Külahull või maailmaparandaja

Robert Annus teeb pöörase rolli Thomasena Maria Soometsa debüütlavastuses «Härrasmees».

FOTO: Gabriela Liivamägi

Juba teist kevadet on Vanemuise aastaplaanis märge «Üks asi». Möödunud aastal osutus selleks asjaks Uku Uusbergi autorilavastus «Karjäär», mis tõi Robert Annusele teatriauhindade parima meesosatäitja nominatsiooni. Tänavu tähistab «Üks asi» aga Maria Soometsa ja Robert Annuse loodud monolavastust «Härrasmees».

Iiri näitekirjaniku Enda Walshi peategelane Thomas Magill on õnnetu näljane hing, kes ka parimais püüetes kaaskodanike mõistmist ei leia. Mida ta ka ei teeks, ikka naeravad teda kodulinn Inish­free inimesed ja hauguvad koerad. Ainult Jumal mõistab ja Kristus lunastab.

Vähemalt põhineb sel viimasel Thomase töö ja eesmärk – päästa Inish­free elanikud sellest patust ja roojast, milles nad siplevad, ning avada neile tee taevariiki. Abiks on pisike märkmik, kuhu kaaskondlaste patte üles märkida, ning kassettmagnetofon vestluste lindistamiseks.

Paraku ei suju ta püüdlused sugugi, mistõttu kristlik headus vaheldub Thomases ristisõdija pimeuskliku viha ja verejanuga. Hetketi paaniliselt, kaootiliselt rapsivana, kontrolli kaotanuna, siis jälle hullumeelse helges keskendumises juhatab Robert Annuse kehastatud Thomas vaataja läbi ühe oma päeva Inishfree linnakeses. On see päev tema fantaasia vili või päriselt toimunud, polegi oluline. Vastust ei anna ka makilindilt kõlavad kaaslased, kellega Thomas paralleelselt endaga vestleb. Kõik taandub piiridele inimese sees ja temast väljas või veel täpsemalt – nende puudumisele.

Ei mingit algaja kõhklust

Maria Soometsa lavastajadebüüt kõneleb küpsusest ja kaalutletusest. Puuduvad algaja kõhklused, katsetused ja otsingud. Pisiasjad on paigas ning tervik voolab konarusteta.

Rõhuasetused on oma kohal ning mida ei anta edasi näitleja või teksti kaudu, edastatakse kunstnikutöö vahenditega. Olgu selleks siis kõledas räpases garaažis Fanta purkidest püsti laotud surnuaiaristid mälestamas kadunud isa või taevast langev pakike vaarikaküpsiseid – Jumala saadetis armastatud emale. Lahtisi otsi ega hingedel logisevaid uksi pärast esietendust meelt torkima ei jäänud.

Walshi mitmekihilise teksti tähendusmaastikud visandatakse publikule paraja selgusega. Piirid näitleja, teksti ja keskkonna vahel lavastuses on tõmmatud just õigetele kohtadele. Selle koha pealt on tekst äärmiselt tundlik. Walsh kirjutas «Härrasmehe» algselt endale mängimiseks.

Selle esitamise kohta Corcadorca teatris on autor öelnud: «Sain aru, kui palju jõudu laval olemine nõuab, ja tajusin, kuidas võimas karakter võib hakata mõjutama näidendi keskset loogikat ja struktuuri.»

Soomets on sellega arvestanud ning lavastuse just näitleja karakterile üles ehitanud. Tekst muutub Annuse näitlejaande kõrval nähtamatuks või kuuldamatuks ega domineeri esituse üle. Lavastaja ega tekst ei summuta näitlejat, vaid lasevad tal täie leegiga põleda. Robert ei takerdu, ei kõhkle, ei võta mõtlemisaega, vaid kihutab nahka märjaks võtva intensiivsusega läbi kogu linna karakteriteassortii.

Põlevate silmadega kõhetu habetunud hullu raevuhood vahelduvad lapsiku endale naeratava lihtsameelsusega ning tabavate karikatuuridega linnakese argielust. Annuse Thomas elab oma ruumis, kus muu maailm eksisteerib vaid lindilt kõlavate kajadena olnud või kujutletud vestlustest ja sündmustest.

Piir reaalsuse ja kujutluse vahel pole mitte ainult hajunud, vaid seda pole seal kunagi olnudki. Ometi jääb kuhugi mingi turvaline tsoon, mingi viimne osake, mida näitleja rollile ei loovuta.

Lunastust pakkuv käsi

Monotüki puhul, mis pea täies mahus vaid kahe inimese tehtud, ootad paratamatult mingit kokkuhoidlikkust. Mingit enesesäästmist autoritelt, kes kogu selle massiivi enda kanda on võtnud.

Robert (tõlkija-näitleja-kunstnik) ning Maria (lavastaja-kunstnik) endale järeleandmisi teinud pole. Lavastusest paljastub, kui palju annab (teatri)kunstile juurde see, kui koos töötavad inimesed, kes üksteist pisiasjadeni mõistavad ja samu nägemusi näevad.

Mis mulle meeldib kogu iiri kultuuri juures, on meeleheitlik kirglikkus ellusuhtumises. Sügavalt religioosse kultuurina on jumal neil pidevalt käe-jala juures ja pääsemine igal hetkel võimalik.

See usk ja lootus, et nüüd kohe sirutub lunastust pakkuv käsi ja muudab kõik, hoiab neid erksa ja elusana ka kõige masendavamates tingimustes. Arvatavasti on suhe religiooniga just see, mis eesti ja iiri muidu nii sarnastel tingimustel toimivaid kultuure eristab. On nälga, igatsust ja meeleheidet, milleni meie oma luterlikus tuimuses lihtsalt ei küüni.

Uuslavastus

Enda Walsh

«Härrasmees»

Tõlkinud Robert Annus

Lavastaja Maria Soomets

Kunstnikud Robert Annus ja Maria Soomets

Helikunstnik Hendrik Kaljujärv

Mängib Robert Annus

Esietendus 13. aprillil Vanemuise Sadamateatris

Tagasi üles