Saatusliku külaskäigu mõju

Lutz Dettmanni sõnul ei saaks «Anu» tegevus toimuda kusagil mujal peale Eesti, sest nii kaasahaaravat ajalugu ei ole võimalik välja mõelda. Foto: Mihkel Maripuu

Kui sakslane Lutz Dettmann 1992. aastal Tallinnas lennukilt maha astus, siis kargas ninna eriline, kuid unustatud lõhn – Eesti asfaldi lõhn, elu esimese suure seikluse lõhn. 13-aastasena sattus

Lutz Dettmann vahetusõpilasena Eestisse ja pea nelikümmend aastat on ta fännanud Eestit ja eestlasi. «Ma armastan seda maad,» tunnistab sakslane häbenemata.

Eestisse, mida mees nimetab koduks, kaalub Dettmann pensionipõlves elama asuda, ainult et talved võiksid siin soojemad olla. «Abikaasa ütleb nii,» põhjendab ta seda soovi. «Kuigi meil on Saksamaal ka talved külmaks muutunud. Nii et enam pole vahet.»

Tegelikult võiks ju maamõõtjana töötavat Lutz Dettmanni pidada täiesti tavaliseks Eestist vaimustunud sakslaseks, ainult et tavalised fännid ei kirjuta romaane, mille keskmes on Eesti ajalugu. Kuid äsja eesti keelde tõlgitud «Anu» peategelaseks on just baltisakslane Christoph, kes iseseisvasse Eestisse 1938. aastal tädile külla sõitnuna armub Hiiumaa piigasse. Muinasjutuliselt ilusa armastusloo taustal rullubki lahti Eesti saatus 20. sajandil.

Tegelikult on «Anu» Dettmanni teine Eestist rääkiv raamat, 2002. aastal avaldas ta reisiraamatu «Sommertage in Estland» («Suvepäevad Eestis»).

Eesti elu vahetu kirjeldus tekitab «Anu» lugedes tunde, et autor on romaani kirjutanud päevikutele toetudes. Ent Dettmann eitab seda – kogu ehedus pärineb arhiividest ning eestlaste ja baltisakslaste mälestustest. «Kogu lugu on fiktsioon,» kinnitab ta.

Tõsi, Anu prototüübina oli Dettmannil silme ees Eestis juhuslikult nähtud «Wikmani poiste» seriaali kaunis näitlejanna Liina Olmaru, Christoph aga kannab eneses autori vanaonu jooni. Igavese armastuse lugu pärineb hoopiski kirjaniku naabritelt – armastajapaarilt, kelle tee läks lahku 1953. aastal, mil mees põgenes Ida-Saksamaalt Saksa Föderatiivsesse Vabariiki. Kui nad nelikümmend aastat hiljem juhuslikult kohtusid, siis lõid kunagised tunded taas lõkkele. «Naine oli olnud kõik need aastad üksik, mees aga lasi pärast kohtumist oma abielu lahutada. Nad on koos, nagu vahepealset aega poleks olnudki,» kirjeldab Dettmann inspiratsiooni pakkunud paari.

Dettmann peab «Anu» eelkõige ajalooliseks romaaniks: «Baltisakslased  ja nende lapsed vaatavad ka seda romaani kui lugu ajast. Loodan, et ka eestlased võtavad seda siiski eelkõige ühe ajastu loona, kuhu siis mahub see ilus suveidüll.»

Romaani kirjutades andis Dettmann käsikirja lugeda tuttavatele baltisakslastele. «Mul oli hirm, et nad naeravad mu välja või ütlevad, et see polnud päris nii. Kui nad oleksid öelnud, et käed eemale, ära topi end meie asjadesse, siis ma oleksin katkestanud,» kinnitab kirjanik.

Dettmann lubab kirjutada romaanile ka teise osa, Anu saatusest. Ainult et mehe sõnul puudub saksa keeles kirjandus, mis käsitleks näiteks küüditamist ja elu Nõukogude Eestis. «Aga just see kohustab mind, tunnen, et tahan Eesti lugu tutvustada,» selgitab Dettmann. ««Anus» soovisin välja tuua eestlaste ja baltisakslaste saatuse. See, et 1939. aastani oli Eestil ja Saksamaal ühine ajalugu, mis löödi puruks, pole Saksamaal teada. See, et tegemist polnud kahe paralleelse maailmaga, kellest ühed olid härrasrahvas ja teised siis orjad, pole ka teada. 20. sajandi tegelikkus oli teistsugune. Baltisakslased, kellega olen rääkinud, rõhutavad, kui väga nad Eestit armastavad. Nad ei pea end sakslasteks, vaid eestimaalasteks.»

Lutz Dettmann on veendunud, et tema romaani tegevus poleks mitte mingil juhul saanud toimuda Saksamaal: «Süvenedes Eesti ajaloosse, tegeledes sellega, sain aru, kui kaasahaarav ja põnev on Eesti ajalugu. Kõikidele sõdadele, kolmele okupatsioonile vaatamata on eestlased suutnud säilitada kultuurilise ja rahvusliku identiteedi. See oli üks põhjus, miks toimub tegevus Eestis. Asi on selles, et sakslased tegelikult ei tea Eestist mitte midagi. Me elame nii lähestikku, samas nii kaugel.»

Näiteks kui Dettmann teatas oma ülemusele, et läheb Eestisse oma raamatut esitlema, siis küsis viimane, et kuidas ta seda vene keeles teeb. «Tegelikult on häbiväärne, et me lihtsalt ei tea Eestist midagi,» tunnistab sakslane.

«Eestit võetakse kui kunagise Nõukogude Liidu osa. Aga Ida-Saksamaal suhtutakse kõigesse, mis Nõukogude Liiduga seondub, tõrjuvalt ja eitavalt, nagu ka siin. Lisaks nihkume me aina rohkem läände – kõik, mis jääb itta, seda nagu polekski,» peab ta kahetsusväärseks.

Aga ikkagi, miks Eesti? Mis juhtus 1974. aastal Tallinnas, et üks Schwerinist pärit poiss Eestisse nii kiindus? «See oli mu esimene suur seiklus,» vastab Dettmann. «Mul on kolm tõelist sõpra – üks on eestlane, kellega tutvusin 13-aastasena. Tema käis korra noorsoovahetusega Saksamaal, pärast kirjutasime mõnda aega teineteisele, aga siis see jäi soiku. Kui 1989. aastal kolides leidsin ta aadressi, siis kirjutasin uuesti talle. Mul tohutult vedas, tema kunagises kodus elas tema isa kolleeg, kes siis andis minu kirja edasi. Me näeme harva, kuid sõprus on alles, ja see on väga oluline,» rõõmustab Dettmann.

Lutz Dettmanni mõtteid vahendas tõlkija Kerstti Kittus.

Lutz Dettmann

•    sündinud 1961. aastal Crivit­zis, Saksa DVs

•    on elukutselt maamõõtja, Saksamaal sai ta tuntuks oma debüütromaaniga «Wer die Beatles nicht kennt» («Kes ei tunne biitleid»).

•    Eestist on Detmann kirjutanud reisipäeviku «Sommertage in Estland» («Suvepäevad Eestis») ja romaani «Anu».

•    Kirjanikku autasustati 2007. aastal Schwerini linna auhinnaga ja ta on nimetatud Weilandi kriminaalromaanide auhinna laureaadiks aastatel 2005 ja 2007.