Mehed, kes oleks peaaegu saanud Eurovisioonile

Ees vasakul Indrek Vaheoja, paremal Indrek Nõmm, keskel vasakul Ove Musting, paremal Silver Lepaste, taga vasakul Olavi Sander, paremal Kristjan Oden. Foto: Winny Puhh

 Ansambel Winny Puhh on Youtube’i-miljonärid, kes endiselt maksavad bändile kui kallile hobile peale.

Winny Puhhi lugu «Meie­cun­di­mees üks Korsakov läks eile Lätti» oli reedehommikuse seisuga Youtube’ist vaadanud 1 479 000 inimest, pisut ümardatult, täpset arvu polegi mõtet anda, sest ilmselt see kasvab pisut pidevalt.

1993. aastal Põlva ühisgümnaasiumis tegevust alustanud hardcore-punk-ansambel esineb oma raju lavašõuga kavaga harva ega kavatse kontserdigraafikut kuulsuse tipul eriti tihedamaks ajada, ei räägi Ameerika või Austraalia või Soome vallutamisest, vaid bänditegemist jätkatakse hobi korras, rõõmu pärast ja võttes kontsertidest viimast. Kitarrist Ove Musting (artistinimega Jürnas Farmer) näitab viimatisel kontserdil lõhki löödud põlve: lavad jäävad neile kitsaks.

Tere tulemast, Indrek Vaheoja ja Ove Musting! Mina nägin teid 1993. aastal Harjumäel esinemas, aga võib-olla see oli siis mingi teine bänd. Miljon ja mõnisada tuhat klikki – on see teile üllatus?

«Nuudlid ja hapupiim» juhtus nii, et sõitsin maalt linna, mootor suri välja ja üks käik hakkas peas käima.

OM: Nii äkiline tähelepanu oli üllatus ikka. Uskusime, et me selle tsirkusega ilma tähelepanuta ei jää, aga et see lugu nii palju inimesi väljastpoolt Eestit käima tõmbas, seda ei osanud ette näha.

IV: Tegelikult plaanisime kevadeks uute lugudega plaati, aga siis läksime juhuslikult «Eesti laulule», saime edasi, saime jälle edasi, ja siis oli juba kohe vaja plaati, ning kuna eelmised plaadid on läbi müüdud, siis andsime välja kogumiku. Nii et meie originaalseid plaane lõi see trall sassi.

Nüüd juba enam eestikeelseid kommentaare ei leiagi netist eriti, brasiillased ja ameeriklased ja kes iganes kütavad.

Birgit Õigemeele lugu «Et uus saaks alguse» on vaadatud kõigi arvukate ülesriputatud klippide peale kokku kummalise kokkusattumusena umbes-täpselt miljon vähem kui teie laulu: 479 000. Mis pole ka halb. Aga kas ERR peaks äkki viimasel hetkel loo ümber vahetama teie oma vastu?

IV: Loomulikult. Tundub, et meie oskame väga hästi teiste seljas liugu lasta ja teiste tegudest endale tähelepanu saada, aga ERR praegu ei oska või ei taha oma «Eesti laulule» Eurovisioonil piisavalt head promo saada.

OM: «Eesti laul» on ikkagi parim promo Eesti bändile, kõik bändid, kes kasvõi poolfinaali saavad, räägivad, et meeletult tuleb pärast seda kontserdi- ja muid pakkumisi – just Eestis siis.

IV: On ju ka üle maailma Eurovisiooni fännid, kes jälgivad kõigi maade eelvoore ja siis paiskavad kogu aeg seda auru üles.

Bänd ei ole ka teenistusallikas teil eriti?

OM: «Eriti» on nagu sigahästi öeldud, sest kui kõik kokku arvutame, mis oleme teeninud plaatidest ja esinemistest ja seda, mis oleme kulutanud proovide ja kogu krempli peale, siis oleme ikka rängalt miinustes.

IV: Esiteks juba see, et meid on kuus. Kaks trummikomplekti, kaks kitarri, bass ja võimud, muu kola ja kostüümid, kogu selle pulliga sõita kuhugi, juba see logistika ja transport läheb nii kalliks.

Nišibändi kohta on teil hämmastavalt ohtralt hitte.

OM: Me ei ole kunagi ühtegi lugu teinud nii, et istume maha ja et nüüd teeme sellise loo. Keegi toob mingi idee proovi kaasa ja siis vaatame, mis välja kukub.

IV: Sõnad on tulnud tegevuse käigus, näiteks «Peegelpõrand» tekkis ühe väljasõidunädalavahetusega. Asi hakkas tööle ja siis oli vormistamise vaev.

OM: «Nuudlid ja hapupiim» juhtus nii, et sõitsin maalt linna, mootor suri välja ja üks käik hakkas peas käima.

IV: Ja sõnad olid enne olemas, elust endast. Kõik on olnud mingid töötavad naljad.

Teie elus juhtub meeldivalt palju absurdi.

IV: Kõige parem koht sõnade saamiseks on Tallinna keskturg. Teed tiiru peale ja ideed tulevad. Meil on üldiselt nii, et mina tegelen sõnadega, Ove tegeleb visuaalidega, Silver Lepaste tegeleb muusikaga. Ma saan tihti teistelt sõimata, et ära liiga diibiks mine.

OM: Konstrueeritust ei tasu meile ette heita, kõik on naturaalne. Muusikaliselt oleme MTV-põlvkonna bänd. Kui öösiti tuli veel MTVst sellist muusikat, mida mujalt kätte ei juhtunud.

Milline harmoonia. Indrek, kuidas on võimalik nii kõrge hääl?

IV: Selles on süüdi minu ema ja isa kindlasti ja siis Põlva keskkooli poistekoori juhendaja, kes mind sundis laulma selliseid peenikesi lugusid. Algul ma ikka rögistasin ka, aga see on ikka kõva trenn ka. «Korsakoviga» kogu aeg käisin, klapid peas, kodus ja lõugasin.