Telesarja uus osa liikus kui «Õnne 13»

Kitsast teleteatrist avarale põllule: noored õpivad kodu kaitsma, tulevikus terendab lootus parematele päevadele. Foto: ETV

«Tuulepealne maa. Ei ole sõda noortele meestele»

ETV eetris 24. veebruaril

Pisut enam kui neli aastat tagasi ETV ekraanile jõudnud teleseriaali «Tuulepealne maa» esimest osa oodati tollal kui ilmutust. «Patriotismimeeter» tõusis lakke ja vaatamata jätmine oleks tundunud riigireetmisena.

Sari rühkis edasi, tulihingelised fännid jäid, kuid paljud väsisid ning mitte kõik hinnangud meedias ega pereringis polnud positiivsed. Kelle jaoks oli sari labane jant, kellele lihtsalt nõrga stsenaariumiga teleteater. Neile, kes vaatama jäid, puges telefilm siiski hinge ning Eesti Vabariigi järgmiseks ümmarguseks sünnipäevaks valminud järg oli kahtlemata oodatud. Ilmselt siiski mitte päris samal määral kui mõned aastad tagasi.

Liiga palju aega

2008. aasta viimastel päevadel ekraanile jõudnud 12. osa jättis oma lõpuga otsad lahtiseks. Ka režissöör Ain Prosa ütles hiljutises intervjuus, et plaan sarja jätkata oli olemas juba tollal ning pole kuhugi kadunud ka vahepealsete aastatega.

Võiks ju seega eeldada, et aega on olnud nii mõtete kogumiseks kui ka sisu loomiseks. Kui stsenarist Mihkel Ulmanil tuli algsed 12 osa valmis kirjutada umbes kuu ajaga, siis nüüdse ühe, kuigi täispika mängufilmi mõõtu osa jaoks oleks võinud aega ja inspiratsiooni jaguda küllaga.

Ainest Saksa okupatsiooni aegsetest valikutest võiks ju jaguda küll, ning Eesti poiste otsingud leidmaks alternatiive idarindel sõdimisele ongi 13. osa «Ei ole sõda noortele meestele» läbiv teema. Kas on aga poolteist tundi kogenud seriaalikirjutaja jaoks harjumatult pikk formaat või on mängus muud põhjused, stsenarist Ulmani harjumuspärane tempokus on kuskil igatahes kaotsi läinud ning asendunud liiga kaua kestvate stseenidega, millest mõne oleks võinud pea tervenisti montaažitoa lõikelauale jätta.

Nii ongi tihti vaataja ees ajarände ette võtnud «Õnne 13», kus räägitakse küll muutuvatest sõjaoludest, mitte Morna linna kohalikest kuulsustest, kuid tunne jääb üsna sarnane. Seda enam on kurb, et lugu kolme noore poisi eneseleidmisest rullub vaataja ees lahti üsna sujuvalt ning kuigi kohati ehk liialt lihtne ja tuttavlik, on ajastu raskustega maadlevate inimeste elu kujutatud üsnagi veenvalt ja siin ei lähe kogu au teps mitte kunstnikele.

Ulman ja kaasstsenarist Lauri Vahtre tunnevad aega, millest kirjutavad, ning Ain Prosa režissöörina oskab nende mõtted paberilt ekraanile tuua küll. Nii jääbki mulje, et kuigi hea lugu, oli stsenaariumis lehekülgi liiga vähe või minuteid ETV kavas liiga palju.

Üks kivi siiski ka režissööri kapsaaeda: õhku on vähe, kõik jätab kokkusurutuse mulje. Nagu kanaleid vahetades telesarja pealt tõsielusaatele sattudes, kus avaratest ruumidest satutakse reaalsusesse, mis ekraanil eriti kitsa mulje jätab. Me näeme tegelasi tihti suures plaanis ning vähe seda, mis nende taga ja ümber toimub. Üksainus kaugvaade tooks juurde tohutult palju avaruse tunnet. Kuigi neid avaraid kaadreid satub ka vahel sekka, jääb siiski kohati püsima üsna teleteatrilik õhkkond. Justkui liialt hoogne liigutus võiks segada kaamerameest või paisata ümber dekoratsioonid.

Kõlama jääb optimism

Selline kokkusurutud säästuesteetika röövib uuelt «Tuulepealselt maalt» palju veenvust ning kuigi noorte näitlejate tööd on tublid, hiilib kohati ligi piinlikuna mõjuv kohmakus, justkui oleks näitlejatel ebamugav olla. See aga ei mõju ajastutruult: ebamugav on näitlejatel, mitte nende kehastatavatel tegelastel.

Nii jääbki lõpuks peale ikka ja jälle see kokkuklopsitus ja poolele teele minek, kuigi õnneks kõlab palju ka helgemaid noote. Tahumatusest hoolimata loob «Tuulepealne maa» lõpuks siiski tunde, et kõige pimedam on enne hommikut. Sarja tegelaste jaoks on nende elu halb uni, mis kohe möödub, ning see optimism jääb kõlama ka lõpukaadrites. Keegi veel ei tea, mis ees ootab, aga loota julgetakse parimat.