/nginx/o/2013/03/10/1629714t1ha3d3.jpg)
Selles ettevõtmises on mastaapi. Sulatada kokku sihtgrupp – kogu pere –, teema – illegaalselt Euroopasse saabuvad Aafrika paadipõgenikud – ja vorm – ooper, juurde veel pikkus – 73 minutit – ja 3D – seda võiks kadestada isegi … Näete, kohe jään jänni. Tõepoolest kes?
Mait Laasi film ei lase ennast mugavalt võrrelda. Mõistagi on see trump, vähemalt otsiva vaimuga vaataja seisukohast. Midagi «Persepolise» ja «Valss Bashiriga» poole? Tõsise, koguni poliitilise teemapüstituse poolest küll, aga mitte nõnda otseselt realistlik, ka mitte ainult täisealisi silmas pidav, eelkõige ikka nooremat vaatajat.
Vabadus, võrdsus, vendlus
Aga Garri Bardini «Inetu pardipoeg»? Korraga muinasjutt ja Venemaa poliitiline allegooria, lisaks veel sarnane vorm – muusikal?
Jah, aga Laasi film pole mõistujutt – see tõukub iga päev juhtuvast suhteliselt otse, nukkude tinglikkuse kaudu mõistagi, ja selle kõige huvitavam osa saab tegelikult alguse alles päris lõpust, kui action on läbi ning Itaalia sidruni ja Aafrika apelsini tormakast armuloost on sündinud väike, pooleldi sidruni-, pooleldi apelsinipoiss, kes räägib eesti keeles.
Just siin on filmi puänt – kogu varasem sündmustik on üksnes ettevalmistus küsimuseks, mis saab sellest poisist edasi. Või kes ta selline meie multikulti-maailmas siis õigupoolest on? Ons tal üldse rahvust, ka traditsiooniliste väärtuste pagasit, millele oma identiteet toetada ja rikastada sellega ühtlasi ühiskonda, kus ta elab?
Väga olulised küsimused kõik, ainult et – esitataks neid dramaturgiliselt, vastava tegevuse vahendusel läbi kogu filmi, kõlaks ka sõnum veel jõulisemalt. Küll on läbi filmi teravalt tajutav autorite irooniline suhe sõnadesse «vabadus, võrdsus, vendlus» ja «demokraatia», mille usus (ja ka lubadustest pimestatuna) apelsinipoiss Maroc koos teiste saatusekaaslastega selle eluohtliku teekonna ette võtabki, kuid selle asemel hoopis sidrunite orjaks satub.
On huvitav, et Euroopast tõotatud maad otsima saabuvate illegaalsete immigrantide teema kordub siinses animatsioonis lühikese aja jooksul juba teist korda. Samaga tegelesid ka Kaspar Jancis ja lätlane Vladimir Leštšov joonisfilmis «Villa Antropoff», võrreldes ennasttäis Euroopat, või vähemalt üht selle osa, säilivuse kaotanud kondoomiga, mis pauguga lõhki läheb ja Aafrika rannikul maandub, inspireerides järgmisi õnneotsijaid teekonnale asuma.
Kas põhjus on selles, et pea 25 aastat pärast Berliini müüri langemist oleme nüüd ise samas situatsioonis, kus oli lääs enne ajaloolist kohtumist idaga? Kas miski on muutunud võrreldes 20 aasta taguse ajaga, kui Priit Pärn tegi filmi «Hotell E», mille viidet sisaldab ka Laasi film? Jälgime me praegu sündivat teistsuguse pilguga – annab see meile nüüd empaatilisema vaatepunkti?
Just 3D on see õige
Kui võimalik, valige vaatamiseks selle filmi 3D-variant. Sest vaadata on siin väga palju – just ruumilisena tuleb välja detailirikkus, kasutatud materjalide «elus» faktuur, need ilmuvad meie ette reljeefse ja kombatavana, ka nukud oma arvutianimatsiooni perfektsusest rikkumata ebatäiuslikkuses. Isegi siis, kui tegevus toppama jääb – pooletunnisest filmist on siiski raske ilma venitamata rohkem kui tunnist saada, iseäranis filmi teises pooles hakkab see silma.
Aga seesama ruumilisus töötab ka kontseptuaalselt – me istuksime justkui (kino)teatrisaalis ja hakkame vaatama filmi, milles mängivad nukud, kes esitavad ooperit.
Suurepärane on Ülo Kriguli kirjutatud muusika, väga karakteersed on Iiris Vesik ja Peeter Volkonski. Hea leid on panna Risto Joost esitama madrigali. Kindlasti tuleks sellest välja anda CD-plaat.
Minu meelest on Nukufilmi töökas kollektiiv teinud põnevalt ebastandartse filmi – oleks sel vaid kinodes vaatajaid, ja just nooremaid. Jään põnevusega ootama järgmist pikka 3D-nukufilmi, Kaspar Jancise ja Riho Undi «Mortenit lollide laeval».
Nukufilm
«Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu»
Režissöör Mait Laas, stsenaristid Kati Kovács ja Peep Pedmanson, operaator Ragnar Neljandi,
kunstnikud Kati Kovács, Mait Laas ja Ivika Luisk, helilooja Ülo Krigul
Eesti-Soome 2013
Alates 8. märtsist Eesti kinolevis nii 3D- kui 2D-filmina
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)