Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rein Raua mudel- ja metaromaan

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rein Raud «Rekonst­ruktsioon» Mustvalge, 2012 264 lk | FOTO: Repro

Romaani sisu on kokku võetav mõne lausega. Minajutustaja Enn Padrik saab teada oma haigestumisest vähki, mis jätab talle eluvõimaluse vähesteks kuudeks. Varem juba ilmnenud tahe välja selgitada oma tütre Anni enesetapu põhjus võtab nüüd konkreetse kuju: Enn otsib üles Anni kaaslased, kelle lugude kaudu püütakse taasluua Anni hukkumise motiivid.

Selle, ühe noore inimese juurest teise juurde kulgeva retke käigus avastab Enn ka iseennast. Romaani sõnumit on siin-seal juba tsiteeritud: pole oluline, kas see, mida me usume, on ka tõsi. Oluline on see, milliseks usk meid muudab.

Kirjandusloolasena leian Rein Raua romaanis tüpoloogilist sarnasust 1970. aastatel Eestis viljeldud mudelromaaniga. Eesti romaaniloo uurija Pärt Lias on seesuguse romaanikirjutuse esindusliku tekstina nimetanud Aimée Beekmani «Valikuvõimalust» (1978). Lisaksin siia ka Enn Vetemaa «Möbiuse lehe» ja «Tulnuka».

Mida mõtleb noor?

Mudelromaanis konstrueeritakse mingi olukord, milles uuritakse tegelaste psüühika muutumist ja käitumise motiive. «Möbiuse lehes» näiteks on selleks mälu kaotanud mees, kes vaimuhaiglas rekonstrueerib järk-järgult oma elukäigu.

Raua romaanis püüab Enn Padrik taasluua Kaskedetaguse talus traagilise lõpuga tulekahju ning seal viibinud noorte inimeste mõtteilma.

Milline see on 21. sajandi esimesel kümnendil ning kuhu see võib viia – see on Raua romaani keskne probleem. Ulatuslikust tegelaskonnast tõusevad reljeefsemalt esile jutustaja Enn ise, Anni Padrik, tema sõbranna Birgit, Kaskedetaguse perenaine Veronika ja Androidi-nimeline uue usu jutlustaja, kellest võiks saada Eesti Jim Jones.

Muide, Kaskedetaguse tragöödia tõi otsemaid meelde selle, mis juhtus märtsis 1997 San Diego lähedases luksusvillas, kus mitukümmend kahekümnendates aastates usufanaatikust noort inimest tapsid end tugevatoimelise uinutiga. Neil oli internetis kodulehekülg «Taevavärav» (!). Anni ja tema kaaslasedki tahtsid läbi puhastustule jumala juurde pääseda.

Padrik sümboliseerib nimena seda tohuvabohu-teadvust, mis nii sageli iseloomustab postmodernse ajastu noori inimesi. Kirjanik näib osutavat sellele, et niisugune killunenud, nimede, artefaktide ja kontseptide vaheliste juhuseostega küllastatud elukäsitlus on rammus pinnas uue totalitaarsuse ning juhikultuse sünniks.

Monoloogide kakofoonia

Autor on oma sügava erudee­rituse jaganud laiali erinevate tegelaste vahel, mis tuleb ilmsiks iseäranis Kaskedetaguses toimuvatel sümpoosionidel. Anni Padrik nõuab tegu, millest ka ta ärapöördumine Androidist (seegi nimi on sümboolne, vrd samanimelise operatsioonisüsteemiga). Võetakse ette mitmeid projekte, milles võib näha kirjaniku irooniat kogu meie «projektistatud» elu üle. Viimane projekt ongi surmaminek.

On osutatud Raua romaani mitmehäälsusele. Siiski ei astu need hääled dialoogi, pigem on tegemist üksildaste monoloogide kakofooniaga, mille ületamine ootab ees surmajärgses vaikuses.

Rein Raua romaani teeb metaromaaniks jutustuste ehitamine üksteise peale või kõrvale. Erinevad tegelased esitavad Anni «ärapööramisest» oma versioone. Raamatu lõpu poole on tegu, et aru saada, mida jutustatakse ja mis tegelikult võis toimuda. Seesugust «segu», mille puhul ei tea kunagi, mida varjata tahetakse või paljastada, on täheldatud näiteks Margaret Atwoodi romaanides.

Metaromaani juurde kuulub ka teatav annus jahedat/vahedat intellektuaalsust. Kõlama jääb mudelromaani uurimuslik vorm (Enn Padrik tunnebki end detektiivina) ning kirjaniku jutustamismõnu.


Raamat

Rein Raud

«Rekonst­ruktsioon»

Mustvalge, 2012

264 lk

Tagasi üles