Vürst Trubetsky hüperboloid

Tõnu Trubetsky Foto: Tõnu Trubetsky arhiiv

Eelkõige Vennaskonna frontman’ina tuntuks saanud isepäine luuletaja ja muusik, individualistlik anarhist Tõnu Trubetsky on rühkinud alati, isegi oma kuulsuse tipus olles vastuvoolu. Ta on proovinud end tõestada nii kirjaniku, filmimehe kui poliitikuna, kuid oma poeetilist, anarhilist ja dekadentlikku sõnumit on tal kõige paremini õnnestunud edastada just Vennaskonna kaudu.

Hallist vikerkaarde

Ligi kolmekümne aasta eest mõjus Vennaskond eriti plahvatuslikult. Meil oli väga vingeid bände ja tõeliselt andekaid muusikuid, kuid mitte keegi ei teinud Eestis midagi sellist.

Vennaskonnast kuulsin esimest korda aastal 1985. See juhtus Viljandis, Ugala tiigiäärsel pingil, kus ühel hämaral sügisõhtul sõbraga istusin. Sadas uduvihma, talv polnud enam kaugel. Sõber oli paar aastat vanem, tundis juba elu ja inimesi, käis Ugala teatriringis ning oli isegi paar korda pärislavale pääsenud.

«Tallinnas on punkarid teinud oma Vennaskonna,» kõneles ta kumedal häälel. «Igaüks sinna ei pääse. Vastu võetakse alles siis, kui oled mõne Vennaskonna liikme näiteks mendi või ärikate käest ära päästnud. Tõsine värk.»

Kuulasin tohutu põnevusega. Just sellest õhtust kleepus minu jaoks Vennaskonna ümber mässumeelne ja salapärane aura. Mis sest, et Vennaskonna muusikat kuulsin esimest korda alles mitu kuud hiljem.

Nooruslik 54-aastane Mihhail Gorbatšov oli sellal juba Nõukogude Liidu juhiks tõusnud, aga impeeriumi lagunemist ei näinud unes isegi kõige radikaalsemad vabadusvõitlejad. Üldine tonaalsus oli hall, poes polnud suurt midagi. Melomaanid kuulasid läbi ragina Radio Luxembourgi ja lindistasid raadiost soovisaate paremaid palu vaikselt palvetades, et saatejuht loole enneaegu peale patrama ei kukuks. Eesti Nõukogude Entsüklopeedia teine trükk ilmus 220 000 eksemplari suuruses tiraažis, aga sealt ei leidnud vastuseid põhilistele küsimustele.

Trubetsky napp ja sirgjooneline, omamoodi salamaailma sõnum oli üks sellest, mis aitas täita eksistentsiaalseid tühikuid.

Sellest ajast on möödunud ligi kolmkümmend aastat. Mõni impeerium on põrmuks pudenenud, mõni juurde tekkinud. Poes on kõike, tonaalsus on vikerkaarekarva. Entsüklopeediaid suurt ei trükita, kogu maailma tarkus on niigi hiire­kliki kaugusel. Aga sealt ei leia ikka vastuseid põhiküsimustele ning sestap on Trubetsky ja Vennaskonna romantilis-realistlik sõnum endiselt see, mis aitab täita tühikuid tänapäeval ka uuel generatsioonil.