Kõige karmimad kriitikud arvustavad automaatidega

Mitmel pool esitamiskeelu saanud narcocorrido-bändi Los Tucanes de Tijuana liikmete endi kinnitust mööda peavad nad peamiseks rahu, õnne ja majanduse õitsengut ning nende laulude karmid tekstid peegeldavat üksnes tegelikkust. Foto: SCANPIX

Mehhiko narkokartellid kontrollivad ka muusikatööstust. Narcocorrido’dest ehk narkoballaadidest on saanud isevärki popmuusika haru, kus teenitakse miljoneid ja surrakse tihti vägivaldset surma.

Jaanuari lõpus levis üle maailma võigas uudis. Mehhiko võimud leidsid riigi põhjaosa Nuevo Leóni osariigis kaevust 17 moonutatud surnukeha, ansambli Kombo Kolombia liikmed. Mehi oli enne hukkamist kohutavalt piinatud ning õigupoolest tuvastati nad algul ainult bändi särkide järgi.

Kombo Kolombia liikmed olid määratud täiendama mõrvatud Mehhiko muusikute pikka nimekirja ning nende jube saatus on karm illustratsioon selle kandi folkmuusikute ees sageli seisvatele dilemmadele. Valik võib olla sõna tõsises mõttes elu ja surma küsimus.

Reaalsed kuriteod

Kummaliseks subkultuurifenomeniks kujunenud narcocorrido’d on narkoballaadid. Need on palad, mida esitada ja avaldada oleks ametlikult justkui keelatud. Ometi tõusevad nad edetabelitesse, kõlavad raadios ning koguvad Youtube’is sadu tuhandeid ja isegi miljoneid vaatamisi. Latiino-poptäht Ricky Martin on oma läbimüügilt narcocorrido-staaridega võrreldes poisike. Kombo Kolombiat ei peetud küll otseselt narcocorrido-bändiks, kuid igal juhul tegutsesid nad kartellide kontrolli all olevas piirkonnas.

Narcocorrido’d jätavad esmasel kuulamisel igati mõnusa mulje. Rõõmsameelselt reibaste polkade ja marsside ning lüürilisemate valsside rütmibaasidel põhinevate köitvate meloodiatega, akordionide ja puhkpillidega vürtsitatud kirglikud ja haaravad palad on midagi sellist, mida pärastlõunal esitavad rahvarõivaid kandvad mehed grillilõhna mähkunud lustakal koguperefestivalil. Sellisel, kus kohal on klounid ja putkadest müüakse suhkruvatti. See on muusika, milletaolist, nagu üks kriitik tabavalt tähendas, võis kuulda aastal 1965 Ameerikas peetud poola immigrantide pulmas.

Need üldjuhul vuntsidega ehitud mehed kannavad enamasti ilusaid värvikirevaid rahvarõivaid ning näevad välja ehk veidi stereotüüpsed, kübeke vanamoodsad ja koomilisevõitu, kuid üldiselt igati sümpaatsed multifilmitegelased. Ärge laske end välimusest ja meloodiast petta. See on puhas mõrvamuusika.

Narcocorrido’d vestavad tavaliselt reaalsetest sündmustest: jõhkratest kuritegudest, õnnestunud narkotehingutest, vapratest kurjategijatest, seaduse- ja valitsusevihast, illegaalsest immigratsioonist, kohtuprotsessidest ning politseinike verisest hukkamisest.

Movimiento Alterado nimelises ühisprojektis tegid kaasa mitmed narcocorrido-staarid. Pala nimega «Sanguinarios del M1» algab otsekoheselt: «Ristan AK-47 ja bazuuka / raiun otsast su pea / olen pöörane ja mulle meeldib tappa oma vaenlasi.»

See ülistuslaul on otseselt pühendatud Sinola kartelli ninamehele nimega Manuel Torres Felix. Manueli kaubamärgiks ongi inimröövid, peata laibad ning küljest raiutud jäsemed. «Sanguinarios del M1» on kogunud enam kui miljon vaatamist.

Sinaloa omas mahlas

Arturo Perez-Reverte vastuolulises teoses «Lõuna kuninganna» kirjeldatakse kahtlemata elulist lugu, kuidas üks mujalt saabunud politseiülem üritas vägivaldsuse poolest tuntud ning üdini korrumpeerunud Sinaloas mängureegleid muuta. Ta sai kodu ukse ees oma autos kerre seitsekümmend kuuli «sokusarvest». Nii kutsuvad kohalikud Kalašnikovi automaadi mudelit AK-47. Varsti olid poodides müügil sellest jutustavate lauludega CDd. Nendest sai kõige kuulsamaks «Seitsekümmend enne seitset». Sõnad olid sellised: «Pealik Ordonez tapeti kell kuus, varajase tunni kohta kuulirahe oli suur.»

«Plaadiümbristel poseerisid väikelennukite taustal rahvalaulikud, nagu As de la Sierra (Mägede Äss), 45-kaliibriline pool­automaatpüstol käes,» kirjutab Perez-Reverte. «Kohalik iidol, laulumeister Chalino Sanchez, kes oli varem tuntud kui maffia püssimees, lasti sõelapõhjaks mingi naise või mine tea mille pärast. Narcocorrido’sid ei pidanud omast peast välja mõtlema.»

Need sombreerodega keevaverelised mehed liiguvad maailmas, kus kantakse Versace siidsärke. Jalad on kängitsetud ussi- või isegi linnunahast saabastesse. Perez-Reverte nimetab neid tüüpideks, kes ei võta iial tagi seljast, nagu oleks neil igal pool külm. Nende akaatsiakiuga tikitud püksirihmad maksavad tuhat dollarit. Kaelas ja randmetel on jämedad kuldketid. Neil on põhimõtteliselt kõike, mida võiks himustada rikutuimgi fantaasia.

Maailm, mille reeglite järgi nad elavad ja tegutsevad, on aga karm: narcocorrido-laulikud surevad sageli loomulikku surma, mis nende valitud elukutse puhul saabub palgamõrvari käe läbi. Kui veab, hukatakse nad kiirelt kuklalasuga. Kõigil seda õnne pole.

Gangsteripolkad

Pisut üle kolmekümnene Sergio Gomez nautis ihaldusväärset superstaarielu ning esines väljamüüdud staadionidel. Tema bänd K-Paz de la Sierra küsis (ja sai) esinemise eest keskmiselt 100 000 dollarit. Nende kavas olid häbenematult üle võlli kitšiks keeratud kaverid ja hüpersentimentaalsed ballaadid.

K-Paz de la Sierra repertuaari kuulus näiteks ka klassikaline «Jambalaya» – just see, mille Eestis laulsid tuntuks Mati Nuude ja Apelsin. Originaali kirjutas 1950ndate algul muide Ameerika kantrimuusik Hank Williams.

Ühel õhtul pärast järjekordset menukat kontserti Gomez rööviti. Tema laip leiti järgmisel päeval. Internet võib olla kole asi ning vaevalt soovite vaadata tema surnukehast tehtud fotosid. Need on jubedad. Gomeze näkku on põletatud augud, narkokartellide klassikalise piinamismeetodi jäljed. Teda oli pekstud ja kägistatud.

Sergio «El Shaka» Vega video «Millionario de Amor» on Youtube’i üles riputatud paar aastat tagasi ning eilseks oli seda vaadatud kuus ja pool miljonit korda. Videos on kesksel kohal valgeid rõivaid ja lumekarva sombreerot kandev pigimustade vuntsidega turske isand. Ilusad naised, uhked villad... See on romantiline ja tempokas lihtsakoeline puhkpillidega telenovela’lik armastusballaad. Umbes sama kindlapiiriline ja lihtsakoeline, suhteliselt vähenõudlikku maitset rahuldav rahvamuusika kõlab Raadio Elmari soovikontserdil. 

Samal suvel El Shaka mõrvati. Kui laulja oma punases Cadillacis kontserdile esinema sõitis, lasti ta sõelapõhjaks. Professionaalne killer tegi lõpuks veel kontroll-lasud pähe ja rindu. Ometi oli El Shaka pärast Gomeze elajalikku tapmist suurendanud oma ihukaitset.

Teati sosistada, et tema ühte narkokartelli ülistavad laulud ei meeldinud konkureerivale ning too lahendas asja traditsiooniliselt. Maailma kõige karmimad muusikakriitikud arvustavad automaatidega.

Turvariskide hajutamiseks on narcocorrido-artistid viimastel aastatel võtnud mitmesuguseid meetmeid. Nii sõidavad nad näiteks esinemistele tavaliselt eri autodega. Turvameeskondade suurendamise kõrval hoitakse laval esinedes käeulatuses tulirelvi ning kuulu järgi on ühe bändi lavavarustuse hulgas ka bazuuka ehk portatiivne raketiheitja.

Teine Mehhiko

Mariachi ja ranchera traditsioone interpreteerival, kuid peamiselt Põhja-Mehhiko norteño’ks nimetataval muusikal rajanevad narcocorrido’d on tempokad, haaravad ja vaieldamatult professionaalsed palad.

Narcocorrido-äri on riskantne, kuid tasuv. Nii veider kui see ka ei tundu, võib Ameerika Ühendriikides neid albumeid müüa täiesti vabalt. Arvatakse, et mehhiko rahvamuusika aastane turuväärtus on selles riigis 300 000 000 dollarit. Näiteks staažika grupi Los Tigres del Norte menukaimat albumit müüdi ainuüksi Ameerikas pool miljonit eksemplari.

Terve Mehhiko muusikatööstus ongi pahatihti narkokartellide kontrolli all. See pakub nutika rahapesuvõimaluse ning ühtlasi saavad nende pealikute nimed ja teod lauludesse raiutud. Tuhandedollarilisi püksirihmu ja siidsärke kandvad mehed on edevad: elu kaob, muusika jääb.

Kuigi gangstaräpp on Ameerika Ühendriikides tugeva kriitika all, võib hinnanguliselt kuue miljoni latiinost elanikuga Los Angelese autostereotest ning plaadipoodidest regulaarselt kuulda hispaaniakeelseid mõrvaballaade. Mis salata, neid arvustavad isegi Billboardi-taolised suured muusikaajakirjad ja ega siin midagi imestada pole. Ühendriikide hispaaniakeelne kogukond on umbes 50 miljonit.

Üks arusaadavatel põhjustel oma nime varjav narcocorrido-artist tunnistas ajakirjale Time, et võib ühe laulu eest teenida 20 000 dollarit, kuid võib ka leida end samal õhtul auto pagasiruumi topituna, kott peas, koos naise ja lastega oma viimsel teekonnal kõrbe poole sõitmas. Pole midagi kindlat selles karmis maailmas.

Margus Haav on muusikakriitik, kes arvustab sageli ka PM AK muusikaleheküljel uusi albumeid ning teeb ajakirjanikutööd ajalehes Sakala.


Menukas rahvamuusika

Norteño folk corrido sajanditevanustel muusikatraditsioonidel põhinevaid, järjest kasvavat populaarsust nautivaid narcocorrido’sid võib nimetada kultuurifenomeniks. XIX sajandi keskpaiku jutustasid need ülimenukad rahvalaulud lindpriidest ja veritasust. Haripunkti jõudis see stiil Mehhiko revolutsiooni aegu.

Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko piirialadel jõudis sellesse möödunud sajandi 30ndatel aastatel narkoteema ning uus laine sai alguse 30 aasta eest. Peagi sekkus muusikasse reaalne vägivald. 1992. aastal rünnati California kontserdil tulirelvadega ülalmainitud muusikut Chalino San­chezt, kes ei kaotanud pead, vaid haaras püstoli ning hakkas vastu tulistama. Mees kandis nimelt alati laetud relva kaasas, seda ka laval. Kolm kuud hiljem Mehhikos korraldatud atentaat õnnestus ning Sanchezest sai esimene muusik musta raamiga ümbritsetud verises nimekirjas, mis on nüüd juba õige pikaks veninud.

Väike taskusõnastik

Narcocorrido’de peamised hispaaniakeelsed märksõnad

•    pistolero – püssimees, palgamõrvar

•    asesino – mõrvar

•    secuestro – inimrööv

•    armas – relvad

•    drogas – narkootikumid