Õudusfilmitegijaks juhuse tahtel

Foto: Kaader filmist

Mõni ei julgenud pärast seda, kui oli näinud hirmuäratavat tüdrukut ekraani kaudu tuppa astuvat, tükk aega televiisorit sisse lülitada.

Jaapanlase Hideo Nakata filmist «Ring» (ka pealkirja «Telefonihelin» all) – vägivaldset surma surnud tüdruku needust hakkab kandma videokassett, mille vaataja sureb seitsme päeva pärast – sai 15 aastat tagasi hoobilt hitt, mille järgede ja korduste kokkulugemiseks läheb vaja kahte kätt. Hollywoodis käis seda tegemas ka Nakata ise.

Täna algav Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival tunnustab moodsate jaapani kummitusfilmide autorit juba elutööauhinnaga, mis sest et Nakata kohta ei saa veel öelda isegi «vanameister» – tema uusim film «Kompleks» on ka Haapsalus kavas.

«Mulle ei meeldi eriti õudusfilm, mulle meeldib filme teha,» tunnistab Nakata ise pisut ootamatult välkintervjuus Postimehele.

Kõigepealt palju õnne, Nakata-san. Loodetavasti ei tähenda see seda, et teie elutöö on nüüd valmis – 51-aastaselt?  

(Naerab.) Tahaks loota, et mitte. Pean siiski tunnistama, et olen ühe sellise auhinna juba saanud, seitse aastat tagasi Prantsusmaalt Gerardmeri fantaasiafilmide festivalilt. Tundus juba siis varajane, aga hea meel oli ikka, on ka teie tunnustuse üle.

Murdsite rahvusvaheliselt läbi filmiga «Ring», millest sai J-horror’i ehk jaapani õudusfilmi uue laine nurgakivi. 15 aastat on möödas. Millise tervise juures on teie rahvuslik õudusfilm praegu?

Kahjuks pole mul teile teatada midagi rõõmustavat. Ma ei taha öelda, et 15 aastat tagasi alanu on praeguseks lõplikult läbi, aga fakt on see, et Hollywood ei tee enam meie filmidest kordusversioone, arvatavasti on neid siis juba liiga palju saanud, sealne publik on sellistest filmidest tüdinud. Sama kehtib ka Jaapani vaataja kohta, õudusfilm pole enam kaugeltki nii populaarne.  

Vähemalt üks asi on hea – see, et õudusfilm kui žanr ei sure. Ootame ära järgmise uue laine.

Millal see tuleb?

Miks mitte kümne aasta pärast? Ausalt, ma ei tea. Aga sellised asjad käivad igal juhul tsüklitena. Vajadus hirmule vastu astuda ei kao ju kusagile, see on sügavalt inimese loomuses, peaaegu instinkt. Nagu sekski. Kujutage ette koopainimest, nad pidid kaitsma ennast ja oma perekonda vaenlaste vastu, samas sigitama ka lapsi – teisiti ei saakski inimkond edasi kesta, olla evolutsiooniliselt edukas. Ma ei tea tõde, aga see on mu teooria.

Mis juhtus 15 aastat tagasi? Miks «Ring» ikkagi nii populaarseks sai – väidetavalt koguni Jaapani kõigi aegade menukaimaks õudusfilmiks?

See oli mingis mõttes õnnelik abielu. Soodne hetk. Linnalegend neetud videokassetist, mille vaataja sureb seitsme päeva pärast, oli just siis oma leviku kõrgpunktis, seda räägiti kuulujutuna nii koolis kui tänaval.  

Tänapäeva olmetehnika on «Ringis» üldse efektiivne hirmu allikas – just selle vahendusel annavad kummitused endast märku.

See oli ka selline aeg, kui Jaapani teismelised said enesele päris oma teleka ja videomaki – polnud enam nii, et üks oli terve kodu peale ja seda vaadati koos. Tekkis hoopis privaatsem suhe. Idee, et teler võib olla ka aken põrgusse, tundus neile järsku väga realistlik. Veel üks põhjus, miks mindi seda vaatama.

Oli see üllatus?

Täielik. Sest jaapani õudusfilm oli sel ajal kas B-film või läks otse videokassetile, kinolevisse jõudmata. Ehmatasin koguni, kui levitaja otsustas, et näitab «Ringi» 150 kinos. Filmi, mille eelarve on 1,2 miljonit dollarit.