Naine teeb mehest mehe

Miks Mart Kadastik soovis fotole jääda tühjal jaamaperroonil? Sellele küsimusele leiab vastuse täna raamatupoodidesse jõudvast romaanist «Kevad saabub sügisel». Foto: Margus Ansu

Kaheksa kuud tagasi, 10. septembril Toila pargis jalutades tundis Eesti Meedia juhatuse esimees Mart Kadastik, et kohe kui sellest imelisest paigast arvuti taha pääseb, peab ta kirjutama. Ei, mitte kolumni Eesti elust. Kadastikus pulbitses lugu üksindusest, armastuse ja läheduse otsimisest, vanemate meeste ja noorte naiste suhetest.

RAAMAT

Mart Kadastik

«Kevad saabub sügisel»

Varrak 2013, 224 lk

Hoolimata äratuntavast Eesti tegelikkusest on «Kevad saabub sügisel» fiktsioon, mis täidab tühja niši eesti praeguses ilukirjanduses – elukogenud autori pilk edukate meeste maailma, nende igatsustesse. Seega pole see intrigeeriv mitte ainult autori, vaid ka sisu poolest.

Haarava ja üllatava loo tegelasteks on endine ajakirjanik Henn, keda tuleb kummitama nooruses kirjutatud loo kangelanna; mitme riigi presidendile palka maksta suutev ärimees, kes soovib, et teda nähtaks inimese, mitte rikkurina; meeste muresid käsnana endasse imev ja alati heatahtlik doktor, kes kiindub internetis sügavalt usklikku neidu; naiste tähelepanu nautinud, ent südames vaid üht naist armastav bariton, kes pärast 35 aastat kestnud lauljakarjääri teatrist koondatakse.

Kuigi «Kevad saabub sügisel» mehed püüavad sisemonoloogides ja dialoogides naisi vaadelda, portreteerivad nad nii omaenda nõrkusi. «Seetõttu ongi mu romaan mingi osa meeste, mitte naiste portree,» tõdeb Kadastik ise.

«Mehed otsivad naistelt mõistmist, suutmata ise naisi mõista. Siin on palju armumise hõngu, kuid vähe armastust. Selle raamatu tegelased muigavad, kuid ei naera südamest. Ometi on nendes meestes piisavalt elujõudu, vähemalt seni, kuni nad suudavad ka iseenda üle muiata.»   

Kadastik tunnistab, et alguses oli tal plaanis kirjutada novell või lühijutt. Aga ta kaotas sõnade üle kontrolli. Pealegi, tunne, et tegelaste mõtted jooksevad klaviatuuril kiiremini kui tema sõrmed, oli kirjutajale ülimalt nauditav. Lausa nii erutav, et Kadastik lubab kirjutada romaanile veel järjegi.

Kuna intervjuu toimumise ajal raamatut alles trükiti, pole Kadastiku lähedased romaani lugenud. «Fakt, et kirjutan, ei olnud neile šokeeriv,» vastab Kadastik küsimusele, kuidas perekond uudise raamatust vastu võttis.

«Aga nad oleks arvanud, et ma teen kolumnide-esseede kogumiku või siis kirjutan Postimehe ajaloost. Et ma kirjutan nii ilukirjandusliku teksti, mis on seotud inimeste sügavate tunnete, isikliku eluga, on neile muidugi intrigeeriv ja üllatav.»

Ajakirjanik Henn Paavel tunnistab romaanis, et kirjutab 10 000 tähemärki ja siis kustutab teksti ära. Kui palju olete teie enda raamatuid tagasi lükanud?

Ma pole kunagi varem romaani alustanud, ma pole isegi tuhandet või ühte tähte tagasi lükanud. «Kevad saabub sügisel» on absoluutselt esimene katse kirjutada romaani. Koolis olen kirjutanud näidendeid, sahtliluuletusi. Olen kirjutanud Eesti Televisioonile ja Telefilmile dokumentaalfilmide stsenaariume. Aga ühtegi asja, mida võiks nimetada ilukirjanduseks, pole ma alustanud.

Aga mis nüüd juhtus, et te 58-aastaselt esimese romaani kirjutasite?

Kirjutama hakkasin küll 57-aastaselt.

On see oluline vahe?

Võib-olla küll.

Ka ajakirjanduses on mulle stoorilik lähenemine meeldinud. Aga ajakirjandus on mind kammitsenud, oleksin tahtnud ajakirjanduses kirjutajana rohkem vabadust saada. See jäi sooviks, polnud piisavalt aega, polnud ka elukogemusi.

Aga nüüd, 57. eluaastal tundus, et kõik on paika loksunud, mul on mingisugune ilmavaade ja mul on kõrvad ja silmad piisavalt lahti olnud, et tõlkida ümberringi toimuvat.

Milline tõuge pani teid ikkagi seda romaani kirjutama?

Tütre – kes on, nagu oli mu isagi, psühhiaater – lapsi hoides leidsin tema kodusest raamaturiiulist Sigmund Freudi teosed. Nende tekstide kokkuvõttev tõdemus on, et sa ei saa ühtegi inimest tõsiselt analüüsida, kui sa ei tea tema lugusid lapsepõlvest. Paljuski on määrav alateadvusse talletunud seksuaalne kogemus lapsepõlvest.

Inimest peab nägema tema lakkamatus soovis leida elus naudingut. Freudistliku käsitlusviisi alusel on naudingute soov vastuolus sellega, mida ühiskond, kultuur, teised inimesed soovivad ja õigeks peavad. Nii tekib neurasteeniline seisund, inimene ei saa oma soove rahuldada, ta peab arvestama ümbruskonnaga ja ka oma väeti ihu võimalustega.

Freud kasutab terminit «õnnestav tasakaal». Kui vaadata ümberringi inimesi, iseend sealhulgas, siis kõik tegelevadki terve elu õnnestava tasakaalu otsimisega.

Inimese tegevuse algpõhjusi otsivad tekstid andsid mulle tugeva impulsi. Aga see ei tähenda, et romaani kirjutades otsisin teooria juurde tüpaažid, ei, eluline materjal oli tegelikult varem olemas.

Eluline materjal on laenatud kokku teie sõpradelt-tuttavatelt?

Autor, kes kirjutab midagi, mis meenutab ilukirjandust, paneb teksti kokku omaenda tunnetusest, kogemustest. Lisaks lisab ta sinna sõprade ja tuttavate või lihtsalt kusagilt kuuldud ja nähtud lood. Kolmas osa on aga väljamõeldis.

Kirjutades seda protsessi enam ei kontrolli, seega proportsioone, kui palju seal mind või kedagi teist on, ei saa välja tuua. Ent selles raamatus on väljamõeldist vähem kui seda, mis on tegelikult toimunud. Aga see on paljuski juhtunud inimestega, keda ma ei pruugi isegi tunda. Kindlasti pole see autobiograafia.