Kontserdid Moskvas Punasel väljakul ja tohututel staadionidel, filmimuusika, Ameerika-turnee – üks Venemaa esimesi rokkansambleid, 1969. aastal asutatud Mašina Vremeni (eesti k Ajamasin) ei kavatsegi ajale alla vanduda.
Ajad muutuvad, ajamasin liigub edasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
9. märtsil annab mitu muusikasõprade põlvkonda üle elanud legendaarne bänd mitme aasta tagant taas kontserdi Tallinnas. Ansambli asutajaliige, selle juht ja ainsana seal algusest peale mänginud Andrei Makarevitš tunnistab Arterile antud telefoniintervjuus muu hulgas, et kuigi kitarriga inimene pole Venemaal enam ammu lunastaja ega ka mitte tõekuulutaja, ei kavatse nemad veel pille kotti panna.
Mees, kes lisaks muusikategemisele kirjutab ja maalib, ei karda öelda – seda enam, et enda sõnul pole tal midagi kaotada –, et paljud asjad Putini-Venemaal teevad talle muret.
Mašina Vremeni muusika, ansambli nimest rääkimata, on Eestis paljudele tuttav. Vanem põlvkond mäletab teie kontserti Tallinnas 1976. aastal, seda on nimetatud lausa legendaarseks. Mida te ise selle sündmuse kohta ütlete?
Minu jaoks on legendaarsed The Beatles ja Rolling Stones. Endasse olen ma suhtunud siiski huumoriga, ja üritan sellist suhtumist ka säilitada. Nii et ärgem loopigem suuri sõnu. Tookord oli igatahes lõbus.
Teie seekordse Tallinna-esinemise järelpeol esineb Anne Veski, kes olla käinud ka 1976. aasta kontserdil. Veskit tuntakse Venemaal väga hästi, aga on selliseid eesti muusikuid rohkem?
Praegu kahjuks mitte eriti.
Nii nagu eesti helilooja Arvo Pärt, olete ka teie välja astunud Mihhail Hodorkovski kaitseks. Sama olete teinud Pussy Rioti (Venemaa skandaalne punkbänd – toim) tüdrukute suhtes. Kas te ei karda seda teha?
Aga mida ma peaks kartma?
Tagakiusamist. Näiteks seda, et teile ei leita enam eetriaega.
Mingeid teleesinemisi pole enam nagunii, nii et puudub ka hirm midagi kaotada.
21. detsembril, kui Pervõi Kanali jaoks filmiti Venemaal väga populaarse mängu «KVN» finaali, oli üks žürii liikmeid, elegantne ja rõõmus Makarevitš veel sama telekanali nõukogu liige. Jaanuaris kinnitas Venemaa peaminister Dmitri Medvedev nõukogu uue koosseisu juba ilma Makarevitšita.
Ma lihtsalt ei armasta seda, kui tehakse suurt lollust või suurt ülekohut, aga kõik samal ajal vaikivad ja teevad näo, et nii peabki olema. See tekitab lausa hirmu. Ongi kõik.
Pussy Rioti kirikuskandaali järel asusite teie ja Oleg Basilašvili (Peterburi teatri- ja filminäitleja, muu hulgas peaosatäitja omal ajal ülipopulaarses filmis «Jaam kahele» – toim) nende poolele, Jossif Prigožin (popmuusikaprodutsent) ja Vaenga (praegu kõige populaarsem vene lauljanna, pseudošansooni stiili esindaja) väljendasid aga oma hukkamõistu. Kas Vene ühiskonnas, sealhulgas kultuuriinimeste hulgas, valitsebki selline lõhe?
Meie president teeb kõik selleks, et see lõhe olemas oleks. (Paus.) Lõhestatud ühiskonda on kergem valitseda. Aga mis puutub Pussy Riotisse, siis tahan teile öelda, et ... oodake, püüan sõnastada ... ma ei ole sugugi vaimustuses nende aktsioonist.
Kuid see kära, mis sel puhul tõusis, polnud juhtunuga sugugi kooskõlas. Ühelt poolt tagati neile rahvusvaheline kuulsus, selle eest peavad nad tänama Putinit ja patriarh Kirilli. Teisalt aga pandi tüdrukud selle teo eest vangi – see on üldse vaimusõgedus. Ongi kõik.
Milline lahendus oleks teie meelest õige olnud?
Mõni aastat tagasi jooksis katedraali meesterahvas, kiskus end paljaks, karjus mingeid imelikke asju, hiljem seletas, et protesteeris niiviisi Tšetšeenia sõja vastu. Seda kõike nägi pealt umbes 15 inimest. Talle aidati riided selga ja juhatati katedraalist välja. Kui sellest oleks aga kära tekitatud, saanuks mehest rahvusvaheline kangelane. Seega tuleb nentida, et me läheme lollimaks omaenda silme all.
Mida peaks tegema, et mitte lolliks minna?
Alustada tuleb endast, asjadele peab reageerima adekvaatselt.
Teie kunagi kirjutatud read «Не стоит прогибаться под изменчивый мир, пусть лучше он прогнется под нас» (ei maksa painutada end muutuva maailma järgi, las maailm paindub meie järgi) on paljudele inimestele omamoodi mantraks. Kas tänapäeval on raskem sellist hoiakut järgida?
Viimasel ajal toimub üha rohkem ja rohkem asju, millega ma ei ole põhimõtteliselt nõus, ja see teeb mind väga kurvaks. Kuid ma teen kõike, millest mul jõud üle käib. Tean ka teisi, kes suhtuvad asjadesse samamoodi. Paraku pole selliseid inimesi veel piisavalt, aga see ei tähenda, et peame oma suhtumist muutma. Vastupidi, tuleb jätkata.
Räägime veel muusikast. Jaanuari lõpus tähistati Vladimir Võssotski 75. sünniaastapäeva, kas võtsite ka mõnest kontserdist osa?
Ei võtnud, sest ma ei saa kuulata Võssotski laule kellegi teise esituses. Võssotski oli unikaalne.
Olete oma eeskujuna maininud biitleid, aga miks ei ole tänapäeval kedagi, kes tekitaks uue n-ö biitlimaania? Kas on inimesed muutunud või pole muusikud enam need?
Aeg on muutunud, muusika on muutunud. Inimene elektrikitarriga pole enam messias, pole enam prohvet. Igale asjale on oma aeg. Too aeg on läinud, ja see on normaalne. Ja pole vaja noortele midagi selgitada. Meil olid oma rõõmud, neil on omad.
Mis teid praegu rõõmustab või rõõmustaks?
On palju asju, mis mulle rõõmu teevad. Reisin ringi, mängin erinevat muusikat kolme meeskonnaga – Mašina Vremeni teeb üht muusikat, Orkestr Kreolskogo Tango teist ja Džazovoje Transformatsii kolmandat. Ma kirjutan, maalin ja korraldan näitusi. Kõigest sellest mulle piisab.
Kuidas näeb välja teie ideaalne päev, kui olete täiesti rahul iseenda ja ümbritsevaga?
Ma olen rahul siis, kui mõistan päeva lõpus, et tegin kõike, mida plaanisin, ja see kukkus välja isegi paremini, kui lootsin.
Mida peaks meie publik teie eelseisvalt kontserdilt ootama?
Loodan, et leiate rõõmu, pingutame selle nimel. Me pole juba ammu Eestis käinud, aga ega me Moskvas ka kuigi tihti ei mängi, ei luba endale üle ühe kontserdi aastas. Võtsime Jevgeni Margulise (Mašina Vremenis 1975–1979 ja 1990–2012 – toim) asemele uue kitarristi, usun, et kõlame paremini kui aasta tagasi, ja loodan, et saate seda hinnata.
CV
Laulja, helilooja, kunstnik ja telesaatejuht Andrei Makarevitš sündis 11. detsembril 1953
Moskvas arhitekti ja arsti peres. Ta on lõpetanud arhitektuuriinstituudi graafiku ja arhitektina. Makarevitš on olnud kolm korda abielus, kolmandast naisest lahutas 2010. aastal. Tal on kaks tütart, kellest vanem elab USAs, ja poeg Ivan, kes töötab näitlejana. Hobideks sukeldumine, kulinaaria, piljard.
Arvamus
Rein Lang
kultuuriminister
Jah, ma käisin sellel 1976. aasta kontserdil. Tollal tutvustas Mašina Vremeni end kui jazz-rock-kollektiivi, ja neil oli suur koosseis. Bänd oli tõesti hea, publik võttis nende esinemise hästi vastu ja sellest ajast peale oli Mašina Vremeni Tallinnas sagedane külaline.
Minu jaoks jääb bändi hiilgeaeg siiski «Reki i Mostõ» kanti, ja nende parim kontsert, mida mina olen näinud, toimus Tallinna linnahallis 1987 või 1988. Mul on kodus «Reki i Mostõ» vinüülplaat, see on mu suurest vinüülikogust üks väheseid, mida vahel kuulan.
Kahjuks olen Mašina Vremeni seekordse kontserdi ajal Tallinnast ära, nii et kasutan siinkohalt juhust Andreid ja kogu bändi tervitada. Loodan, et nad tulevad siia tulevikus sagedamini.