Soovin Postimehe toimetusest lahkuvale Weekend Guitar Triole võimsat läbilööki maailmas. Läbilöök on võtmesõna. Hakkab tulema. Lift läheb ära, mehed jäävad käibesõnu viskama. «Püüame olla jätkusuutlikud,» ütleb Mart Soo. «Üritame tööturul läbi lüüa,» lisab Tõnis Leemets. «Kindlasti tuleks rääkida ka tõmbekeskustest,» märgib Robert Jürjendal. Võtke see väljakutse vastu, hõikan liftile järele lehvitades.
Tühja plära ja õõnsaid sõnu ei tasu nendega ajada. Selleks on neil liiga terav huumorimeel. Pildilt paistavad tõsised. Selle kohta on Tõnisel üks lugu. Kord oli neil vaimuliku muusika kava. Plakatil jällegi tõsised mehed värskelt pöetud peadega. Juhtumisi kõik kolm nahktagidega. Kontserdikorraldaja küsinud tõsiselt: kuidas ma pean seda müüma vaimuliku muusikana, kui pildilt vaatavad vastu bandiidid!
20 aastat on ilus number, aga rooside ja loorberite taga on fakt, et Eesti on Weekend Guitar Triole kitsaks jäänud ja ei ole päris nii, et siis on maailm lahti. Esimesed märgid on: sügisel esines WGT Norras maailmakuulsal festivalil Punkt, mida seekord kureeris ambienti isa Brian Eno. Neil päevil on aga ilmumas plaat, millel teevad kaasa Punkti korraldaja ja mainekas elektronmuusik Jan Bang ning kuulus briti laulja ja näitlejanna Toya Willcox, kes teiste seas teinud koostööd legendaarse kitarristi Robert Frippiga – ning just King Crimsoni looja Fripp on mees, tänu kellele WGT üldse tekkis.
Kuidas Weekend Guitar Trio sündis?
Robert: Käisin 92. aasta sügisel Robert Frippi kitarrikursustel Saksamaal ja nägin, et kitarriga saab teha imelisi asju, ja sain sealt indu. Siis helistasin Mardile ja rääkisin ideest. Mart teadis Tõnist, Tõnis tuli ka kampa.
Frippist ei saa üle ega ümber, aga mul oli enne unistus teha progebändi, ja mõnda aega see isegi toimis, koos Tõnis Mäe ja 777ga, aga ajad olid jõle segased, ja Tõnis läks ära Rootsi. Siis mõtlesin, et teeks nüüd midagigi, aga ei olnud tingimata mõte, et teeks väikselt ja vaikselt, sest nägime, et kitarritriot saab teha meeletult võimsa paueriga. Et kui teha hea tunde ja jõuga, siis võib energeetiliselt saada sama tulemuse mis suure bändiga.
Tõnis: Esimene kontsert oli Von Krahlis märtsis 1993. Võeti väga hästi vastu, see oli selline aeg ka, kus oldi ääretult avatud kõigele uuele. Kuigi me ise algul natuke pabistasime, sest see oli selline rokikoht siis.
Olite enne teinud erinevaid asju, kuidas kokku sulandusite?
Tõnis: Algul me tegime lihtsalt kitarrimuusikat, ei kasutanud veel elektroonikat ega muud, hiljem oleme kõik oma huve ja mõjusid sisse toonud.
Teid määratletakse järjekindlalt viie stiili järgi: etno, minimalism, jazz, rokk, improvisatsioon. Mis te ise sellest arvate?
Robert: Tänapäeval enam keegi paari sõnaga end paika ei pane, kasvõi vaadates artistide ja bändide veebikeskkondi või plaadimüügisaite. Meie puhul on esimesel kohal praegu ilmselt improvisatsioon. Teiseks elektroakustiline mängulaad. Minul endal näiteks ei ole ju päris elektrikitarr. Samuti võiks mainida minimalismi. Etnot ma ei tähtsustaks eriti.
Jazz on elemendina samuti sees, näiteks harmooniate mõttes.
Olete öelnud, et teie ajendiks on uudishimu.
Robert: Minu esimene uudishimu oli, et mis saab siis, kui kolm kitarri mängivad täiesti erinevat rütmistruktuuri. Seda polnud Eestis keegi teinud. Töötasime selle printsiibi järgi päris kaua, enne kui muud asjad sisse tõime. Printsiip on tohutult lihtne, aga seda teostada ei olnudki nii lihtne. Alustasime skemaatiliselt, siis lisasime elektroonikat.
Tõnis: On ka mõned teed, kus me oleme käinud, ja mis ei ole üldse halvad olnud, aga enam ei ole seda teed läinud. Oli näiteks periood, kus esinesime koos DJdega, keset ööd, klubides. Ega see vale olnud, aga kuidagi loomulikult on see ära jäänud.
Robert: Klubides on ikkagi see eripära, et seal pausid ei kanna. Pausi ajal keegi räägib juttu või teeb kohvimasin häält. Ja seetõttu me peame oma helikeelt muutma, peame pausid ära täitma.
Mart: Samas ma ei nimetaks meid kammerlikuks, sest helinivoo võib päris valjuks minna.
Tõnis: Kuhugi jazz’ifestivali suurde saali sobime täitsa kenasti.
Robert: Meie eripära on see, et meil puudub biit. Kui sul on biit olemas, siis sinna võib peale ehitada ükskõik mida. Sellised inimesed, kes muidu ühe või teise muusikaga ei haaku, need tajuvad biiti ikkagi, biidi järgi on kergem muusikaga samastuda. Muu osa, nii-öelda tekst, võib biidi peal olla ükskõik kui sürrealistlik. Meiega on raske suhestuda.
Teil on äärmiselt erinevat publikut, kas te plaate tehes mõtlete ka mingile osale sellest publikust?
Mart: Plaate tehes me mõtleme ikka endale. Ei lähtu ühestki turustusprintsiibist.
Robert: Produtseerides mõtleme nii palju küll, et plaat oleks ühtlane, tervik. Aga kuulajateks võiksid olla kõik inimesed, kel on aega selle muusika sisse minna, kes viitsivad süveneda muusikasse, mis on uus ja värske. Aga need, kes ootavad seda, mis on juba olnud ja tuttav, need seda ei leia, sest äratundmisrõõmu me ei paku.
Rolling Stones sai 50, Hortus Musicus 40. Ses mõttes on 20 pisike arv. Kas ise tunnete end veteranidena?
Tõnis: Kukepükstes alles.
Mart: Põlvepikku poisikesed.
Robert: Selle ajaga on mingid asjad saanud selgeks Eesti Vabariigis. Alustad uljalt, loodad mingite mehhanismide peale, mõned neist toimivad, mõned mitte. Rääkida sellise muusika puhul, nagu meie teeme, mingist metsikust huvist pole mõtet. Aga seda ei ole ka mujal. Ka linnades, kus on miljoneid elanikke, on ülimalt raske tekitada sündmust, saada sada inimest saali.
Aga me oleme sellest aru saanud, me hoiame söed hõõgvel, meil on teisi väljundeid. Õnneks tegutseme kõrval ka teistes koosseisudes.
Samas on meil seitse plaati ja inimesed saalis teavad meie lugusid. Suur asi on ka see, et on olemas kolm inimest, kellega võib teha koos just sellist muusikat. Sest huvitavaid asju tehakse ikka, aga ma ei ole kindel, et on võimalik leida palju koostööpartnereid, kes on nõus sellise asja juurde jääma, nagu me teeme.
Tõnis: Veteranijutu peale ütleks, et mingid asjad on ära tehtud ja mõningatest teemadest on juba ka tüdimus, aga alles nüüd, sügisel, leidsime Norras Punkti festivalil, et nii õigesse kohta me ei ole enne sattunud.
Kuidas teil nõudlusega on? Kujutan ette, et pulma teid ei kutsuta, aga äkki mingi rikas intellektuaal oma tagatuppa kutsub mängima?
Tõnis: Kolmes pulmas oleme mänginud.
Mart: Need inimesed muidugi teadsid kõik väga hästi, keda ja mida nad kutsuvad. Üllatav valik kahtlemata, aga meil oli ka üpris huvitav ülesanne arranžeerida Wagneri pulmavalss kolmele elektrikitarrile.
Robert: Me oleme mänginud hästi kummalistes kohtades, ja on juhtunud, et alati siiski inimesed ei ole aru saanud, millega on tegu.
Mõeldakse, et kolm tüüpi mängivad naturaalkitarre ja laulavad rahvalikke laule?
Mart: Need, kes on kutsunud, need on ise ikka teadnud, keda nad kutsuvad.
Robert: Näiteks Tallinna väärtpaberibörsi avamisel mängisime. Ja sobisime sinna! Kõik on mõtlemises, kas inimesed kujutavad ette, et kõik peab olema väga tavaline, või ei kujuta. Muusika ei pea olema tavaline! Tavaline on igav. See on nagu meie kaubanduskeskuste muusikavalikuga. Mõnikord nad üllatavad positiivses mõttes. Kui on inimene, kes sellega spetsiaalselt töötab. See on ambient’i tajumine. Brian Eno tõstatas selle probleemi, et igasugune muusika igale poole ei sobi, ja on sellele või teisele kohale mõeldud muusika.
Ääretult õige lähenemine. Kuigi tänaseks on tema ideed kohati jäänud alla kaubanduslikele huvidele. Aga kui seda koha vaimu muusika ideed järgida, siis maailm muutuks palju inimsõbralikumaks ja pehmemaks paigaks.
Nii on ka meie muusikaga, et sobitume vastavalt koha atmosfäärile. On see klubi või kirik.
Tõnis: Meil on ka tekkinud erinevate plaatide materjal, mis sobib erinevatesse kohtadesse.
Kas Eesti Vabariigis üldiselt on kohta Weekend Guitar Triole?
Tõnis: Kunagi oli aeg, nullindate algul, kui Eesti Kontsert korraldas meile üle Eesti tuure, palju kontserte väikestes kohtades.
Nüüd korraldab jälle Eesti Kontsert, aga sünnipäevakontserte on ainult kaks.
Tõnis: Siin ei ole midagi imestada, kui kunagi meiesugune bänd on ühes väikses rahvamajas käinud, siis järgmised kümme aastat pole põhjust sinna minna.
Robert: Mis puudutab toetusi, siis see süsteem Eestis toimib, tänu kultuurkapitalile. Aga mille ümber on muusikaelus ikkagi suur segadus, on keskne organisatoorne tegevus, mis puudutab näiteks Eesti muusika väljapoole viimist. Meil ei ole kellegagi teha koostööd selles osas. Ja meil puudub raha väljapoole minemiseks.
Tõnis: Kord aastas on Tallinn Music Week ja kord aastas jagab ekspordifond toetusi, aga aastaringset tööd, et mittekommertslikku muusikat müüa, ei ole.
Robert: Praegu ikkagi igaüks seisab enda eest.
Tõnis: No Eestis igaüks teab meie telefoninumbrit, aga välismaale on keeruline minna.
Saatke oma plaate ajakirjadele alates Wirest ja materjali plaadifirmadele alates ECMist.
Robert: Ikkagi on nii, et teatud nähtamatu joon jookseb idabloki eest läbi. Wires kirjutatakse ka peamiselt anglosaksi kultuuri artistidest ja tuttavad kirjutavad tuttavatest, nendest, kes juba on pildil.
Mart: ECMist rääkides – Manfred Eicher on meid kuulanud küll, aga talle ei saa end ise pakkuda, ja eks tal seda valikut on küll.
Ei tahaks sellise kurva noodiga lõpetada, et ei ole võimalik kuhugi jõuda ja jääte kodumaa mutta kinni. Mis seisus on WGT täna?
Robert: Tegutseme projektipõhiselt.
Mart: See aga tähendab, et me rikastame teda väljastpoolt, oma muudest isiklikest tahkudest toodud mõjudega.
Tõnis: Kui WGT oleks põhitöö, siis me ilmselt ei tähistaks praegu 20. sünnipäeva.
Albumid
• 1995 «Sõnastik»
• 1997 «3 on 1»
• 2001 «Animotion»
• 2003 «Aim»
• 2006 «Lava»
• 2009 «Coca Inca»
Kohe on ilmumas Weekend Guitar Trio uus album «Live At Kings Place», mis salvestati 2011 veebruaris Londonis Eesti Festil. Albumil teevad kaasa Toyah Willcox ja Jan Bang.
Kontserdid
Weekend Guitar Trio 20
Robert Jürjendal, Tõnis Leemets, Mart Soo UNA CORDA: Ene Nael (klavessiin), Liis Viira (harf), Kristi Mühling (kannel) trio Taavi Kerikmäe (klaver), Taavo Remmel (bass), Tanel Ruben (trummid)
2. märtsil Tallinnas Estonia kontserdisaalis
5. märtsil Tartus Vanemuise kontserdimajas