Nike

Valter Ojakäär – Eesti laululoo rajaleidja

Pühapäevane juubilar Valter Ojakäär eelistab viimasel ajal enamasti kodus olla ja enam kontsertidele ei kipu.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Pühapäeval tähistab oma 90. sünnipäeva helilooja, paljude muusikaraamatute (sealhulgas «Džässmuusika», kultusraamat «Popmuusikast», «Sirp ja saksofon»), muusikafilmide stsenarist ja raadiohääl Valter Ojakäär.

Olete mulluses «Eesti lemmiklaulude tekkelugudes» paari oma laulu loomislugu kajastanud, aga rohkem on neid, millest juttu pole. Näiteks «Olematu laul», kas mäletate selle sünnilugu?

See oli teine Leelo Tunglalt saadud laulutekst. Andsime noodi Helgi Sallole, et ta laulaks 1967. aasta võistluskontserdil. Filharmoonia andis aga laulu Tiiu Varikule, kuna ta oli siis filharmoonia artist.

Mul oli piinlik laulu temalt ära võtta, ehkki ma polnud selles segaduses süüdi. Sallo laulis väga tundeliselt, laul tuli esikohale. Hästi laulis ka Jaanika Sillamaa Jaak Joala tehtud võttel.

Sama poeetilise ja mõistatusliku tekstiga armastuslaul on «Ööviiul».

Laul on pärit aastast 1961. Tollal me polnud Deboraga tuttavad, vist sain teksti juba avaldatud kujul. Ostsin tollal kõik ilmunud luulekogud. Ma ei teadnud, et ööviiul on Saaremaal kasvav taim, mis pidavat tugevalt lõhnama. Pidasin seda lihtsalt kauniks luulekujundiks.

Pakkusin laulu Georg Otsale, kes oli üks mu lemmiklauljaid ja hea sõber. Ta palus mind mitte solvuda, kui ära ütles – tekst on nii tugevalt naiselik, et mehele see ei sobi. Oleksin muidugi pidanud sellest ise aru saama.

1967 avati Vanemuise teatri uus maja teie ooperiga «Kuningal on külm». Kuidas tekkis idee selline ooper kirjutada?

Ooperi idee tuli konservatooriumi rektorilt Vladimir Alumäelt. Et Voldemar Panso oli näidendi lavastanud, küsisin talt, kas sellest saaks teha ooperi. Tema vastus oli: unusta ära, kuhu sa selle filosoofia ooperis paned.

Ent Alumäe ei jätnud jonni, rääkis Kaarel Irdiga, Ird tellis Ain Kaalepilt libreto ja saatis mulle lepingu allakirjutamiseks. Kui olin libretot näinud, langes mul kivi südamelt ja hakkasin kohe tööle. Seal oli kõik, mida ooper vajab.

Nõukogude võimu ajastu kohta on tegu äärmiselt riskantse sisuga lavateosega. Kuidas suutsite otsustajaid veenda, et süžee pole poliitiliselt kahtlane ja ohtlik? Raamatus «Oma laulu leidsime üles» kirjeldate ju, kuidas ideoloogilistel kaalutlustel ooperi eksport Saksa DVsse ära jäi.

Saksakeelne variant ei läinud Ida-Saksamaal läbi, sest ooperi idee kohaselt vana kord kaob ja tulevik kuulub noortele. Kardeti paralleeli nende toonase riigijuhiga. Pealegi oli seal stseen, kuidas rahvast saab manipuleerida kahe peaga vasika usku – see oli juba selge viide valitsuse propagandale. Huvitav, et NSVLis seda ei kardetud, see kõik käis ju ka meie kohta. Vist päästis see, et tegu oli klassik Tammsaare näidendiga, ja suunati kodanliku aja pihta.

Üleliidulisel võistlusel sai ooper kolmanda koha, Moskva kriitika oli ülimalt soodne. Aurora Semper nimetas «Kuningat» Eesti «Kolmekrossiooperiks», mis oli suur kiitus. Sverdlovskis ja Voronežis taheti ooper lavastada, kuid jäeti ära põhjusel, et selles ooperis pole aariaid.

Kui esimene ooper oli hästi vastu võetud, kas proovisite ka järgmist kirjutada?

Tegelikult oli Kaalepil veel ühe ooperi idee, mis tugines saksa kirjandusklassikale, kuid miskipärast jäi see katki. See võis olla ka minu süü, vist ootasin tõuget Vanemuiselt, aga ooperi asemel telliti mult hoopis külamuusikal.

Tegelikult läks «Kuningas» Tartus üle 30 korra, mis on väikelinna kohta suur arv. Oleks veelgi mängitud, aga üks peaosatäitja, Mare Puusepp läks dekreeti. Einari Koppel, Mare Puusepp ja Endel Ani olid ideaalsed peategelased. Põhjused, miks ükski teater pole mõelnud seda hiljem lavastada, on esiteks, see on liiga kallis lavastus, teiseks, niisugust triot meil enam pole.

Samal 1967. aastal toimus ka kurikuulus Tallinnas pikaks ajaks viimaseks jäänud jazz-festival, kus andis legendaarse mitteametliku kontserdi Charles Lloyd. Just tema esinemist on peetud jazz-festivalide edasise ärakeelamise põhjuseks. Te ise vist tookord Charles Lloydiga suhelda ei saanudki.

Tegelesin 1967 tõesti peamiselt Soome ja Rootsi külalistega – varalahkunud Jan Johanssoniga olime juba varem sõbrad. Lloydile oli Tallinna festival suureks reklaamiks. Kohtusin temaga 2000. aastal Saksamaal Salzaus, kus saime pikalt meenutusi vahetada, hiljem Tallinnas.

Kui kuulsin teda viimati Kaarli kirikus, hämmastas mind tema oskus alati muutuda ja uueneda, seejuures endaks jäädes. Kui talle seda ütlesin, embas ta mind südamlikult.

Charles Lloyd esineb taas Tallinnas Jazzkaarel. Mida küsiksite temalt nüüd?

Kardan, et ei suuda enam kontsertidel käia. Olen kuulnud lavalt Benny Goodmani, Stan Kentonit, Sarah Vaughani, Miles Davist – loetelu läheks pikaks. Aga ikka ei saa ma ületada oma abikaasat Heljo Seppa, kes on kuulnud Sergei Rahmaninovi, Vladimir Horowitzi, Arthur Rubinsteini, Yehudi

Menuhhinit, Fritz Kreislerit, Arturo Toscaninit, Beniamino Giglit ja teisi legendaarseid muusikuid nende hiilgeajal.

Kas olete pika kooselu jooksul abikaasaga koos esinenud ka?

Jah, ainsa korra. See oli Pärnu 1. keskkooli mingi juubel, kus ta saatis vilistlasi Tiit Kuusikut ja mind. Mida me mängisime, ei mäleta. Klassikalise muusika repertuaari pole ma kontserdil saksofoniga kunagi esitanud. Ma pole armastanud ka solistina esinemist, olin 25 aastat Eesti Raadio estraadiorkestris saksofonigrupi liider, sellest piisas, et rahuldada mu ambitsioone.

Teie eredaim elamus seoses iidolitega? Kas olete püüdnud ka autogramme?

Mulle on piisanud kuulamisest, mõnel puhul on olnud ka pressikonverents, mis eriti huvitav oli Miles Davisel. Autogramme  pole ma kogunud. Uskumatu elamus oli Miles Davise kontsert ühes väikses Soome võimlas Poris, kus oli umbes sada kuulajat. Davis, kes tollal kõvasti lonkas, ronis lavalt maha, publik aga aplodeeris maruliselt. Ja ennäe imet! Davis ronis uuesti lavale ja hakkas mängima! Tavaliselt ei andnud ta kunagi lisapalu.

Teie sünnipäeval on Talvejazzi kavas teie laulude kontsert. Kas tulete seekord autorina kuulajate ette, kuigi te tavaliselt oma hubasest kodust väljas käimist väldite?

Ega ma kodunt välja tüki, aga sakslased ütlevad kunstnikuks olemise kohta: «Opfern muss man tragen...» Aga nagu öeldakse, «Elame veel» – see on üks mu laul Viivi Luige sõnadele, millest Tiiu Varik on teinud erakordselt mõjuva tõlgitsuse.

Eesti levimuusika ajaloo kirjapanek teie mälupiltide kaudu on saanud teie elutööks. Ilmselt olete levimuusika alal üldse informeerituim inimene Eesti pinnal. Kas teil praegu on juba mõni uus raamat käsil?

Kirjastus TEA palus minult elulooraamatute sarja «Tuntud ja tundmatu». Tõrkusin kaua, sest olen kõigest piisavalt kirjutanud neljas levimuusikaraamatus. Kordamine pole alati õppuse ema. Siis aga mõtlesin panna raskuspunkti oma lapse- ja noorpõlve Pärnule, mida mäletavad vähesed minuvanused, ja millest palju on kadunud – nahksild ja uus taanlaste ehitatud sild, rahvusvaheline sadam, ilus Endla, Nikolai kirik, saksapärane vanalinn ja palju muud.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles