Robin Hood, Euroopa psühho

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Elu või surm? John (Lee Ingleby) harjutab enne jumalaks hakkamist kätt.

FOTO: Kaader filmist

Tagasihoidlikkusega pole Kadri Kõusaarel just kiita. Nüüd nimetab ta ennast juba kogunisti filmikunsti visionääriks. Võimalik, et selles on isegi terake tõtt – kui pidada silmas loovat mõtlemist ja lennukaid kujutluspilte, mida meie esimeseks ingliskeelseks filmiks nimetatud «Kohtumõistja» ka üksjagu sisaldab.

Piisab aga siis sellest? Kas asja juurde ei käi ka mitte läbi- ja sügavutitungiv pilk? Oskus veenvalt oma visioone esitada, neid eelkõige põhjendada? Nagu ühe hea filmi puhul see ju olema peakski?

Kui «Kohtumõistja» antikangelane John räägib söögilaua taga justkui muuseas, ise samal ajal orgiga hambaid puhastades, kuidas ebaterved looted tuleks abortida, need aga, mis siiski ilmavalgust näevad, spetsiaalsetes lämmastikukambrites hukata ja kompostiks teha – taaskasutuse mõttes –, või gaasitab surnuks bussitäie dementseid vanureid – vaat milline visionäärsus siis –, tekib kohe küsimus: kust on pärit selline šarmantne, hea lastetoaga, Bachi jumaldav värdjas? Mis on teda omakohtule sundinud? Tema vaateid kujundanud?

Mehhaniline sanitar

Miks ta ikkagi tegutseb nagu ühiskonna sanitar, röövib rikkaid, kõrvaldab seksuaalmaniakke ja äärmuslikke moslemeid, aga ka lihtsalt ühiskonnale kasutuid, seda üksnes koormavaid inimesi, vanu ja haigeid, neid, kes ei saa elus ise hakkama, väärituid, nagu ise ütleb?

Nimetab seda veel õigluse missiooniks, pooleldi teaduslikuks, pooleldi poliitiliseks, mille järgi on õigus elule vaid ilusatel, harmoonilistel ja mis kõige tähtsam, kasulikel isiksustel.

«Kohtumõistja» seda ei näita. Ekraanil pole mitte põhjus, vaid mehaaniline tagajärg. Nii vastuoluline, tõeliselt hirmutav antikangelane, ja nõnda saamatu, isegi vastutustundetu lähenemisviis, arvestades teema tõsidust. Kõusaar pole siiski Kubrick, ja «Kohtumõistja» «Kellavärgiga apelsin», et võiks vägivalda ka irratsionaalsena esitada.

«Ma lootsin, et sa mõistad mind,» tunnistab pettunud John tõsimeeli oma teismelisele, veel ingellikult süütule tütrele Ronjale (Lina Leandersson mängis meilgi tuntud rootsi fantastilises draamas «Lase sisse see õige» vampiiri), kelle ta oma aktsioonidesse mässib ja kes pärast vanurite gaasitamist isale lõplikult selja pöörab. Vähe sellest, ei mõista ka vaataja, kes peaks Ronjast rohkem teadma.

Ja miks peakski? Ületöötanud geeniteadlane, kelle kihlatu maha jätab ja abordi teeb ning kes 15 aastat tagasi müüs oma spermat rikkale naisele, mille tulemusena sündis Ronja – see on kõik, mis meile Johni motiivide kohta teada antakse, enne kui ta oma kõhedusttekitavate, natslike eksperimentideni jõuab. Ei veena eriti.

Väljendab ta ekstreemsel, ükskõik, kas siis hoiataval või satiirilisel kujul mingit moodsa ajastu haigust, nagu tegi seda ameerika psühho Patrick Bateman? Kui aga haigusel pole haiguslugu?

Soov šokeerida

Kui antikangelane ei tekita kübetki kaastunnet, üksnes mõistmatust – kuigi peaks, olgu ta ükskõik kui suur värdjas? Mis sest, et sarjast «Inspektor George Gently» tuttav inglane Lee Ingleby on sümpaatne näitleja, mängib tema korraga jumaliku ja saatanliku poole väga hästi välja.

Kas «Kohtumõistja» ei ole siiski rohkem intellektuaalne epateerimine, kus provokatsiooni rakendatakse ainult provokatsiooni enese pärast, kus soov šokeerida ja võita sellega tähelepanu on suurem kui filmi enese sügavus ja tähendus, ka selle sisse pandud valu?  

Nii läks rohkem korda hoopis Kõusaare eelmine film «Magnus» – seesama, mis ära keelati ja mis ei üritanud rääkida ambitsioonikalt Euroopast, vaid meist enestest, oli just nõnda siinse suitsiidliku ühiskonna tabav peegeldus ja pakkus sellisena huvi ka Euroopale. Mis sest, et film ise oli algajalikum, näitlejadki amatöörlikud.

Sellest tulenevalt ei suuda ma päris vääriliselt hinnata ka «Kohtumõistja» teisi, õnnestunud komponente, religioosset sümbolismi, mida see sisaldab, filmis kujutatud maailmaga unisoonis olevat hägusevõitu, külma pilti, iseäranis mõnd maalilist loodusvõtet, ka muusikat, mis üksnes süvendab ähvardavat, ebakindlat meeleolu.

Kuuldavasti tükeldanud keegi kanadalane mullu kirvega oma sõbra, saates tükid postipakiga Kanada parteidele. Jäädvustatud videos saadab seda võigast ja verist toimetamist «Ameerika psühhost» pärit muusika. Loodetavasti ei võeta «Kohtumõistjat» nõnda tõsiselt.

«Kohtumõistja»

Stsenarist ja režissöör Kadri Kõusaar. Operaator Jean-Noėl Mustonen. Kunstnik Liisi Eelmaa. Helilooja BJ Nilsen

Peaosas Lee Ingleby

Eesti-Rootsi 2013

Alates 15. märtsist Eesti kinodes

Tagasi üles