Riigikontrolör Karl Soonpää päevikus II maailmasõja algusajast leidub mitmeid lõike, mis oleksid justkui Eesti tänapäeva poliitikaelust maha kirjutatud. Põnevat päevikut koos mahukate kommentaaride, ajastu oluliste dokumentide ja sadade fotodega sirvis Argo Ideon.
«Võimu ei või lasta uulitsa kätte! Kui sotsid hakkavad segadusi sünnitama ja mängivad võimu käest, siis ka nende nahk on turul. Sotsialistid aga on nende endi arvates just esimesed, kellel tuleb kannatada.»
Võiks arvata, et eelnev jutt on Eesti valitsuse kabinetinõupidamise üleskirjutus. Näiteks selle, mis toimus selle nädala esmaspäeval või kolmapäeval. Või siis lahkunud kolmikliidu koalitsiooni eestseisuse koosoleku stenogramm.
Kuid võta näpust! Tegu on tõepoolest valitsuse istungil toimunu üleskirjutusega, kuid see istung toimus hoopis 23. oktoobril 1939. Riigikontrolör Karl Soonpää pani omaenese tarbeks kirja, mida kõneles istungil Eesti välisminister Ants Piip. Poliitilised erakonnad, muide, olid Eestis tol ajal keelatud, ning Piip osutaski sellele, et neid ei tohiks lähemal ajal ka lubada.
Vene väed olid baaside lepingu alusel just Eestisse sisse sõitnud ning «pahempoolsed» sellest elevusse sattunud. Loeme Soonpää päevikust valitsuse istungil räägitut: «Märgata elevust pahempoolsete vaadetega inimeste seas. Kahest vene vallast on katsutud Vene vägede sissetulekul tee äärde trügida, politseil aga korda läinud seda takistada. Kommunistide organisatsioonid olid kõik vahepeal välja surnud – nüüd märgata katseid organiseeruda. Selle vastu võitlemiseks kaks teed: kas lasta asi kaugele areneda ja siis korraga puhastada 12. tunnil või asi likvideerida eos.»
Kui praegu plaanivad Eestis ametiühingud korraldada meeleavaldusi ja võimalik, et ka streiki, siis 1939. aastalgi tundis valitsus muret, kas sinikraed on võimule lojaalsed.
Soonpää üleskirjutus 23. oktoobri istungist jätkub: «Organisatsioonidest on kõige pahempoolsem Tekstiiliühingute liit. Selle juhatus tagandatud. Suur osa töölisi aga praegu lojaalsed. Tegutseb N. Ruus ja teised Andreeseni grupi mehed. Tulnud ka märgukirju presidendile ja peaministrile. Seal nõudmisi ja ka lõpuks veike ähvardus. /…/. Peame kõik kihid tõmbama koostööle. Senni oli viimastel aegadel politsei peatähelpanu sakslaste ja kodanlise oppositsiooni tegevusel, nüüd on tema korraldus see juhtida kommunistliku kalduvustega ringkondade tegevusele. Ka on ta teinud korralduse jälle üles seadida tänavatel politsei postid.»
Selliseid paralleele ei pea Soonpää päevikust tikutulega otsima, vaid need kargavad lausa ise silma. Võtkem kas või valitsuse istung 1. veebruaril 1940. Majandusminister Leo Sepp räägib seal, et tal on õudne vaadata, mis toimub, ja et Eesti sööb oma viimaseid reserve. Majandusminister saab pahaseks selle peale, kui riigi propagandajuht Ants Oidermaa pajatab plaanidest vabariigi aastapäeva tähistamiseks 1940. aasta 24. veebruaril, kus lippudele ja küünaldele on plaanitud tähtis osa. See meenutab üsna palju praegust kriitikat sajamiljonilise võidusamba ja selle uhke avamisürituse aadressil.
Kirjeldus riigikontrolör Karl Soonpää päevikust: «Sepp teeb sapiseid vahemärkusi, kui nende küsimuste üle puhkevad pikad rääkimised. Lõpuks võtab sõna ja ütleb, et temal päris õudne pealt vaadata, kuidas meie asjaajamine kujuneb. Sööme praegu viimaseid reserve ja mõnuleme seepärast odavatel hindadel. Need on aga varsti otsas ja uued importkaubad tulevad juba palju kallimad.
Elukalliduse tõus on möödapääsematu ja juba paari kuu küsimus. Meie aga laseme levitada kihvti, sõimates parlamendis kõiki vargaiks ja koerteks.»
Majandusminister Sepa jutu järgi on kaks võimalust raskusi trotsida: kas koalitsioon seinast seinani või autoritaarne valitsemine ilma parlamendita. «Esimesel juhtumil peaks siis ka poliitiline organiseerimine olema. Otsus peaks olema kiire.»
Veelgi üllatavam asjaolu selgub riigikontrolör Soonpää kirjapandust 28. aprillil 1940, kui ta koos president Konstantin Pätsi ja Saksamaa saadiku Hans Frohweiniga ühte söögilauda oli sattunud. Nimelt rääkis president Päts lauavestluses, et pärast ilmasõda sünnib ühine Euroopa. «Praegune sõda loob vist Euroopa ümber – Pan-Euroopa suunas. Väikesed riigid näevad, et neutraliteedikinnitused ei suuda midagi päästa – ainult Union.»
Soonpää päeviku ja selle kommentaaride ning lisadokumentide üle 800-leheküljeline väljaanne pakub võimaluse süüvida Teises maailmasõjas Eesti saatuse määranud aega, nii nagu see oli näha inimesele, kes asus riigivõimu juures ühel juhtpositsioonil ning kes sai Eesti tavainimesega võrreldes toimuvast teavet märksa kiiremini ja täielikumalt.
On näha, millised kõhklused vaevasid Eesti valitsust, kes lisaks ajaloos tuntud suursündmustele pidi tegelema ka märksa proosalisemate küsimustega. Ning ega need erinegi väga palju sellest, millega peab töötama meie praegune kriisivalitsus.
Samamoodi liiguvad ringi mitmesugused kuulujutud, üks hullem kui teine. Ka Eesti riigil puudub igal hetkel kindlus, mida uskuda ja mida mitte.
20. septembril 1939 kirjutab Soonpää oma kõnelusest riigikontrolli ametniku Aksel Meiga: «…tuleb Mei minu kabinetti ja peale ettekannete küsib, mis käimas, sest vabariigi valitsus olevat nõu pidanud kuni öösi kella 3–4. Ei tea talle midagi öelda, kuna Vene laevastiku merelolekut ta teab isegi. Tema ütleb, et olevat jälle liikvel kusagil Saksamaal kaart, kus Vene ja Saksa huvide piirid märgitud Düünat pidi, seega kuuluvat meie Vene mõjupiirkonda. Ei saa öelda, et oleksin veendunud, et see pole nii.»
Praegu teavad Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollist kõik, aga vaevalt kuu aega pärast selle sõlmimist – vähesed. Ent juba 1939. aasta septembri lõpus sai Eesti aimu, et midagi tõsist on ka meie idanaabril Eesti suhtes teoksil. Soonpää: «26. sept. Vab. Val. koosolek kell 15.30, kus välisminister annab aru Moskva sõidust. Ka kuuldub, et Rei olevat jõudnud Moskvast Tallinna koos abikaasaga.
Enne val. koosolekut tuleb vastu T. Kalbus, peab mind kinni ja küsib, miks Selter tagasi tuli. Ütlen, et ei tea, aga arvan, et Moskva seab nõudmisi vahest kaubalepingu alal. Tema ütleb teadvat, et nõudmised olevat poliitilist laadi, ja nuriseb, et valitsus sõbrustas sakslastega ja nüüd, kus viimaste käed seotud, pole meil venelaste vastu kaitset. Ütlen, et kui oleks inglastega ligemal oldud, poleks sellestki midagi kasu, sest need saaks meid veel vähem aidata kui sakslased. Lõpetame jutu.»
Ning edasi: «Vab. Val. koosolekul selgub Selteri seletustest, et otse esimesel kokkusaamisel on Molotov temale seletanud, et neid kaubaleping üksi ei rahulda, tarvis olevat luua poliitilist sõprust. Nemad olevat 1919. a. olnud nõrgad ja seepärast lasknud ennast lahesoppi suruda. Nüüd, kus nad tugevnenud, ei võivat nad leppida enam Kroonlinna ümbruse loiguga, vaid tahtvat välja merele. Selleks tahtvat nad meilt laevastikubaase nii saartel kui ka mandril. Samuti aerodroome saartel.
Selter vastanud, et temal puuduvat volitused selles asjus rääkida. Molotov pakkunud otsesidet Tallinnaga. Selter vastanud, et tema ei saa seda pakkumist kasutada, sest Tallinnast ei saaks nagunii keegi temale vastata enne, kui valitsus, president ja parlament asju kaalunud. Molotov öelnud, et tema tahaks asja lahendada sõbraliku kokkuleppega. Kui aga Eesti vastu ei tule, võetavat tarvitusele teised abinõud. Ja need «teised abinõud» nii Selteri kui ka Rei arusaamist mööda olevat sõda.»
Sõda pidada oli aga võimatu. Päevik jätkub: «Selter teatab, et tema rääkinud Saksa saadikuga Tallinnas, see polevat asjust midagi teadnud ega annud nõu vastu ajada. Laidoner ütleb, et Saksa sõjaväeline esindaja, kes 110 protsenti meie sõber, olevat ütelnud, et tema arvates ei jäävat meil muud üle, kui Venele järele anda. Eenpalu küsib ülemjuhatajalt, kas suudame endid relvadega kaitsta. Viimane ütleb, et maal suudaksime teatav aeg eduga sõdida, aga õhus oleksime kaitseta. President, ülemjuhataja, peaminister ja välisminister olevat omavahel eelmisel ööl nõu pidanud ja tulnud otsusele, et tuleb venelastega leping sõlmida.
Arvatakse, et lepingus peaks selgesti sees olema, et meie suvereniteet jääb puutumatuks ja venelased ei sega meie sisekorrasse ega mõjuta meie majanduslist struktuuri ja selle aluseid.»
Kaasakiskuv on Soonpää kirjeldus, kuidas valitsus arutas Eesti delegatsiooni käiku Moskvasse Stalini juurde, kõnelustele Nõukogude Liidu nõudel baaside lepingu sõlmimiseks. Eesti poliitikud hindasid Soonpää päeviku järgi Stalinit ja Molotovi kõrgelt.
«Stalin kui isik jätnud hää mulje – tark, vastutulelik, tegev – ise võtnud formuleerimisest osa. Ta olevat vastuvaidlematu peremees, kelle soov on teistele käsuks, ka kõige kõrgematele. Molotov olevat tark ja väga laialdase silmaringiga tegelane. Ka väga suure tööjõuga. Kuid Stalini vastu olevat ta võimetu. See tegevat vahest teisi ebakindlakski, sest nad igakord ei tea, kuidas Stalin asjale vaatab. Ka Mikojan olevat tark inimene ja suuresti Eestile heatahtlik. Öelnud, et kaubalepingus meile vastutulelik, aga järgmisel partneril tõmbab selle eest naha üle kõrvade.
Kui rasked rääkimised lõppenud nii kella 12 paiku õhtul, tehtud laua ots tühjaks ja toodud napsi ja suupistet, kus siis sõbralikus ja isegi südamlikus õhkkonnas istunud Selter, Uluots, Piip, Rei, Stalin, Molotov ja Mikojan. Õhkkond olnud niisugune, et Selter Molotovile öelnud, et viimane esimesel kokkupuutumisel paistnud talle kuiva teoinimesena, nüüd aga teistsugusena. Stalin tähendanud, et ka Selter paistnud temale «cвирепым» [pöörasena], kellega raske asju ajada, pärast siiski osutunud lugu teiseks. Stalin iseloomustanud ka meie tegelasi: «Päts on tark ja huvitav oleks teda näha külalisena siin meie juures Moskvas», «Лайдoнep yмный человек, храбрый oфицер, xopoшiй reнepaл – c воспитанieм pyccкаго ген. щтаба» [«Laidoner on tark inimene, vapper ohvitser, tubli kindral – Vene kindralstaabi kasvatusega»]. Ka öelnud ta, et nad teadnud, et eestlased on realistid ja nendega saab asju ajada, mitte nagu poolakad – oli suur ja vägev riik, aga mis tast jäänud./…/
Ka ütelnud Stalin, et nemad mõtlevad ausalt lepingut pidada, sest kui bolševik lepingu teeb, siis ta ka peab. Lõpuks tõstnud klaasi hüüdega eesti keeles: «Elagu Päts.» Koosviibimine kestnud kuni kella 1 öösel, mil leping olnud puhtalt ümber kirjutatud ja Molotov ja Selter selle said alla kirjutada.»
Soonpää päevikuraamatu dokumentaalses osas on ära toodud ka Eesti baaside lepingu sõlmimiseks moodustatud delegatsiooni liikme, Ants Piibu päeviku väljavõtted Moskvas peetud kõnelustest. Piibu päevikumärkmed ilmusid esmakordselt tänavu ajakirjas Akadeemia.
Neist saab teada mitmeid Stalini ja Molotovi tsitaate originaalkeeles, millest mõned on üpris tähenduslikud.
Nii leidub seal Stalini hinnang eestlastele: «Eestlased on kange, tööd armastav rahvas. Mul oli rahvuste rahvakomissariaadis üks eestlannast masinakirjutaja, imeline inimene.» Kuid seevastu Anvelt olla teda alt vedanud.
Või Stalini hinnang Eesti saadikule Moskvas August Reile pärast üht parandusettepanekut: «хитрый мужик!» (kavalpea).
Edasi marssisid Vene väed Eestisse oma baasidesse sisse ja elu läks näiliselt edasi suhteliselt rahulikult. Soonpää kirjeldab, kuidas valitsuses ja parlamendis arutati küsimusi riiklikust propagandast kuni riigitöötajate tasustamiseni – jällegi väga sarnane praeguste teemadega.
Näiteks: «6. dets. Eilsetel rääkimistel Riigivolikogus puudutati propagandaministeeriumi (m.s. Jalakas, Kokk). Viimane soovitas õieti asutada iseseisev ministeerium vastutava isikuga eesotsas – huvitavalt sama mõte, mida mina hommikul omavahel soovitasin minister Oidermaale. Ka teine mõte Kokka kõnes ühtus täpselt minu omaga – nimelt radikaalselt loobuda akadeemiliste organisats. «oma meeste» poliitikast. Minister O.[idermaal] paistab puuduvat tarvilikud ideoloogilised otsingud propaganda- ja isamaalise organiseerimise tööks. Ta võis olla omal kohal kitsarinnalise partei peasekretäri tööks, kus ka juhtivad mõtted tulid mujalt. Uue ideoloogia loomiseks ei ole sealtpoolt palju loota. Ka peetakse kinni kramplikult vanust sõprustest, mis tekkinud parteide ajajärgul, laiema kandepinna loomiseks puuduks nagu usaldus. Arvan, et peaks tulema uus mees, kes vaba vanade vaenude kompleksist ja seepärast usaldaks ise ja looks ka usaldust väljaspool suletud ringi, pärandust endistest kogudest.»
«7. dets. Vab. Val. koosolek kl. 16–19.15. Rohkem rääkimisi riigitööliste pühadetasude asjus. Huvitavalt «agraarlased» – Jürima, Tupits ja mina – soovitame rohkem vastu tulla: maksta kõigile 10–15 krooni pühaderaha ja peale selle lasteabiraha, missugune seisukoht ka vastu võetakse.»
Samal ajal on pilved kerkinud Soome kohale. «8. dets. Venelased rõhuvad kõvasti Soomele peale. /…/ Mis siit ükskord välja tuleb, et tea keegi ennustada. Suured rahvad jäävad muidugi püsima, kuigi kurnatuna ja vaesustununa, võib-olla ka sotsiaalse struktuuri purunenuna; kes aga väikerahvastest tervena välja tuleb, see on õnne küsimus. Loodan, et Eesti väikerahval seekordki oleks õnne!
9. dets. Sõdades pole suuri sündmusi. Meie inimesi häirib Laidoneri sõit Moskvasse. Kardetakse uusi nõudmisi. /…/
11. dets. Vab. Val. koosolek 17–1.30. President asub seisukohale, et meie peame oma suveräänsust julgelt rõhutama ja mitte araks jääma. Seepärast ei või ka rahvalt nõuda, et ta seda armastama hakkaks, mis tegelikult pole armas, küll aga peab praegusel ajal käima mõistuse, mitte tunnete järele.»
Kevadel 1940 läheb Soonpää päeviku toon veel ärevamaks, kuid ikkagi on Eesti poliitikas arutusel ka näiteks parlamendi roll. 26. märtsil arutab ta juhuslikult kohatud Eesti politseiülema Johan Soomaniga, kas ilma parlamendita võib korruptsioon kasvada.
«Arvan, et Ulmanis hilines parlamendi ellukutsumisega. Sooman ütleb, et seda tunnevad lätlased ka ise. Juba läinud kevadel käinud Läti politsei direktor siin ülesandega järele kuulata, kuidas Eestis uus parlamentline kord välja näeb. Sooman vastanud, et tema võib seda vaid soovitada. Ka Eestis olnud politsei uue põhiseadusliku korra maksmapanemise mõtte algataja. Peale 8. detsembrit tema, Sooman, soovitanud seda teha.
Eenpalu saanud alguses pahaseks, aga ka temal polnud midagi vastata väitele, et kui ühe inimesega midagi juhtub, kes võtab ohjad? Ka paistnud, et ilma parlamendita võib süveneda korruptsioon. S. tähendab, et pole just andmeid olnud, et keegi varastaks, aga nii mõnelgi mehel olnud usk, et ta on ise kõrgeim kohtumõistja ja mis teeb, see on tehtud ja pole kellegil ütlemist. Nüüd aga avalik arvustus parlamendis loob tasakaalu.»
«28. märts. V. Val. koosolek kl. 17–1. Päevakorras ka seaduse eelnõusid. President küsib, kui kaua mõeldakse parlamenti koos pidada, et ikka uusi seadusi esitatakse? Kuuldub, et aprilli lõpuni. President käseb otsus valmis teha, et 10. aprillil lõpeks istungjärk. Tähendab, et vaja ka tööle asuda. Kusagil ei istu parlament praegu nii koos kui meil. Osa seadusi võib anda dekreediga – dekreet pole mitte mõni seadusevastane asi, vaid otseselt põhiseaduses ettenähtud. /…/
Puudutatakse Soome abistamise aktsiooni. Leitakse, et see pole praegu kohane, sest venelased võiksid saada umbusklikuks. President ütleb, et peaks naisi, kes sõjaväe varustamiseks tahavad tööle rakenduda, juhtima meie oma sõjaväele sukki j.n.e. kuduma.»
25. aprillil arutab valitsus Eesti kullavarude hoidmist. Riigikontrolör Soonpää kirjutab: «Praegu hoitakse USA – 8 milj., 10,5 milj. Stockholmis ja 22,6 milj. Londonis. Sepp tahaks Stockh. «Ago» aeroplaanidel tuua kulla Tallinna, siit läbi Saksamaa viia Šveitsi ja sealt juba USA-sse. Baseli pank olevat nõus otsekohe USA-s avama kullakonto, kui meie kuld jõuab Šveitsi. E. P. president j.t. arvavad, et Eestisse ei maksa kulda tuua. E. p. arvab, et tema jätaks kulla endisele kohale. Kui aga V. Val. tahab, siis nõus üle viima 5 milj. Stockholmist ja 2 milj. Londonist – mõlemad USA-sse. Üleviimist teeks ainult Baseli panga kaudu. Piip, Reek j.t. arvavad, et Rootsis ei tule sõda, kuna Rootsi laseb Saksa väed sisse vastupanuta. Piip ütleb, et tal selle kohta kindlaid andmeid.»
21. juunil 1940. aastal on Nõukogude tankid ja soomukid juba tänavail. Soonpää kirjutab päevikusse: «Pääle töö lõppu koju minnes näen Vabadusplatsi nurgal rahvasalka ühe poolnärudes tüübi ümber, kes katsub «kihundada», aga rahvas suhtub sellele vaenulikult. Vaatan, kuis politsei reageerib sellele, aga politseinikku polegi enam väljas. Selgub, et politsei üldiselt tänavatelt kadunud.
Kell 4 telefoneerib Merits, et Pika Hermanni otsas lehvivat Vene lipp. Läheme Tooniga välja ja selgub, et see nii on. /…/ Pärnu maanteed kodu liikudes sõidab sealt läbi Vene veoautosid, täis relvastatud Vene sõdureid, kes laulu löövad. Osal autodest on ka püssidega tsiviil-elanikke. Rahvas, kes seisatama jäävad, on kurb, naised enamasti nutavad, ka lihtrõivaisse riietatud naised.»
• Eesti poliitik ja riigiametnik.
• Osales Vabadussõjas leitnandina, Vabadusristi kavaler.
• Poliitikas alates 1926. Riigikogu liige, töö- ja hoolekandeminister, põllutööminister.
• Riigikontrolör 1929–1940.
• Pidas päevikut 13.09.1939 – 22.06.1940.
• Hukkus juunis 1944, kui üritas öösel Elva lähedal metsas koos kahe teise mehega kinni võtta Nõukogude diversante.
«FAATUM. Eesti tee hävingule»
Riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940.
Eluloo koostanud ja päeviku kommenteerinud Küllo Arjakas.
Illustreerinud Toomas Mattson.
Väljaandja: riigikontroll koostöös
kirjastusega SE&JS, Tallinn 2009.
Kujundaja Andres Tali,
kirjastaja Sirje Endre