Tegelikkus ei tohi tappa unistusi

Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste ja Aivar Tommingas Uku Uusbergi lavastuses «Paplid tuules» Vanemuises.

FOTO: Gabriela Liivamägi

«Paplid tuules» on Uku Uusbergi (28) viieteistkümnes lavastus kuue aasta jooksul. Ta on lavastaja, kelle loomingu ühisnimetaja kõigi muude, lahjemate siltide kõrval (uussiirus, autoriteater jm) on teatrieksistentsialism.

Lavastuses on elust lähtuvad põhiküsimused tugeva absurdimaiguga. Nii tugeva, et lavastust võib võrrelda Lembit Petersoni kuulsa «Godot’ga» Noorsooteatris 1976. aastal. Sulev Luik ja Aleksander Eelmaa siis ning Vanemuise «vanameeste trio» Jüri Lumiste (55), Hannes Kaljujärv (56) ja Aivar Tommingas (57) nüüd on mängides samasuguse elutunnetusega.

Siinkohal pole liigne öelda, et kõik kolm meest on Tartus Vanemuise teatris mänginud 35 aastat. Ja teatriime sünnib taas, koostöös lavastajaga leiavad näitlejad endas ja oma mängus uue hinguse. Need on samad Lumiste, Kaljujärv ja Tommingas, kel on kuhjaga lavakogemusi.

Olen neid mehi laval näinud sestpeale, kui nad alustasid, aga selliseid nägin esimest korda. Hakka või Uusbergi lavastuse toel uskuma hauatagusesse ellu...

Eriline lavatäpsus

See, kuidas minu eakaaslased oma rollides ülielusad on, suhtlevad, vaatavad ja näevad, kuidas see kõik ülima intensiivsusega saali minuni tuuakse, on just see, mida ma nimetan teatriimeks. Mehed reageerivad laval ettetulevale ja teiste öeldule nii, et sellest tekib täiesti uus ja uskumatu lavareaalsus, mis lummab.

Nende näitlejate mängus on mingi eriline lavatäpsus ja -peenus. Tundub, et kõik sündiv on grammi pealt läbi kaalutud – pilgud, pausid, kordused, tempod ja rütmid...

Ka tekst oleks just nagu nende endi kirjutatud, oma tegelasi tundes... ja see kõik mõjub ehtsalt, lausa nii, et teisiti ei saakski.

Vanameeste omavahelised suhted on valusad pisarateni ja naljakad ka. On palju pooltoone ja igaühele eraldi iseloomulikku. Kõik oskavad kuulata teist nii, et see laval olemise mõjukaks teeb, iga sekundi sellest. Neil tegelastel ja näitlejatel kuskil seal taamal on see vägi sees, et lavavaikus heliseb...

Ma tean, et liigne kiitus kriitiku suust võib kaasa tuua vastupidise tulemuse, aga kui ma saalis istudes kõik unustan ja pisaraid tagasi hoidma pean, siis miks peaksin kirjutama sellest, et lavakujundus mulle ei meeldinud?

Tulen korraks tagasi mõiste «eksistentsialism» juurde Uusbergi lavastustes. Et see sõna lihtsalt uhke võõrsõnakõlks ei oleks, tahan öelda, et tema kõigis lavastustes, viimases ka, on fookuses inimene, kes otsib oma elule tähendust. Kes on teel, ma ei taha öelda, et surma poole, aga ega seegi vale oleks.

Sõna «eksistentsialism» on siin veel mõeldud seletama, miks teevad Uusbergi lavastustes näitlejad ennastületavaid rolle. See on selle ja ka tema varasemate lavastuste märk, et näitlejad oma tuntud headust ületavad ning loomingulisuse ja mänguhimu taasavastavad...

Teatriime aitab

Tunnen, et lähen üht erilist hingeliigutust kirjeldades liiga kuivaks. Jätke õige korraks kõik sinnapaika. Jätke mured ja need mõtted, mida te muredeks peate, ja vaadake kaugusse vaimusilmas.

Ma usun, et pole kedagi, kes ei suudaks mõelda, et seal kuskil silmapiiril on kõrged puud, ladvad tuules õõtsumas. Puud on suured, aga kuna kaugel, näivad tillukestena, liikuvate lehtede ja latvadega. Tahtke sinna puude juurde silmapiiril, seal on tohutu vabanemine.

See pilt muudab kõik tavaelu tähtsad sekeldused tühiseks. Seal on unistuste ja igatsuste kodu. Koht, kus saab olla muretsemata, mis aitab elada elusat elu...

Te ei suutnud? Proovige veel.

Ma ka tihti ei suuda, telefon heliseb, elektriarve tahab maksmist, toimetuses demonstreerib müügimees uut kohvimasinat... isegi kui tead, et päris elu on selle sekeldamise taga. Ja vaat just siis, kui ei suuda, saan ma mõelda sellele, kuidas Vanemuise pisikesel laval kolm tuttavat vanameest end kureparveks kolmnurka seavad ja läbi meie peade kõige kiuste vabaduse ja kodu poole siirduvad.

Tean hästi, et lava veidrad vanamehed on argielus jälle Hannes, Aivar ja Jüri, et Uku on kuskil oma mõtetega kimpus, aga just nemad on mulle joonistanud pildi, mis on toeks kauem kui need mõned teatritunnid. Inimene on üksi enamasti, aga tänu teatriimele saab ja võib selle unustada.


Teater

«Paplid tuules»

Autor Gérald Sibleyras, tõlge Inge Eller

Lavastaja Uku Uusberg (Eesti Draamateater)

Osades Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste

Esietendus 22. veebruaril Vanemuise väikeses majas

Tagasi üles