Kultuurisoovitused

Krista Piirimäe: feministliku kunsti kaanonid

Feministlik kunst: esiplaanil Anu Põdra installatsioon «Limpsijad», tagaplaanil F.F.F.Fi «F-failid».

FOTO: Kristjan Teedema

Mina tubli nõukogude naisena pean feminismi Eestis lääne importkaubaks.

See oli paarkümmend aastat tagasi Norras, kus ühest klassist läks ülikooli õppima ainult neli tüdrukut. Meil on praegu vastupidi. Palgalõhe!? Arvudes teenib naine neljandiku vähem, kuid see tuleneb ametikohast, mitte sellest, et ta naine on. Pealegi on meeste väljatehtud vein maitsvam kui omaostetud. Sellevõrra võibki meeste palk suurem olla. Jne.

Olen siiski väisanud ka feministlikke näitusi. Praegune Y-galeriis väljapandud retrospektiiv kümne klassiku parematest teostest, mida koostajad nimetavad kaanoniteks, väärib süvenemist.

Esimeses ruumis võtab meid vastu kaks naiste maailma. Üleni kaitsevärvidesse pakitud ja pidevalt kummarduvad (Anu Juuraku installatsioon «Rituaal») ning üleni paljastunud ja rahulikult seisvad (Ly Lestbergi fotod «Insomnia»).

Teises ruumis on sama modell pandud suitsetama ja häbedust asjalikult demonstreerima. Kas see on autori ettepanek mitte midagi häbeneda ja suitsetada nii, nagu on teinud seda mehed sajandeid, või feminismi pilge?

Mare Trallalt on väljas kolm teost ühest sisukamast seeriast «Ruumi kirjutatud», mis kujutab mööbli vahele kinni pigistatud, st ahistatud naist, keda kehastab Tralla ise. Samas naudib autor oma alastust ja küllap ka paljud vaatajad.

Seksuaalsuse teema lõpetavad Liina Siibi intervjuud prostituutidega pealkirja all «Vastumeelne keha». Mäletan 2007. aastal prostitutsiooni-teemalist näitust «Keha turg» Tallinna Kunstihoones, kust väljusin ootamatu tõdemusega, et olen oma parimad aastad ära raisanud. Ka Siibi videos esinevad prostituudid arukate naistena, kes näivad olevat rahul nii oma keha kui elukutsega. Tõesti, kellele siis ei meeldi ilusa naise keha?

Lõbusamad käsitlused on Kai Kaljo «Perevägivald», kus naise poolt kinni seotud mees on sunnitud üles tunnistama oma armukesed, ja Ene-Liis Semperi «Pealkirjata», kus isa Tiit Ojasoo mängib laua ääres lapsega, ema aga kunstihoones jänest.

Näituse silmapaistvamad taiesed pärinevad skulptor Anu Põdralt (1947–2013). Ei ole nõus näituse infotekstiga, mis väidab, et autor tegeles teoses «Üks neljandik lauast» pelgalt meeste ja naiste palgalõhega. 2002 ei olnud see teema aktuaalnegi, teose sõnumit ei ole lihtne lahti harutada: ready-made laud on saetud neljaks, kuid kõik muu – kruus, leib ja taldrik – pooleks.

Ka skulptuurid «Limpsijad» on mitmemõttelised: pikk keel ja hõbe, millega on kaetud nii pea kui keelots. Igatahes on Põder laiendanud feminismi piire.

Oma väiksusele vaatamata annab näitus teemast hea ülevaate.

«Lady Fest»

F.F.F.F., Anu Juurak, Kai Kaljo, Ly Lestberg, Marge Konko, Anu Põder, Ene-Liis Semper, Liina Siib, Mare Tralla ja Valie Export Society

Avatud Tartus Y-galeriis

31. märtsini

Tagasi üles