Umberto Eco on vaid fiktsioon

Tartu Ülikooli audoktor Umberto Eco aktsioonis. Foto: Margus Ansu

Nii tihedalt ootuselevuses inimesi nägi Tartu Ülikooli aula ilmselt eelmistel rektorivalimistel. 1996. aastal sai semiootik Umberto Ecost Tartu Ülikooli audoktor ja sellest ajast peale on teda Tartusse oodatud.

Kas te olete tõeline? See oli  esimene küsimus Ecole eile pärast seda, kui ta oli lõpetanud loengu «Väljamõeldud tegelaskujude ontoloogiast – semiootiline vaade». Eco vastus küsimusele oli: «Ma olen väljamõeldis – olen olnud kahes koomiksis.»

«Me jagame kurbust nendega, keda ei eksisteeri,» rääkis Eco aulaloengul.

Fiktsionaalsetele tegelastele elavad lugejad andunult kaasa, võttes tõestena kõiki nende karakterite kohta käivaid fakte. Samas ei pruugi reaalselt eksisteerivate inimeste kannatused olla sama haaravad.

Kingitus taevast

«Mis on neil, mida reaalsetel inimestel pole? Kas see eeldab, et oli olemas mingi paralleelmaailm, mida me usume ning milles Anna ja Vronski elasid?» küsis Eco.

Näiteks väljamõeldud Anna Karenina tegelaskuju karakterit ei saa muuta. Samas võib aga kahelda reaalselt eksisteerinud persooni, näiteks Adolf  Hitleri kohta käivates faktides. Eco selgitas, et kui tudeng tuleks loengusse ja ütleks, et Hitler ei surnud punkris, on võimalik, et teda usutaks. Kui tudeng väidaks aga, et Anna Karenina ei hüpanud rongi alla, siis teda ei usutaks.

Eco tõi esile huvitava aspekti, kuidas lugejate tõlgendus paneb tööle narratiivi. Sir Arthur Conan Doyle pole kordagi oma Sherlock Holmesi raamatutes kasutanud rahvasuus levinud väljendit «Elementaarne, kulla Watson». Eco sõnul tekib selline elu fiktsionaalsetesse tegelaskujudesse vaid tänu publikule. Kangelased on impersonaalsed seni, kuni lugejad neile identiteedi annavad.

Eco, lühend sõnadest ex caelis oblatus, tähendab ladina keeles kingitust taevast. Kirjanik ise astus aga katoliku kirikust välja 1950. aastate keskel. Oma loengus ei jätnud Eco puudutamata ka jumala temaatikat. Kas jumal on fiktsioon või reaalsus? Ükskõik millise usu jumalad, selgitas Eco, on niikaua fiktsionaalsed, kuni inimene pole välja valinud, keda neist uskuda. See üks väljavalitud jumal saab seejärel reaalseks.

Üks kahesajast

Pärast akadeemilise tunni pikkust loengut hakkas saalisolijaile üha enam tunduma, et ka kauaoodatud kirjanik ja semiootik pole reaalne, vaid fiktsioon, sest enamik kuulajaid oli Eco töödega väga hästi kursis. Suurt mõtteiidolit silmast silma nägid aga paljud esmakordselt.

Eco võttis loengu kokku lausega: «Väljamõeldud tegelastest saavad reaalsed inimesed.»

Enne fiktsioonimaailma sukeldumist andis ülikooli rektor Alar Karis kirjanikule üle audoktori medali. Omapoolset tunnustust väljendasid tudengid minuteid kestnud aplausiga. «See annab tunnistuse sõprusest, sellest, et sind tunnustatakse ja teadlasena tõsiselt võetakse,» tõdes Eco.

Tartu Ülikoolil on kokku pea 200 audoktorit, kelle hulgas on näiteks meditsiinidoktor Ivan Pavlov, õigusteadlane Gustav Adolf, usuteadlane Otto Kaiser ja ka Soome president Tarja Kaarina Halonen. «Kui kohtud uute sõpradega, on see alati midagi uut ja midagi erinevat,» kirjeldas semiootik oma Tartu-visiiti ja audoktori medali kättesaamist.

«Koos Ecoga saabus Bologna protsess semiootikas,» võrdles rektor Alar Karis Umberto Eco rolli semiootikas Euroopa kõrgharidusreformiga. «Ma arvan, et seda, mida tähendab Eco Tartu Ülikoolile, võis täna näha aulas – seal olid noored inimesed. Ta ei ole ainult omaaegse põlvkonna esindaja, vaid pakub huvi ka nooremale põlvkonnale.»

Tartu Ülikooli semiootikaosakonna juhataja Kalevi Kull ütles, et praeguses ülikoolis võib oodata samasugust olukorda nagu 19. sajandil, kui Tartus oli palju säravat mõtteliikumist, millest oli ka teistel õppida. Umberto Eco Eesti-visiidi kohta tähendas Kull: «Oluline on see, et Eesti intellektuaalidel on täielik alus tunda end täisväärtuslike ja võrdsetena maailmanimede seltskonnas.»

Seoses kirjandusfestivali Prima Vista avamisega peab aukülaline Umberto Eco täna kell 13.30 avaliku loengu Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis