Peeter Simm: kuidas Arvo minu luuseripõlvele lõpu tegi

Arvo Kruusement Foto: Erakogu

Tulin Moskva filmiinstituudist Tallinnfilmi oma diplomitööd treima. Stsenaariumi esimene leht oli täis rahvakunstnikest professorite kinnitusi ja lillasid templeid. Peatoimetaja Lembit Remmelgas kuulutas, et säherdusi allkirju võin sinna korjata kuipalju tahes, temale need ei loe, lugu on niru ja tema seda oma stuudios teha ei lase. Remmelgas oli sõja läbi teinud mees ja Moskvat suurt ei kartnud. «Mõtet niikuinii välja ei mõtle,» oli tema lemmikdiagnoos.

Remmelgal oli õigus. Mu perspektiiv oli null. Ta oli mu saatust muutnud, olgugi et ma alles nüüd sellest aru saan. Ta oli mu päästnud.

Kuigi seda sõnagi siis ei tuntud, suhtuti Tallinnfilmis luuseritesse nukra kaastundega ja nii sokutati mind Arvo Kruusemendi gruppi saja esimeseks assistendiks. Kui ma Kanepis platsile jõudsin, oli Kruusement parasjagu raevus. Lisaks pidevalt kaadrisse sattuvate betoonpostide ja eterniitkatuste nuhtlusele oli tekkinud tungiv vajadus silmatilkade järele, sest näitlejahakatiste silmad olid hommikuti punased. Kruusement lubas kõigile karmilt selgeks teha, et «Suvi» ei ole vampiirifilm.

Nii mulle rakendus leitigi. Hangiti kolm kõige odavamat õngelatti, ussid pidin ise kaevama. Anti käsk Toots ja Kiir õhtuti aktiivsesse ja tervislikku puhkusesse kaasata. Kala eriti ei näkanud. Seepärast kuluski järgmisel hommikul silmatilku mitu pudelikest enam. Ei aidanud ka jutt, et olime ehitusel elektrikeevitust vahtimas käinud.

Arvo pikka viha ei pea. Üks imelisemaid seisundeid filmitöö juures on pärast rasket võttepäeva tagasi sõita. Tööpäev on justkui läbi, aga ei ole ka. Kruusement eelistas privaatsele Volgale koos grupiga Kubani bussis loksuda. Teadagi, ühtne meeskond on hädavajalik komponent filmi õnnestumise juures. Arvo oskab seda saavutada.

Sealsamas bussis tuli korra jutuks ka 1941. aasta suvi Eestis, see, et erinevalt Lätist, mille Wehrmacht nädalaga üle võttis, jäi rinne siia üsna pikaks ajaks pidama, et mõnes kohas oli üks jõekallas terveks kuuks Punaarmee ja teine sakslaste meelevalla alla.

Oma kodukandist rääkis Kruusement loo hommikusest lehmalüpsist. Punaarmee oli taganenud kaootiliselt, õieti paaniliselt. Tulemuseks olid metsad täis näljaseid ja sihi kaotanud sõdureid. Üks naine (võimalik, et Arvo ema) oli hommikul läinud heinamaale lehma lüpsma. Wehrmacht'i soldat sättis end temaga kaasa, tahtis värsket piima osta. Nii naine lüpsiski sakslase katelokki, kui äkki nägi, et metsaveerust vajus välja maani sinelis punaarmeelane ja hakkas otse tema poole vaaruma.

Nüüd märkas ka sakslane tulijat ja kadus vaikselt teisele poole põõsast. Naine lüpsis ja lüpsis, venelane vahtis ja vahtis, naine ootas kogu aeg lasku, sest sakslasel oli püss kaasas. Siis sirutas venelane käe välja ja pobises midagi. Naine ulatas kateloki, mees jõi ... lasku ikka veel ei tulnud. Soldat tänas ja komberdas edasi, mööda sellest põõsast, mille taha sakslane oli end peitnud. Lask jäigi tulemata.

Veidi aja pärast, kui kõik oli rahunenud, ronis sakslane välja, võttis oma kateloki, nühkis selle rohuga hoolikalt puhtaks ja ulatas perenaisele tagasi. Tegevus jätkus, nagu poleks vahepeal midagi toimunudki.

Teine lugu oli Kruusemendi kodukandi metsavahist, kes oli vene soldati kinni sidunud, sõimates läbi sakslasi täis alevi talutanud ja väljaspool ohtu lahti lasknud. Mõlemad tõestisündinud lood tundusid mulle nii dramaatilised ja patsifistlikud, et ma küsisin Arvolt luba nende alusel temaga kahasse stsenaarium kirjutada. Nii me ka tegime.

Remmelgas ütles, et sedapuhku ei olegi vajadust mõtet välja mõelda. Nii ma oma diplomitöö – «Võsakurat» – saingi. Mis aga puutub põlvkondade vahetusse, noorte lainesse ja mis kõik veel, siis olgugi et tahtsime kõik teisiti teha, oli meil kõigi vanemate kolleegidega täiesti mõistev läbisaamine. Mind isiklikult on nad mitu korda täiesti nukratest olukordadest kõrvupidi välja tirinud.

Kõige südamlikumad tervisesoovid ja õnnitlused!

Arvo Kruusemendi sünnipäeva puhul näitab Tallinna Kinomaja teisipäeval kell 18 tema filmi «Naine kütab sauna». Sissepääs prii