Margus Mikomägi: igavikulised igatsused

Lavastuse alguses kasvab tüdrukust (Saara Kadak) naine Johnile (Kristo Viiding), kes hiljem ise naise järgi kasvama hakkab. Foto: Gabriela Liivamägi

«Suvi ja suits» on lavastus, mis saab iga mängukorraga aina paremaks minna.

Ma ei saanud Mait Jooritsa esimesest lavastusest kirjutada enne, kui olin ära koristanud oma kirjutuslaua, kuhu oli kultuurikihti kogunenud juba õige pikka aega. Enne korramulje loomist ei saanud ridagi paberile. Ja seekord ei visanud ma oma laualt midagi prügikasti. Lõin sellist välispidist korda, me olemusele omast.

Kas Mait Jooritsa esimene lavastus ajas mind segadusse? Ajas ja ei ajanud ka.

Nüüd vaatan seda korras lauda. Kas korras päriselt või väliselt? Mõtlen, ikka Jooritsa lavastusest ja Williamsi näidendist kantuna, et päris kord oleks siis, kui kõik see, mis mu kirjutuslaual, oleks selekteeritud aega mööda: kõige vanem paber kõige all ning märkmepaberid koos ja järjestatuna. «Suve ja suitsu» kava kõige peal, silma all. No on nii ja ei ole ka, nagu elus. «Maailma saatust alati / vaekausil määrab gramm, / kateedrist hullupalati / on ainult väike samm...»

Mulle tundus pärast esietendust ja tundub ka nüüd, et trupp ja lavastaja alustasid näidendi proove ühtede ootuste-lootustega, kuid siis tuli kusagil sein ette ja sündis sootuks teine, korralikum ja konservatiivsem lavamaailm. Selline hajusam, mõistvam, ei kusagil moraliseeriv, igavikulisem. Mingi otsimise ja õppida tahtmise vaim oli selles. Ja üpris kindel tunne, et lavastus saab iga mängukorraga ainult paremaks minna.

Elupõletajast noor arst John (Kristo Viiding) saab kokku oma isaga, kes on ka arst (Toomas Suuman), vana kooli mees, korralik. Karm isa on poja kodust välja visanud ja ütleb seda talle. Poeg hakkab ära minema. Ja isa kutsub teda murduva häälega tagasi.

Igatsuste anatoomia

Kirikuõpetaja tütre nimi on Alma (Natali Lohk) ning ta teab ja ütleb, et see nimi hispaania keeles hinge tähendab. Hing seisab arstikabinetis, kus seinal plakat inimese siseelunditega. Alma armastab ja ihaldab Johni. John: «Kuulake, ma pean teile anatoomialoengu! See ülemine osa on aju, mis himustab midagi tõe-nimelist! Ta ei leia seda palju, vaid jääb alati näljaseks. See keskmine osa on kõht, mis himustab toitu. Siin alumises osas on suguelundid. See himustab armastust, sest tunneb vahel üksindust. Mina olen neid kõiki toitnud – nii palju, kui suutsin, või nii palju, kui tahtsin. Teie pole toitnud ühtegi. Nojah, võib-olla kõhule andsite natuke – midagi vesist ...»

Seesama haritud küünik John tunnistab, et kardab Alma hinge rohkem kui Alma Johni keha iial kartnud on. Ja siis on ses loos üks väga meie tänasesse päeva kuuluv raamatuklubi, kuhu vaid väga «korralikud» inimesed kuuluvad. Kuhu Alma ka Johni kutsub ja kust too pea kohe minema hiilib. Ja mängupõrgu on öös.

Tasakaaluotsing

Tiina Mälberg mängib puritaanist pastori (Velvo Väli) lapselikku naist nii, et ei saa aru, kas too naine teeb oma trikke kiusuks ja vastuhakuks või on ta tõesti haige, ja see on nii täpne, nii piiripealne, nagu elus.

Päris etenduse lõpus, kui elu on inimesi ja olukordi nii muutnud, et nad algusega võrreldes hoopis teised on, tuleb lavale ka lavastaja Mait Joorits, mängib alustavat proovireisijat. Kusagil eespool näidendis kasvab tüdrukust (Saara Kadak), kelle ema rongijaamas proovireisijaid ootab ja kes sellepärast seltskonnas hukka mõistetud, Johnile naine. Paljuski just tänu Alma suurele hingele on John nüüd selline, nagu on, ja on Alma armastatu. Proovireisijaid võtab nüüd vastu Alma.

Seal eespool tsiteeritud Betti Alveri luuletuse lõpp unustatakse enamasti ära, aga seal on selline mõte: «Toed varisevad kantsides / kui algab kivipild, / ent kuristikel tantsides / sulgkergusest saab sild.»  

Mait Jooritsa esimest lavastust kannab – ma võin seda muidugi vaid arvata – korra ja kaose tasakaalu otsimise vaim. Ja trupp, mis Rakveres sellega seoses tekkis, on kokku saanud, et seda otsida, elus ja laval, vaatajatega koos. Kõik on uus, kuid siiski vanamoodi.

Ajan oma kirjutuslaua uuesti sassi, teen näo, et otsin pärast esietendust tehtud märkmeid. Ma ei tahagi neid leida. Tahaks hoopis veel kord näha, mis juhtub.

Tennessee Williams

 «Suvi ja suits»

Lavastaja Mait Joorits

Tõlkija Jaak Rähesoo, kunstnik Elina Naan, kostüümikunstnik Britt Samoson

Osades Natali Lohk, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Saara Kadak (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Velvo Väli, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Toomas Suuman, Eduard Salmistu ja Mait Joorits

Esietendus 1. märtsil Rakvere teatris