Sofi Oksanen armastab Eesti valgust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Peeter Langovits

Kui lääneeurooplaste teadlikkus Eesti ajaloo keerdkäikudest peaks lähiajal oluliselt paranema, siis sünnib see suure tõenäosusega tänu eesti juurtega soome kirjaniku Sofi Oksaneni Eesti-ainelistele romaanidele.

FOTO: Peeter Langovits

Kuidas käituksite teie, kui ühel päeval sajaks teie koduõuele külaline maailma teisest otsast – ja ühtlasi teie enda minevikust, mida te nii hoolikalt unustada olete püüdnud?

Meid, eestlasi, painab see probleem vist rohkem, kui me endale tunnistada julgeme. Soome praegusaja tunnustatuma kirjaniku Sofi Oksaneni Eesti-aineline romaan «Puhastus», mis kohe ka eesti keeles ilmub, algab just niisuguse ootamatu sissetungiga peategelase rahulikult kulgevasse ellu. Niisiis, kas kutsuda politsei või pakkuda külalisele keedetud seakõrvu?

Oksanen on eesti ja soome segaperekonnast pärit noor särav kirjanik, kes lööb sõnakalt kaasa poliitilistes diskussioonides ning on siinpool lahte saavutanud tuntuse omalaadse Eesti advokaadina Soomes, teretulnud vastukaaluna soome neostalinistide pundile. Kuid ennekõike on Oksanen ikkagi tõsine psühholoogiline kirjanik, kelle romaanid väärivad lugemist ja käsitlemist ka muus võtmes kui pelk ajaloopropaganda.

Alljärgneva intervjuu annab Oksanen heas ja ladusas eesti keeles. Miks väärib see asjaolu ühe eesti juurtega inimese puhul tunnustavat äramärkimist? Kes on lugenud autori esikromaani «Stalini lehmad», see mõistab.

Teid nimetatakse Soome moodsa kirjanduse eredaimaks täheks. Kuidas on aastal 2009 olla soome kirjanik?


Meie kirjandusinimesed ütlevad, et ehkki majandus on väga problemaatiline, ostavad inimesed ikkagi raamatuid endist viisi. Raamat on näiteks jõuluks odavam kinkida kui DVD või auto! Ma ei tea, kui palju Eestis praegu raamatuid ostetakse, kuid Soomes ostetakse rohkem just soome kirjanike raamatuid. Minu arvates on see väga hea


Vähemalt Eestis lohutatakse inimesi: kui te jääte töötuks, siis mõelge sellele, et teil on nüüd aega raamatuid lugeda.

Raamatukogud saavad palju uusi külalisi, see on tõesti hea. Aga mis minusse puutub, siis olen üsna heas olukorras: 21 maad on ostnud «Puhastuse» tõlkeõiguse. See sai teoks just enne kriisi. Mul ei ole teistes maades erilist tuntust, neis ei ole ilmunud mu raamatuid ja mul ei ole neis lugejaid – ometi tahetakse «Puhastust» tõlkida. Eesti ja Eesti ajalugu on lihtsalt nii huvitav!

Kui käisin Berliinis, siis kohtusin oma Saksa kirjastajaga. Tema ütles, et on internetis palju selgitanud Eesti ajalugu, sest sakslased seda ei tunne. Temas tekkis Eesti ajaloo vastu väga suur huvi just «Puhastuse» lugemise järel. Kõik küll teavad, et Eesti, Läti ja Leedu on iseseisvad riigid, kuid kellelgi pole ettekujutust, mis maad need on ja milline on nende ajalugu. Ma arvan, et kui raamat tõlgitakse teistesse keeltesse ja see neis maades ilmub, tõmbab see Eestile head tähelepanu.

Kas teid ei hirmuta oht, et omandategi neis maades eesti kirjaniku kuulsuse?

Ei. Ma kirjutan ju soome keeles, olen 32 aastat vana. Mul on veel palju aega kirjutada ka teistest asjadest. Võib-olla siis, kui ma olen 50-aastane, kirjutan midagi ka Soome ajaloost. Aga võib-olla ei kirjuta! Praegu huvitab mind küll Eesti ajalugu väga.

Teie romaane lugedes tekib tahes-tahtmata küsimus, kui palju on neis teie isiklikku elu ja kui palju puhast kirjandust?

Võiks öelda, et minu žanr on autofiktsioon. Ma kasutan autobiograafilist materjali ilukirjanduse loomiseks. Näiteks «Puhastuses» ei ole mul Aliidele üht ja ainukest eeskuju. On jutud, mida ma olen kuulnud vanaemalt ja teistelt sugulastest. Ja on inimesi, kellel on Aliidele sobiv kõnelemise viis või näiteks kohvi joomise viis. Teisel inimesel on just talle sobiv mõttemaailm jne.

Kui võtta üksainuke inimene, siis võib-olla tema elulugu ei anna veel materjali raamatu jaoks. Ta moodustab ainult väikese killukese raamatutegelasest. Paljudest sellistest tükikestest saame ühe suure loo, ühe raamatu.

Kas ka Ingli ja Hansu kujudes on sees tükikesi teie perekonnaloost?


On ikka. Meie pere lugu on tavaline eesti pere lugu: on neid, keda küüditati, ja on olnud aktiivseid küüditajaid. On olnud neid, kes läksid metsa, ja neid, kes läksid välismaale. Tavaline eesti pere.

Näiteks mu Saksa kirjastajale oli uudiseks, et Eestis võib ühes peres olla inimesi, kes sattusid teineteise suhtes vastaspooltele. Sakslased on kõik olnud ainult ühel poolel. See pani teda väga mõtlema.

Eestis kinnitavad ajaloolased, et tegelikult on vale öelda, et ühed eestlased küüditasid teisi. Hoopis NKVD valis küüditamisohvrid välja, külapunased ise ei pannud kedagi nimekirja. Rahva kogemus ja mälu väidab muidugi midagi muud, ja see peegeldub ka teie romaanis.

Jah. See on väga keeruline asi. Ma saan aru, et ega see ilus pilt ei ole: eestlased küüditavad eestlasi. Aga ega me ei tea, mille pärast küüditajad küüditasid. Muidugi on inimesi, kes on lihtsalt pahad inimesed. Aga on ka inimesi, kes vajavad raha, kes tahavad oma perele paremat elu. Me ei tea, missugust elu nad elasid, kuidas ja miks neist said küüditajad.

Näiteks Prantsusmaal osalesin ühes väga huvitavas arutelus, mis keerles selle ümber, et hoopis prantslased ise saatsid juute maalt välja. Need ei olnud sakslased! See on asi, millest inimesed ei taha rääkida.

Mulle oli see üllatav: teadsin, et prantslased räägivad hästi palju oma ajaloost. Aga ka neil on asju, millest nad ei soovi kõneleda, on tabuteemasid.
Arvan, et kui ajaloost rääkida, siis ei ole võimalik piirduda vaid ilusate piltidega.

Romaanid nagu «Puhastus» panevad mõtlema selle üle, kuidas käituksime ise, kui satuksime samasugustesse oludesse. Võib-olla ei ole kõik sammud alati seletatavad õeluse või ideoloogiaga. Romaaniski saab Aliidest küüditaja armastuse tõttu, kus teatavasti on kõik lubatud.

Jah. Anne Applebaum on ühes intervjuus öelnud, et ta arvab, et Gulag tuleb veel tagasi. Ega inimene ei ole muutunud, ja kui leidub palju neid, kellel pole tööd, kellel on paha olla, siis ilmub ka poliitikasse inimesi, kes üritavad inimesi üksteise vastu ärritada. Ja ma olen Applebaumiga nõus: me ei tea, mis siis juhtub.

Tahtsin «Puhastuses» uurida seda, kuidas vägivald mõjutab meelt. Kuidas hakkab käituma inimene, kellel on kogemusi vägivallaga. See on romaani põhiküsimus. Inimene hakkab vägivalla tõttu käituma nagu mingi teine inimene.

«Puhastuse» lugu hargneb muidugi Eesti ajaloo taustal, kuid ka Soomes on näiteks väga kõrge perevägivalla tase ja palju muud vägivalda. Ja vägivalla kogemine on ju universaalne, see pole ainult Eesti asi või ainult naiste teema. Ma arvan, et on palju lugejaid, kes tunnevad raamatust ära oma kogemusi.

Vägivald muudab meie isikut, me muutume kellekski, kes me ei soovi tegelikult olla?


Jah.

Kas kambrisse suletud Hans, kes elab kapi taga ja sealt üldse välja ei tule, on mingi laiem sümbol kogu eesti rahva kohta?

YLE ajakirjanik Seppo Puttonen ütles selle kohta väga hästi, et Hans on nagu eesti rahvas, väike kamber on Eesti ja maja tervikuna nagu Venemaa või Nõukogude Liit. Ta võrdles Hansu koguni Anne Frankiga. Eestil ei ole oma Anne Franki olnud, nüüd aga on Hans. Hans ja Ingel ongi romaanis pigem sümboltegelased, kujud, mitte päris inimesed. Sümboolne paar Eesti esimesest iseseisvusajast. Aliidel on rohkem erinevaid külgi.

«Stalini lehmad» on eesti lugejale mu meelest väga oluline romaan ka seetõttu, et näitab lisaks Soomele Eesti NSV olustikku meie endi jaoks uues valguses. Ma olen kogenud, et isegi lõunaeestlased ja tallinlased mäletavad Nõukogude aega erinevalt ega pruugi üksteist mõista. Tallinnas olid viinerid müügil, Lõuna-Eestis mitte. Kuid pilt, mis romaanis avaneb soomlaste suhtumise kohta Eestisse, ei ole just kõige roosilisem.

Ei ole. Ma nägin seda elu väga palju, tulin Eestisse esimest korda 1977. aastal, varsti pärast oma sündimist. Käisime seal väga palju, olin kõik suved vanaema juures. Mis puutub soomlaste suhtumisse eestlastesse, siis olen sündinud Jyväskyläs – see on ju väike linn.

Seal ei olnud välismaalasi, olid ainult soomlased või karjalased. 1970. ja 1980. aastate soomlased ei reisinud kuigi palju, kui käisid, siis vaid Tallinnas, kuid minuealised lapsed ei olnud Eestis käinud. Nad isegi ei teadnud Eestist midagi, see ei olnud nende «kaardil».

Minuealised kuulsid Eestist alles emakeeletunnis, kui õpetaja ütles, et soome ja eesti keel on sarnased. «Mida?» küsisid lapsed. «Kuskil on olemas selline keel ja inimesed?»

Kui soomlased hakkasid Eestisse rohkem reisima, oli see ikkagi naiste ja viina, mitte kunsti ja kultuuri pärast. See, kuidas ajalehed Eestist kirjutasid, ei olnud samuti ilus pilt. Kuna poliitikast ei saanud eriti kirjutada – ehkki 1980. aastatel oleks juba võinud, kuid soometumine oli väga juurdunud –, siis kirjutati ikka viinast.

Kui mõelda, mida Soome poliitikud rääkisid Eestist 1980. aastatel, siis minu meelest oli see väga paks jutt…

Räägime soometumisest. Minu meelest on piinlik, kui eestlased heidavad Soomele ette soometumist, sest Soome ju lõppude lõpuks võitles oma vabaduse eest, säilitas selle ning tüüris riigi mööda kõigist karidest. Erinevalt Eestist. Kas see soometumine ei ole liiga kerge käega lajatatud hinnang Soome poliitikale?

Ma ütleksin, et soometumine oli hind, mida Soome maksis. Aga minu meelest peaks soometumist käsitlema rohkem. Siin on väga palju inimesi töökohtadel, kes olid aktiivsed soometumise ajal. Ma arvan, et on väga palju asju, millest rääkimist nad ei soovi. See on sama jutt nagu küüditajatega: ega mina ei tea, mis neid sundis. Näiteks kui president Koivisto ei soovinud soomlaste evakueerimist Tšernobõlist, siis kas oli asi selles, et polnudki muud võimalust kui jätta need soomlased natukeseks ajaks Tšernobõli, või kas see oli hoopis teatav enesetsensuuri ilming?
Ma ei tea. Võib-olla kulub paarkümmend aastat, enne kui sellest võib vabalt rääkida.

Kuidas aga praegu lood on? Hiljaaegu käis siin Helsingis Venemaa president, kas õhus oli tunda enesetsensuuri märke?

Tean ainult selle põhjal, mida olen lugenud ajalehtedest, aga keegi ei küsinud näiteks presidendilt, et miks teil tapetakse nii palju ajakirjanikke. Kuidas on võimalik, et Venemaa peab end demokraatlikuks maaks, kuid ajakirjanikke tapetakse ja inimõiguslastel on igasuguseid probleeme? Et kuidas te suhtute sellesse? Kas teil on mingi plaan selle olukorra muutmiseks?

Aga keegi ei küsinud seda. Medvedevi kohtumisel üliõpilastega oleks oodanud, et just üliõpilased küsivad talt midagi inimõiguste kohta. Aga noormees tõusis püsti ja ainus asi, mida ta Vene presidendilt teada tahtis, oli, et kuidas saaks Venemaal paremini õppida…

Ma ei usu, et neile üliõpilaskonna inimestele oleks avaldatud mingit survet, keelatud mingeid küsimusi. Nad lihtsalt ei tahtnud muuta Vene presidenti närviliseks. Ja ega Medvedev ei muutunudki millegi peale närviliseks, hoopis Halonen läks närvi, kui üks ajakirjanik küsis, millal avaneb soomlastel võimalus Venemaal maad osta. Minu meelest oli see väga normaalne küsimus.

Kas on tõsi, et ka teie romaanid on mõnes kriitikus tekitanud muret selle pärast, et kujutavad Nõukogude Liitu liiga kriitiliselt?

On. Aga laiemale lugejaskonnale on romaanid väga meeldinud. Varem ma ei teadnudki, et Soomes elab nii palju inimesi, kellel on Siberis käinud sugulasi või mingeid kontakte Siberis käinutega.

On palju soomlasi, kes on käinud Eestis esimesel iseseisvusajal. Seega on palju soomlasi, kellel on olnud kontakte Eestiga varemgi. Aga on ka väike grupp soomlasi, kelle mõtlemine pärineb Nõukogude ajast. Nad näiteks väidavad, et okupatsiooni ei ole kunagi olnud, sest ajakirjandusest ei olnud selle kohta midagi lugeda. See on täiesti absurdne.

1960. – 1970. aastatel ei ilmunud Soomes Eesti kohta suurt midagi ja kui vanavanemad toona minuealistele ei rääkinud Soome sõjast, Eestist ja muudest teemadest, siis pärinebki minuealiste ainus informatsioon koolist.

Kui märtsikuus ilmus Imbi Paju ja minu raamat «Kõige taga on hirm», siis puhkes suur arutelu selle üle, kuidas Eestist on Soome koolides räägitud. Ja kas soometumise ajal polnudki võimalust Eestist rääkida teisiti kui nõukogulikus võtmes või oli siiski tegu jälle enesetsensuuriga.

Inimesed, kes on käinud koolis 1950. aastatel, tunnevad Eesti ajalugu hoopis teisiti kui minuealised. Viimaste teadmistes valitseb selles osas suur auk. See auk muutub problemaatiliseks siis, kui see imelikke väiteid esitav väike grupp hakkab auku oma väidetega täitma.

Teie raamatutes on Eesti ajaloo kõrval suur roll ka Eesti loodusel. «Stalini lehmades» meenutab Anna igatsusega Tallinna papleid ja pärni, «Puhastuses» on sümboolselt tähenduslikud taluteed palistavad hõbepajud. Kumma maa hingeline kodanik te rohkem olete, Eesti või Soome oma?

Minu meelest Eesti loodus on ilusam kui Soome loodus. Mulle meeldib küll Helsingi, tahan, et meri oleks lähedal. Aga valgus on Eestis teistmoodi ja minu meelest on see ilusam.

Teil on käsil juba uus Eesti-aineline romaan. Millest see räägib?

Seda ma veel ei ütle! Mul on plaanis Eesti-aineline sari, mille esimene raamat oli «Stalini lehmad», teine «Puhastus», ja teemasid jätkub veel kahe raamatu jaoks. Juunikuus hakkan kirjutama – suvel ei pea ma artikleid kirjutama, intervjuusid andma ja reisima. Siis hakkan kirjutama. Aga paar aastat läheb ikka.

CV Sofi Oksanen

Sündis 1977. aastal Jyväskyläs soome elektriku ja Eesti NSVst emigreerunud inseneri perekonnas.
Raamatud:
•    «Stalini lehmad» 2003
(eesti keeles 2004)
•    «Baby Jane» 2005 (eesti keeles 2006)
•    «Puhastus» 2008 (eesti keeles 2009)
•    Koos Imbi Pajuga avaldas märtsikuus Nõukogude okupatsioonist Eestis rääkiva raamatu «Kaiken takana oli pelko».
Näidendid:
•    «Puhastus» 2006
•    «High Heels Society» 2008
Auhinnad:
•    2008: Finlandia kirjandusauhind, Kalev Jäntti auhind, Kristiina instituudi aasta Kristiina, Waltari auhind, Soome kirjanike liidu auhind, Soome raamatuklubi (Suuri Suomalainen Kirjakerho) auhind.
•    2009: Runebergi auhind

Teised
Jan Kaus
tõlkija

Ma kasutaksin võimalust ja rõhutaksin Sofi Oksaneni «Puhastuse» juures üht ilmselget asjaolu, nimelt et see on hästi kirjutatud. Alles tõlkides mõistsin, kuivõrd kihiliselt on osanud autor lugu edasi anda, kuidas ta seob teose sotsiaalse, ajaloolise ja psühholoogilise pinge toimivaks tervikuks.

Hämmastav, kuidas autor on teinud kodutööd – sain teksti tõlkides igasuguseid teadmisi eesti rahvakultuurist. Oksaneni detailitaju tuleb ainult tunnustada, ta on suure loojutustamise varjus üles kaevanud hulgaliselt ajaloolisi ja kultuurilisi pisiasju, mille jälgi tuli tõlke adekvaatsust silmas pidades tihtipeale päris kaua ajada.

Ja muidugi materjali doseerimise oskus – vastus küsimusele, kuidas hoida lugu loomutruult põnevana ja sujuvalt lõpuni lahtihargnevana. Kuidas jutustada sünget lugu nii, et see ei hakka lugejat lämmatama, vaid haarab ta kaasa emotsionaalsele kuradirattale.

Pean ennastki ju eelkõige kirjanikuks ning just romaanikirjandus on mulle kõige südamelähedasem.

Seega võtsin endast kuus aastat noorema autori teose tõlkimist ka isikliku õppetunnina sellest, kuidas jõuda kannatlikult kihilise ja mastaapse tulemuseni (ma ei pea silmas teemat, vaid «tehnikat» – teost kui ilukirjanduslikku tervikut, romaani kui ajas ja ruumis laiuvat üldistust).

Igatahes, kuigi «Puhastus» tekitab kindlasti diskussiooni just lähtuvalt teemast, eelkõige muidugi seetõttu, et see haakub konkreetselt eestlaskonna rahvuslik-lähiajalooliste probleemidega, siis tõlkijana tahan rõhutada, et «Puhastuse» valulis-olulisi teemasid kannab just hästi kirjutatud lugu.

    Tagasi üles