Tartu: Rakverest lahkun raske südamega

Rakvere Teatri juht Joonas Tartu.

FOTO: Peeter Langovits

Tänasest SA Nuku tegevjuhiks saanud Joonas Tartu peab nukuteatrit üheks olulisemaks teatriks Eestis ning vaatab positiivse pilguga eesseisvale väljakutsele, kuid Rakverest lahkub ta raske südamega. Järgneb Postimehe intervjuu Joonas Tartuga.

Mis ajendas Teid nukuteatri pakkumist vastu võtma?

Eks see olukord ole nukuteatris natuke hirmutav ja keeruline. Kui ma Rakverre tulin (aastal 2006), oli siin olukord drastiliselt teine. Teater oli seitsme miljoni krooniga plussis, lahkudes siit majast annan ta umbes samasuguse seisuga üle.

Ühest põhjust või nüanssi, miks ma nukuteatrisse lähen, ei ole. Isiklikus plaanis olen oma elukaaslasega juba mõnda aega arutanud, et meie tulevik võiks meid Rakverest mõneks ajaks ära viia, ühe variandina oleme ka Tallinnasse tulekut kaalunud.

Olen algusest peale teadnud, et minu aeg Rakvere teatris ei ole igavene. Olen veendunud, et seda ei saa kunagi panna paika aastatega. Alustades otsustad, et lähed tööle ühte kohta viieks või kümneks aastaks. See sõltub ajast, kohast ja inimesest. Ma ei heida ette midagi juhtidele, kes on edukalt 20 aastat vastu pidanud.

Ma väga armastan seda maja ja seda linna, neil on vaja pidevalt särasilmset juhti. Kui Rakveres muutuvad asjad mu jaoks rutiiniks, ei ole see kellelegi kasulik. Minu lahkumise aeg ei ole aga täna veel käes, samas ei ole see ka kaugel. Kuna nukuteatri pakkumine tuli ja see otsus tuli teha kiiresti, siis tuleb mul minna nüüd.

Teiseks on mulle hingelähedane laste ja noortega tegelemine. Nukuteater on üks Eesti olulisemaid teatreid, kuna tegeleb just laste ja noortega. Nukuteatril on pakkuda väga palju ka teistele sihtrühmadele aga laste ja noorte osa on väga oluline. See on mulle sümpaatne ja hingelähedane.

Millised on Teie esimesed sammud uues ametis?

Nukuteater ei ole minu jaoks võit, mida püüdma minna, teater on raskes seisus ja ma tahaks olla osa selle keerulise olukorra lahendamise juures.

Annan endale aru, et üksinda minust ei sõltu seal midagi. Kõige olulisem on, kuidas see maja ennast tunnetab, millised on nende inimeste enda soovid, nägemused ja hoiakud. Mina saan anda sinna vaid killukese juurde, oma kogemusi ja oskusi kasutada.  
Mõned esimesed sammud olen juba teinud, olen end kurssi viinud teatris toimuvaga, mida numbrid näitavad. Annan endale aru, et see on vaid jäämäe tipp.

Minu esimene samm oli täna helistada Taavi Tõnissonile, leppisime kokku kohtumise. Tahaks teha oma esimese üle ukseläve astumise kohe kogu kollektiivi ette, aga kuna Kalju Komissarovil on vaja korraldada kooliasju Viljandis, on kollektiiviga kohtumine alles neljapäeval. Teisipäeval tahaks aga juba tööd alustada, esimesi plaane ja lähiaja rõhuasetusi paika panema hakata.

Hoolimata sellest, et ametisse astumise otsus tuli teha kiiresti, on mul olemas nägemus, mida kohe on vaja teha. Päästeplaan, tulevikuplaan sünnib maja inimestega koostöös. Muidugi on seal selged sammud, mida tuleb kohe teha. Nukuteatris tuleb kõrbevate asjadega kohe kiiresti tegelema hakata. Teine asi, millega tuleb tegeleda ja millega teatris ka juba tegeletakse, on repertuaar.

Kas Taavi Tõnissonist võiks saada teatri kunstiline juht?

Elame-näeme, miks mitte?! See on ka maja ootus, et tulevane kunstiline juht tuleks maja seest.

Kuidas plaanite lahendada teatri tohutu rahaprobleemi?

Need võlad on kolossaalselt suured, probleem on väga suur. See ei ole nii, et 1. septembril järgmist hooaega käima lükates saame öelda, et nüüd on puhas leht. Seda raskust tuleb meil kahjuks kõigil kanda pikka aega. See saab keeruline olema.

Tuleb vaadata, milliseid kulusid seal täna tehakse, milliseid kulusid ilmtingimata teha on vaja, milliseid mitte. Tuleb vaadata tulupotentsiaale ja kujundada repertuaari. Viimane kommertstootmist ei tähenda.

Kõigepealt tuleb saada selleks aastaks korralik vastutuspõhine eelarve toimima. Nii oleksid osakondadel selged tegutsemise piirid ja nägemus ees. Tuleb vaadata, kust annab meil mõistlikult kokku hoida. Võluvitsa kindlasti ei ole.

Täna ei ole nukuteater pankrotis vaid seetõttu, et teda hoitakse. Me saame mingeid asju ajatada, ümber vaadata, hakata kassavoogusid positiivsusesse juhtima. Kuna see number on nii kolossaalne, siis minu hinnangul alla paari aasta mingisugust selginemist ja kergust tekkida ei hakka.

Selge on see, et lihtsalt sellest ressursist, mida on võimalik teatrisiseselt välja võtta, ei jagu. Tuleb vaadata täiendavaid rahastusvõimalusi.

Järgnevate aastate jooksul võib veel probleeme välja ujuda, nendega tuleb tegeleda. Praegu on mul vaja hakata maadlema tänase seisu ja tulevikuga.

Plaanite leida endale nõustajaid, audiitoreid toetamaks rahalistest raskustest vabanemist?

Ka Rakvere, Draamateatris, Vene teatris ja Ugalas on varasemate aastate jooksul toimetanud siseaudiitor. Kes pigem on vigade otsimise asemel aidanud leida juhtkonnal lahendusi protsesside paremaks korraldamiseks. Eks see on ka poolenisti seadusest tulenev kohustus riiklikul sihtasutusel.

Plaanin kasutada nõukogu, kes peaks ütlema asjadele sõna sekka ja kaasa. Samuti katsuks hakkama saada teatri sees oleva ressursiga, mis on seni olnud kasutamata.

Teiseks on olemas palju asjalikke teatriinimesi, teatriliidus, etendusasutuste liidus, kelle abile ma väga loodan. Kõige olulisemad on minu tänased kolleegid Rakveres, kelle abi ma juba täna palusin. Arvan, et nukuteatris on inimressurssi palju ja need inimesed on mulle sama tugevaks õpetajaks, kui nad on siin Rakvere teatris.

Kuidas Rakvere teatris Teie lahkumise uudis vastu võeti?

Kui ma täna 10 minutit enne koosoleku algust teatrisse saabusin, siis esimene asi, mis mulle trepi peal öeldi oli, et: «Peksa saad!». Oldi natuke löödud ja pikkade nägudega. Ühest külhjest oli seda ilus ja tore tunda, vaadata. Et sind hinnatakse ja hinnatakse seda, mis me siin teinud oleme. Need inimesed siin on tugevad ja on seni kandnud ning kannavad ka edaspidi seda teatrit hästi. Seetõttu olen siit ka täna valmis lahkuma, kuigi raske südamega.

Hakkate pidama nüüd kaht ametit, kas ei ole hirmu, et üks võib teise tõttu kannatada?

Ma pole kaugeltki esimene teatrijuht, kes sellise koorma endale võtnud on. Aivar Mäe on seda teinud ja ka väga edukalt.

Suuresti tänu sellele, milline on Rakvere olukord, on see ka võimalik. Ma ei pea silmas seda, et teatri rahakott on paks, eelarveliselt on pingeline igal pool, aga tänu nendele inimestele ja jagatud vastutusele, mida inimesed tunnevad, ei ole lahkumine raske.

Ma ei ole sellist pühendumist ja armastust teatri ja linna vastu mujal näinud, kui see on siin Rakveres. Seda kindlasti on mujal ka, aga siinne on imetlusväärne.

Rakverel mingeid suuri uusi kursimuutusi plaanis ei ole, saan tegemisi kõrvalt toetada ja ükski allkiri andmata ei jää. Juhifunktsioonide osas minust pidurit ei kujune.

Keda näete Teie Rakvere teatri järgmise juhina?

Ma näen inimest, kes on tugeva teatriverega, kes on valmis tulema Rakverre. Valmis seda linna armastama, oma sõna ja aktiivse teotahte siin välja panema. Näen inimest, kes oskab suhelda ja kes tunneb majanduspoolt. Kellel ei ole väga suuri ja jäiku kunstilisi ambitsioone, kuid ei ole teatrist väga kaugel ja võõras. Ma ei näe ilmtingimata, et ta tuleb teatri seest. Aga ma ei välista ka seda.

Minul täna ühte konkreetset inimest silmis pole, loomulikult erinevaid nimesid arutatakse ja õnneks ei ole see pink väga lühike. Loodetavasti leitakse uus inimene kahe järgneva kuu jooksul.

Tagasi üles