Hüvastijätt vana maailmaga

Lavastuse üks väärtustest on eri põlvkondade näitlejate kohtumine: Klaudia Tiitsmaa ja Luule Komissarov.

FOTO: Jaanus Laagriküll

 Lavastuses «Sajand» jääb Ugala vanema põlve näitlejatel puudu suurt sugu olemise oskusest.

Ülo Vooglaid on nii mõtisklenud, et mida rohkem inimese elus juhtub, seda kiirem on elu ja seda pikem. Ugala teatri näitlejate eri põlvkonnad mängivad «Sajandi» lavastuses nelja tunniga läbi selle, mis ilma näidendi ja teatrita, päris elus, võttis aega sada aastat. Kui võrrelda hiljuti Tallinnas esietendunud Tom Stoppardi «Utoopia rannikut» Tõnu Õnnepalu kirjutatud ja Margus Kasterpalu lavastatud «Sajandiga», on lavastused ja laval juhtuv mastaabilt sarnaselt suured. Mõlemad kirjanikud kirjeldavad oma näidendites aja möödumist.

Ugalas sündinu puudutab rohkem, sest see ei ole vahendus, kus inglise autor meile vene elust kõneleb. Õnnepalu lood on me vaatajale lähemal, on meie omad ja pole üldjuhul nähtud nii, nagu me oleme harjunud arvama.

Me maa

Hando Runnel kirjutas meile juba 1976. aastal: «Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, / kui kõndima õpid parkettide pääl, / sääl ununeb loodus ja loomise lugu / ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.» Nüüd, 21. sajandi algul kirjutab Tõnu Õnnepalu oma esiknäidendi saksa mõisnikest tegelaste pähe ja suhu just maa tingimusteta armastuse. Õigemini Eesti maa armastuse, mis neil läbi sajandi ajaloopöörete – ja miks mitte ka läbi sajandite – elada aitab.

Kui kirjanik Jaan Kruusvall mullu aprillis suri, siis mõtlesin, et temaga lõppes üks aeg Eesti draamakirjanduses. Et pole enam kedagi, kes kirjutaks niimoodi meist ja maailmast, et nüüd on sellise tasemega eestikeelsetel näidenditel ots peal. Et see aeg on ümber.  Ja siis saatis Margus Kasterpalu lugeda Tõnu Õnnepalu näidendi «Sajand», küpse kuulsa kirjaniku esiknäidendi.

Kruusvall ja Õnnepalu ei ole sarnased pealiskaudsel hinnangul, aga ometi on Õnnepalu esiknäidend omamoodi austusavaldus ja isegi jätk sellele, mida tegi eesti dramaturgias Jaan Kruusvall. Lugesin näidendit ja kirjutasin sellest nii: ««Sajandis» on sees me Eesti elu märkamine, kihtide paksus, on palju sõnu küll, aga on ka hästi tähtis sõnadetagune maailm nagu Kruusvallil.» Lugedes mõtlesin, et ometi on meil nüüd näidend, kus peategelasteks ei ole inimesed, vaid aja muutumine, klaasveranda, triiphoone ja tiibklaver mõisasaalis, kabelimägi ...

Ka sellele mõtlesin, kuidas seda lavastada. Kuidas lavastada sada aastat kestnud maa-armastust, väärikust ja austust ajaloo pööristormides ja muutumistes. Olin ja olen praegu ka hästi rõõmus selle üle, et Tõnu Õnnepalu luuletuste ja romaanide kirjutamisele lisaks näidendi kirjutas. Näidendi klaasverandast, kus klaasid võidakse küll purustada, aga mis säilitab oma sümboolse väärikuse sellest hoolimata. Et kirjutas näidendi, nagu ta ise ütleb näidendi alguses, «kõigile neile, kes ei tulnudki kunagi tagasi».

Selg sirgeks, kõik osatäitjad

«Sajandi» kavalehel kirjutab Tõnu Õnnepalu: «Aga ma ei tea, kas lõpuks ongi nii tähti, kes on meie esivanemad. [---] Maa kaudu oleme me lõpuks kõik kuidagi sugulased – kõik, kes me siin maal elanud oleme.» Mulle tundub, et see on lavastuse võti. Näidendi puude oli nii tugev, et julgen – mitte kedagi solvata tahtes – teha mõned märkused, mis laval sündiva ja näidendi lugemisel kangastuva vahe veelgi vähendaks.

Olgu siis võõramale lugejale öeldud seegi, et näidend algab 1913. aastal Kesk-Eesti mõisa klaasverandal ja lõpeb sealsamas 2013. aastal. Üks lavaversiooni väärtus on kindlasti see, et seal näeb Ugala eri põlvkondade näitlejaid. Omamoodi paradoks on, et uued tulijad, kes sellises suures lavastuses mängivad suuri rolle esmakordselt, ei sulandu truppi. Nad hoopis eristuvad. See ei tähenda nüüd seda, et nad ei mängi kokku või mängiksid üle. Nad on erilised, nagu see ikka ka elus on, ja see haagib Õnnepalu näidendiga ülitäpselt.

Mu jaoks oligi kõige avastuslikum ja ootamatum pilt selles saagas, kui parunilapsed, kes enam lapsed ei ole, on jõudnud oma eluretkel 1945. aastasse ja Poola rongijaama. See, kuidas lavastaja Kasterpalu koos kunstnik Maarja Meeruga lavakujunduse diagonaali käänab, topeltuksed koridoriks rivistab, ja see, kuidas kolm oma teed alustavat näitlejat lootust kaotades lootust ja elutarkust mängivad, toob lavastusse omamoodi eluabsurdi mõõdu. Ja sinna sisse võimaliku ime – saksakeelsed juba vanad parunilapsed Poola raudteejaamas, käib sõda, vaid lapsena verandat näinud Neo on suremas – olukord on lootusetu. Ja siis tuleb neile meelde, kuidas teenija Mari ikka ütles, et kui miski muu ei aita, siis Issameie ikka aitab. Nad loevad, neil on meeles, eesti keeles: «Issa meie (Lisi loeb huuli liigutades kaasa, Neo ägab unes ja niheleb.) kis sa oled taevas pühhitsetud olgo sinno nimi sinno riik tulgo meile sinno tahhtminne sündku kui taevas nõnna ka maapeal meie igapäevane leib anna meil tännapäev ja anna meil andiks kõik meie võlad nõnnasammamoodu kui meie andiks anname oma võlglastelee ja ärra saada meid mitte kiusamise sisse vaid peaesta meid ärra kurrjast sest sinno jago on kõik see riik ja kõik see vägi ja kõik see au nüid ikke ja igaveste aamenn aamenn aamenn!» Ja jaama, kus rongid enam ei käi, sõidab päästev ešelon.

Mul on see ikka veel ütlemata, mida lavastaja Margus Kasterpalule tahaks öelda, selle lavastusega seoses ja üldisemalt: ütle näitlejatele, et ajagu selg sirgeks, selleks on põhjust. Mõtlen praegu ka paruniprouat mängivat Luule Komissarovit ja koduõpetajat gospodin Golubit mängivat Margus Vaherit. Kogu parunite teenijarahvast mängiv seltskond ei peaks niimoodi stereotüüpselt koogutama. Nad on väärikad – iga aednik ei kasvata põhjamaa talves maasikaid!

Õnnepalu on mu meelest kirjutanud selle näidendi nii, et omad reeglid on küll, aga seljad on sirgu ja ei ole vahet, kas tegu on eestlase, venelase või sakslasega. Suureks teeb inimese inimlikkus, ja just inimlikkus on selles lavastuses ja näidendis peategija.

Kas lõpp

«Meie sajandil ei ole inimestel enam maad. Ja kas me tahamegi enam teda? Me ei taha enam mingit maad, me ei taha enam maaks saada ... Me ei tahagi enam leida kusagil asu, me ei tahagi enam kuhugi jääda,» ütleb paruni ellu jäänud tütrepoeg näidendi lõpus. Ja klaasverandale koguneb sajandirahvas. Eeslaval kõneleb kirjanik, esietendusel siis Tõnu Õnnepalu, mobiiltelefoniga ... «Oleks siis kas või mõni kummituski ... Aga ei midagi ...»

«Sajand»

Lavastaja Margus Kasterpalu

Kunstnik Maarja Meeru, kostüümikunstnik Krista Tool, liikumisjuht Oleg Titov

Osades: Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Triinu Meriste, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Vallo Kirs, Margus Vaher, Vilma Luik jt

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles