Olari Elts: eelkõige on see lugu armastusest

Olari Elts võttis ette maailma ühe märkimisväärseima 20. sajandil loodud teose – Messiaeni «Turangalila». Foto: Peeter Langovits

Täna kannab ERSO Olari Eltsi juhatusel Estonia kontserdisaalis ette XX sajandi ühe mõjukama prantsuse helilooja Olivier Messiaeni tippteose «Turangalila-sümfoonia».

Autori määratluse järgi on see hümn armastusele ja rõõmule, ajale ja liikumisele, elule ja surmale. Kontserdil soleerib klaveril Eesti tuntuim Messiaeni-interpreet, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Peep Lassmann, kelle 65 aasta juubelit kontserdiga tähistatakse. Dirigent Olari Elts, kes juba mõnda aega teost ette kanda on tahtnud, rääkis, miks just see teos teda dirigendi ja inimesena nii väga puudutab.

Pärast kolme aastat saab Eesti publik taas kuulda Messiaeni teost «Turangalila-sümfoonia».

Minu meelest oli pisut nukker, et seda teost polnud Eestis keegi seni mänginud, samas kui Leedus toimus «Turangalila» esmaettekanne juba kolmkümmend aastat tagasi. Kuna tegu on muusikaajaloos nii olulise teosega, isegi mitte muusikaajaloo «mustade laikude» kõrvaldamise seisukohalt, vaid sellepärast, et see on nii suur ja monumentaalne, ning minu meelest peabki see aeg-ajalt taas kontserdisaalides kõlama.

Teos on mitmes mõttes suur ega mahu hästi Estonia kontserdisaali äragi, isegi kõik orkestrandid ei mahu hästi lavale ja teisipäevasest proovist tuli mõned viiuldajad koju saata. Ja see pole võimas teos ka mitte ainult volüümilt ja kulminatsioonide suuruselt, vaid ka universaalse olemuse poolest. Mitmeid oma teoseid on Messiaen soovitanud mängida katedraalis, nagu näiteks tohutu puhkpillikoosseisuga «Et exspecto resurrectionem mortuorum», mida oleme NYYDiga Nigulistes mänginud (2000 – autor). Muide, seda teost on soovitanud Messiaen mängida suisa mägedes!

Ka «Turangalilat» on mängitud vabas õhus. Üks viimaseid ettekandeid vabas õhus oli kindlasti üks muusikaajaloo dramaatilisemaid – nimelt juba ettekande algul hakkas puhuma ülikõva tuul, nii et pooled muusikud olid sunnitud noote paigal hoidma ja teine pool orkestrist mängis.

Teose keskel, viienda osa ajal, puhkes aga suisa torm koos tunde kestva paduvihmaga. Pillide, eriti aga lava eesservas seisnud klaveri päästmine tehnilise personali ja muusikute endi osavõtul olnud meeldejääv … Samuti on «Turangalilat» esitatud 60ndatel balletina.

Mis selle teose teie kui dirigendi ja kui inimese jaoks eriliseks teeb?

Kui rääkida teose erilisusest, siis teame ju, et Messiaen pidas end sama heaks ornitoloogiks kui heliloojaks, ning ka selles teoses ei puudu kaunis linnulaulu osa. Lisaks huvitus Messiaen ida kultuuridest. Selle kõige ühendamine sümfooniaks nõuab enam kui tavapärast üldistusvõimet. Just sünteesimisvõime ongi geniaalse kunstniku, ükskõik mis vallas, üks tähtsamaid omadusi. Võime luua uusi selgete tunnustega universume.

Kuid lisaks teose monumentaalsusele teeb «Turangalila» eriliseks kirjutamise aeg – vahetult pärast Teist maailmasõda. Messiaen püüdis pikalt leida ideele õiget vormi: küll oli tal mõte luua «Symphonie théologique», küll «Credo» jne. Kirjutamist alustades oli plaan luua neljaosaline sümfoonia, kuid lõpuks sai sellest kümneosaline apoteoos armastusele. Eelkõige ongi see ju lugu armastusest, ja oma laiahaardelisuses räägib see ääretult erinevatest armastuse allikatest.

Üks inspiratsiooniallikas oli keldi müüt «Tristanist ja Isoldest», kuid ka hedonistlik armastuse pool ning maine armastus on selles loos olemas. Aga kuna eelkõige on Messiaeni puhul tegu katoliku heliloojaga, siis tema jaoks on armastuse definitsioon pisut teistsugune ning just seda jumalikku armastust on selle teose kulminatsioonides tunda. Ma ei tea ühtegi teist lugu, millesse Messiaen oleks pannud sisse nii palju armastust. Ja nagu ma ütlesin, need kulminatsioonid peaaegu ei mahu kontserdisaali ära, ning selles loos on mingit peaaegu pimestavat valgust, mis ei kao ka silmi sulgedes … Ikkagi on kõik nii helevalge, et lausa põletab silmi.