Estonias tuli lavale kolmas Wagneri ooper viie aasta jooksul

Mati Turi ja Heli Veskus Estonia laval Daniel Slateri lavastatud «Tannhäuseris». Foto: Peeter Langovits

Pärast 71-aastast pausi, mille jooksul lavastati Eestis vaid kahel korral «Lendavat hollandlast», on neljapäeval Estonias esietendunud «Tannhäuser» juba kolmas Richard Wagneri ooperi lavastus meie rahvusooperis viie aasta jooksul. Eelmised olid «Tristan ja Isolde» (2008) ning «Parsifal» (2011).

1845. aastal publiku ette jõudnud «Tannhäuseris» otsis noor Wagner esteetika kaudu tasakaalu oma eetiliste, religioossete ja romantilis-idealistlike tõekspidamiste vahel. Wagneri pakutud lahendusega meil suurt midagi praktilist peale hakata pole: igal inimesel ning ajastul tuleb see tasakaal enda jaoks ise leida. Kuid «Tannhäuser» on lisaks nauditavale muusikale endiselt aktuaalne just nimetatud probleemipüstituse poolest.

Ehkki see ooper räägib ennekõike keelatud armastusest, on teose lavastustraditsioonis enamasti rõhutud kristlikus vaimus nimitegelase süüle ja lunastusele. Ka Wagner ise kippus metafüüsikat romantika mõõdupuuks ja väljundiks seadma; paljudes tema ooperites – nii ka «Tannhäuseris» – huvitas patuna tõlgitsetud kirg teda pealtnäha üksnes lunastuse tehnilise eeltingimusena.

Kasulik kahing

Estonia lavastuse autor Daniel Slater Inglismaalt, kes tutvustas end esmakordselt Eesti ooperipublikule mullu suvel Birgitta festivalil etendunud «Don Giovanniga», näib olevat mees, kes ei poolda ega populariseeri kristlikku moraali, mis tunnistab seksuaalse kire anarhilisemad avaldumisvormid amoraalseks ning seob romantilise armastuse normatiivselt abielu sakramendi ja seksuaalse truudusega.

Slater on kahinud «Tannhäuserist» võimaluste piires kogu mütoloogilise ja teoloogilise tasandi, tehes Wagneri mammutteose seeläbi nii sisu kui pikkuse mõttes inimmõõtmelisemaks. Veenusemäge tõlgitseb ta kui Tannhäuseri fantaasiat ning Veenust kui Elisabethi mõttelist ideaalkuju. Kogu lavastus on ehitatud kontrastile ultrakonservatiivse sootsiumi ning kehaliste ja hingeliste «erivajadustega» subjekti vahel.

Keerates «Tannhäuseri» Jevgeni Zamjatini «Meie» stiilis antiutoopiaks, näitab Slater, mis juhtub, kui kultuuri poolt teadvuse ööpoolele pagendatud fantaasiad kohtuvad sotsiaalse reaalsusega; kuidas kollektiivne moraal toimib nagu üksikisikut vaba tahteta mutrikeseks taandav masinavärk. Tannhäuser pole tema käsitluses mitte lunastust otsiv patune, vaid  represseeritud unistaja. Wagneri muusikaga mõõdukalt vastuollu minnes pole surm Slateri lavastuse finaalis midagi rohkemat kui lihtsalt bioloogiline protsess – see ei lunasta kedagi, vaid lõpetab elu ning vabastab selle kandja kannatustest.

Slateri visioon on isikupärane ja julge, kuid sisemiselt mitte päris koherentne – eriti veidrana näib nimikangelase vastuvõtt pärast fantaasiast väljatulekut esimese vaatuse lõpus ning tema suutmatus pääseda kolmandas vaatuses oma kujutlustesse tagasi. Lavastuslikult pole Slateri töö mitte üksnes moodsa ooperirežii kvaliteetne esindaja, vaid ka praktiline õpikunäide loomingulisest mõõdukusest: vastandina mullu sügisel Estonias esietendunud «Faustile», kus valitseb allikteose sõnalist ja muusikalist dramaturgiat ähmastanud semiootiline kaos, on «Tannhäuser» puhastatud liigsest, kõigist tegijaile suvaliselt pähetorganud vaimukustest ning avantüristlikest vaimupanemistest. «Tannhäuseris» on kogu lavastusmeeskond realiseerinud järjekindlalt ning kõrvalekaldumatult üht sisuliselt ja vormiliselt läbimõeldud visiooni.

Estonia «Tannhäuser» on aeg­ruumiliste markeriteta, lavapildi monumentaalsus riimub tunnetuslikult hästi Wagneri muusikaga: lava keskel pöörleb kõrge sein, mis parandab ühtlasi Estonia saali akustikat. Kunstnik Leslie Travers Inglismaalt on loonud steriilse keskkonna, milles valitsevad puhtad pinnad, selged toonid ning geomeetriline korrapära.

Kõik Wartburgi ühiskonna liikmed kannavad lavastuses ühesuguseid pidulik-ametlikke ülikondi ning liiguvad maksuametniku rühiga, sünkroonselt ja rivis. Pattu kahetsevaid palverändureid on kujutatud aheldatud sunnitöölistena. Kati Kivitar on allutanud solistide ja koori liikumised ning misanstseenid stiilselt ja mõjusalt ühtsele mustrile. Huvitav, ent teose koguterviku seisukohast kohati küsitavam on balletitrupi veetlevatele tüdrukutele Veenusemäe pildis ette nähtud koreograafia.

Orkester Vello Pähni dirigeerimisel sai teose aeglaste tempode ning piano’dega hästi hakkama, mõjusalt joonistusid välja nii Wagneri partituuri sisse kirjutatud sensuaalne eksalteeritus kui pidulik-pühalik ratsionaalsus. Värske «Tannhäuseri» puhul pole aga ajaloolises mõttes suurimaks sündmuseks õnnestunud lavastus või eelmise peadirigendi Arvo Volmeri Wagneri teoste kõrgetasemeliste ettekannete rida pikendav orkestri muusikaline sooritus, vaid eelkõige tõsiasi, et Estonial oli seekord usku ja võimalust panna välja kahe koosseisu jagu oma soliste, kes moodustasid kahel esimesel etendusel ühtlase ansambli, millele assisteeris koori tugev esitus.

Turi võimas roll

Nimiosas astus üles kauane kammerlaulja ja oratooriumisolist Mati Turi, kel olnud seni teenimatult vähe asja (meie rahvus)ooperi lavale. Algselt end muusikateatris eelkõige särava koomikuna kehtestanud Turist on viimastel aastatel kujunenud Wagneri ooperite rahvusvahelise tasemega esitenor. Estonias nähtud ja kuuldud esitus võlus mind Turi selge tämbri ja mõjuva kohaloleku kõrval eelkõige sellega, et tal õnnestus Wagneri ooperi nimikangelase rollis hoiduda liigsest paatosest ning kehastada mitte üleinimlikku ideed või traagilist kangelast, vaid inimest.

Veenuse ja Elisabethi ühendatud rolli esitasid kahel esimesel õhtul ühtviisi lummavalt, ent pisut eri võtmes vastavalt Heli Veskus ja Aile Ass­zonyi: Veskuse olekus oli pisut enam apollonlikku Elisabethi, Asszonyi kehastuses voolas Veenuse sensuaalne ja dionüüsiline karakter ka pisut üle Elisabethi karakteri piirjoonte. Meeldejäävad sooritused pakkusid Rauno Elp ja René Soom Wolframi osas – Elpi rollijoonis oli autoritaarsem, Soomi oma lüürilisem. Paljulubav Wagneri-solist on Hermanni partiid esitanud Paavo Balakin, kel praegu veel pisut probleeme saksa keele intonatsiooniga.

Estonia «Tannhäuser» väärib teatri visiitkaardina väljaandmist DVDna.

Richard Wagner

«Tannhäuser»

Lavastaja: Daniel Slater (Inglismaa)

Kunstnik: Leslie Travers (Inglismaa)

Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten ja Mihhail Gerts

Osades: Tannhäuser – Mart Madiste, Mati Turi; Elisabeth, maakrahvi vennatütar / Veenus – Aile Ass­zonyi, Heli Veskus; Wolfram von Eschenbach – Rauno Elp, René Soom

Esietendus Estonias 14. märtsil