinäitlejat ja kümmekond episoodilist rolli. Kaamera nelja seina vahelt sisuliselt ei välju, tehes sellest omamoodi perfektse tubateatri, mille eelarve on 7,5 miljoni euro kanti.
Ning siis meie enda «Elavad pildid», mis käsitleb tervet sajandit, samuti ühe korteri kaudu, millesse tuli üles ehitada kaheksa erinevat aega. Näitlejaid oli üle 80, kes kõik vajavad kostüüme, grimmi, hoolt – eelarveks aga 530 000 eurot …
Kangelastegu küll, aga ...
Seega on «Elavate piltide» linastumine tõesti üks aplausi väärt kangelastegu, sest ka teist riigikontrollile hambusse jäävat «Lottet» seekord ei tehtud ehk filmi toetuse maksimummäär ei saanud leevendavat erijuhtum-rahapalsamit.
Tulemuseks ongi see, et meie kohalikud igati tublid illusioonimeistrid võivad teha küll kõik oma paremate kavatsuste järgi, aga poolikud lahendused jõuavad ikkagi ekraanile.
Kui Hanekese filmi üksainuke korter oli viimse detailini läbi töötatud, nii et isegi tolm oli kapiservale õigesti langenud ja vaibad olid lõhnama pandud, kimasid meie filmi- ja kostüümikunstnikud ilmselt, garantiikirjad näpus, mööda antikvariaate, et laenutada sobivat rekvisiiti või siis kolasid ehituspoodides, kus leiduks enam-vähem ajastule sobivat tapeeti.
Hardi Volmer tegi renessansiinimesena samal ajal veel teisigi filme ning telesse ka «Pehmeid ja karvaseid». Nii ongi, et geniaalselt lihtsale ideele ja intrigeerivale stsenaariumile rajatud «Elavates piltides» on olemas kõik nagu mõnes äsjavalminud antikvariaat-muuseumis. Sinna on tõepoolest kuhjatud nii palju õigeid asju, aga mida seal pole, on rahu ja sügavus.
Film lippab tempokalt läbi dekaadide, mille meeleolu iseloomustab huumori ja traagika kiire vaheldumine, nii et vaataja ei jõua õieti nutma hakatagi, kui peaks juba jälle naerma või vastupidi. Kõigi stsenaariumisse kätketud peente nüansside tabamiseks peab olema tõsine ajaloo- või filmihuviline.
«Elavate piltide» traagika ja ka huumor on sisse kirjutatud vaataja eelnevasse pagasisse, mis tal kinno minnes on kaasa võtta, sest see ei jõua sündida filmi enda heitlikku sisemist rada pidi.
Kiiduväärt on suur kunstnikutöö ja loomulikult järjekordne kinnitus, et eesti näitlejad on tipptasemel, sest mis oleks see film ilma nende nägude ja silmadeta, kus peegelduvad nii elavalt need kadunud maailmad ja ka rahu, mida kokkusurutud stsenaarium pakkuda ei saa. Juba ainuüksi meie näitlejate mängu nautimise pärast peaks seda filmi vaatama minema.
«Elavad pildid» linastub küll juba kinodes, kuid teha saaks selle heaks kaude veel palju. Näiteks panustada nn ristmeedia võimalustesse, sest filmis on väga palju aknaid kadunud maailmadesse.
Esiteks suur filmiajalugu – kasvõi Chaplini «Naeratus» (mille sõnad tekkisid küll hiljem, kui Helmi ja Erik seda laulavad) või Fred Astaire’i ja Ginger Rogersi kaunis tantsustseen filmist «Kõvakübar». Samuti eesti filmi sajand, mille viited algavad ja lõpevad Andres Söödi dokumentalistikaga.
Seda filmi peaks vaatama kõik Eesti koolide vähesed filmiklassid ja näidatama ka tavagümnaasiumi ajalootundides koos detailide lahtiseletamisega, sest kust võivad tänapäeva noored teada, mis on eesti esimese värvifilmi «Valgus Koordis» ajalooline taust ja et kolhoosipeol laulab Georg Ots isiklikult. Või milles seisneb huumor Juliuse vanglast naasmise stseenis, kus kolmeks sümbolvõrrandiks on ananass, trellid ja varustaja.
Aknad kadunud maailma
Ka tulevasel DVD-l peaks olema põhjalik lisamaterjal, kus filmitegijad saaksid selgitada nii erinevaid stilistilisi võtteid, ajaloolisi viiteid kui ka teadlikke vigu, mida selles filmis samuti esineb, kuid mis filmi loogika seisukohast pole norimist väärt.
On hea meel, et «Elavatest piltidest» ei tulnud riiklikku propagandafilmi, sest see ei ülista õieti kedagi ega kiida ühtki institutsiooni ega maailmavaadet.
Puudub ka eetilis-moraalne näpuga näitav dimensioon – läks nagu läks, juhtus mis juhtus. See on suhtumine, milles on midagi sügavalt lihtsat ja eestlaslikku.
Peategelased Helmi ja Julius ehk meie sümboolsed vanemad elavad ikka oma elu edasi tänase hetke poole. Filmis on austust ja alandlikkust möödunu vastu, ja just need märksõnad teevad selle vaatamata tehnilis-tonaalsele ebaühtlusele siiski suureks filmiks.
Minge seda vaatama koos emade-isade, laste ja lastelastega, sest see on meie rahva lugu, mis on tehtud visuaalselt haaravalt ja kiire elava pildiga, allajoonitult – kõigi olude kiuste. Täpselt nõnda, nagu on säilinud eesti keel ja rahvas. «Elavad pildid» on kummardus meie esivanematele ehk tegelikult meile endile.
«Elavad pildid»
Režissöör Hardi Volmer.
Stsenaristid Peep Pedmanson ja Hardi Volmer. Operaator Kristjan-Jaak Nuudi. Kunstnik Kalju Kivi.
Helilooja Ardo Ran Varres
Exitfilm 2013
Alates 21. veebruarist Eesti kinodes