Ajastu vaimust kantud mitmeplaaniline filmilugu vannutab mitte alla vanduma argielu raskustele ja hirmudele, vaid lootma helgemat homset, kirjutab kirjanik Jelena Skulskaja.
Jelena Skulskaja: murtud, õnnetud, elavad
/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
8. aprill 2013, 12:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rufus Norrise film «Murtud» on tonaalsuselt ja õhustikult hämmastavalt mittetänapäevane; sellest õhkub hoolivust, headust; kinnitust, et õnne väärivad tugevate ja julgete kõrval ka pelglikud, iseäralikud, haiged inimesed.
Tegu on tagasihoidliku filmiga. Julgen öelda, et kõik näitlejad mängivad lausa rõhutatult ilmetult, visandlikult, pöörduvad tegelaskujude ning nende püüdluste ja lootuste poole otsekui uduloori tagant. Väljendusvahendite arsenali poolest rikka Tim Rothi näoilme püsib peaaegu kogu filmi vältel muutumatuna. Tema tegelaskuju, tagasihoidlik advokaat, pakub aina oma teeneid naabritele ja tuttavatele, kes ei suuda enda eest seista.
Ei oska advokaatki enda eest seista: naine jättis ta maha ja ta jäi üksi kahe lapsega, raske iseloomuga teismelise poja ja raskekujulist diabeeti põdeva üheteistaastase tütrega. Ta ei tea kuigi hästi, kuidas eluga toime tulla, kuidas käituda nii, et elul poleks talle varuks ainult hädad ja õnnetused. Tema näol on kivistunud nõutuse ja kannatuse ilme, leplik valmisolek võtta vastu sündmuste mis tahes keerdkäigud.
Alles siis, kui tema kallis tütar röövitakse, läheb ta endast välja ja märatseb hüsteeriliselt politseijaoskonnas ning me võime näha, milline sügav kirglikkus ja allasurutud mässumeelsus temas peitub.
Peaaegu negatiivse, deemonliku, vastupandamatu köitvusega hiilgav Cillian Murphy on selles filmis uje ja lihtsameelne kooliõpetaja, ilma igasuguste sügavamate hoovusteta mees, keda kammitseb tohutu hirm elu ees, vajaduse ees võtta vastu mis tahes otsus.
Hädade keskel
Peaosa, haiget tüdrukut, kes ootab elult vaid katastroofe ja õnnetusi, mängib nooruke Eloise Laurence. Temagi näitlemine on monotoonne, ilma säravate esileasteteta, järskude muudatusteta, võimsate ja eredate pintslitõmmeteta. Tüdruk on endasse tõmbunud, vaatab ümbritsevat otsekui hüvasti jättes, sest küllap saab haigus ju nagunii peagi temast võitu.
Nad kõik on vaiksed inimesed, halvasti kohanenud julmade džungliseadustega, ning neid ümbritsevad sama edutud naabrid, ainult et naabritele langeb osaks palju suurem, üldse eluga kokkusobimatu traagika. Meie ette astub pere, kus armastuse ja kannatusega kasvatatakse psüühiliselt ebastabiilset teismelist, keda eakaaslased aina kiusavad; keda mõnitatakse, keda üks tütarlaps süüdistab isegi käperdamises ja vägistamises. Niigi haiglane poiss langeb täieliku meeletuse küüsi ja tapab just inimesed, kes teda armastavad, kellel on temast kahju.
Kolm maja seisavad tihedalt üksteise kõrval. Kolmandas elab mees, kes kasvatab üksi kolme tütart. Ta peksab julmalt läbi kõik, kes kasvõi heidavad pilgu tütrekeste poole, ning õpetab neid niimoodi tahtmatult suhtuma hoolimatult ja julmalt nii võõrasse kui iseendagi elusse. Surm varitseb sedagi perekonda, tungib läbi pereisa arvates kindla kaitse, mille on üles ehitanud Rory Kinneari mängitud raevus meeletu ja armastuses jäägitu mees.
Paistab, et peakangelanna elus on võrreldes naabritega kõik veel vaat et päris hästi. Tal tuleb ainult iga päev torgata spetsiaalse nõelaga sõrme ja mõõta veresuhkrut, ta peab oskama ise hakkama saada insuliinisüstiga ja olema peaaegu lakkamatult järelevalve all, et temaga midagi halba ei juhtuks. Ta jumaldab isa, kes jutustab talle enne magamajäämist lugusid tüdruku tulevikust, veendes teda vaikselt, aga lakkamatult, et temagi jaoks on tulevik olemas.
Filmi pealkiri ei lähe sündmuste käiguga just kõige paremini kokku – õieti seondub pealkiri ainult jutustatava loo algusega. Murtud ja kildudeks lagunenud inimesed üritavad end kogu filmi ajal kokku lappida, tükke tervikuks kleepida. Vahel on nad sõna otseses mõttes pehmeks tümitatud, läbi pekstud, murtud ninaga, ent ometi ei anna nad alla, ei löö vankuma, vaid võitlevad elu eest lõpuni välja.
Elu ülistus
Me näeme ekraanil üsna tavalist lugu laste kriminaalsetest abortidest, laste joomisest, metsikutest kaklustest, eemaletõukavatest tegudest. Need on nii tavalised, et me isegi ei vaevu nende peale võpatama. Kuid autorid ei sunni samas meid jälle kord heitma pilku teismeliste košmaarsesse võikusse ja jubedusse, vaid on leidnud erilise vaatenurga. Kaamera on vaoshoitud, kannatlik, üritab leida igas näos midagi õrna, vaevutabatavat, inimlikku.
Filmi keskne metafoor on suur vanade autode plats, kus kordagi peatumata töötab kraana, mis haarab masinast kinni, tõstab selle üles, kägardab kokku ja heidab kõrvale. Nii toimivad olud meie kõigiga: rõhuvad, ei lase hinge tõmmata, võtavad lootuse, viskavad prügiplatsile. Ometi võib isegi sellises lootusetus olukorras näha mõningaid helgeid laike.
Meil pole mingit muud elu peale selle, mis meil on. Võib-olla polegi see olnud edukas, aga isegi hädavarestel on omad head hetked. Ei pea tingimata kokku saama kaks üksiklast, kokku võivad saada ka kaks õnnetut, kaks häda, kaks tragöödiat, ja kõigest hoolimata siiski teineteisele toeks olla, teineteist päästa, hoida servalt alla langemast.
Minu meelest on see film väga asja- ja ajakohane: see ulatab käe neile, kelle hinges valitseb praegu pimedus ja süngus, niisiis peaaegu kõigile vaatajatele. Läbi ülekohtu, läbi pisarate kordab see vaikselt, aga järjekindlalt kaadrist kaadrisse: kuidas ka ei oleks, ikka on vaja elada, on vaja kannatada, on vaja uskuda. Lihtsalt sellepärast, et nii on õige. Ja teisiti ei saagi olla.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
«Murtud» («Broken»)
Režissöör Rufus Norris; osades Cillian Murphy, Tim Roth, Rory Kinnear
Suurbritannia 2012
29. märtsist Tallinna kinodes
Sõprus ja Artis