Õpetaja ja õpilase liikuvad mandalad

Raoul Kurvitza ja Kristi Kongi edukas katse jõuda maalijate ideaale hülgamata kolmemõõtmelisse maailma. Foto: Liis Treimann

Ma olen paar korda elus näinud buda munki ehitamas liivamandalaid, keerukaid vaimuliku taustaga visuaalsüsteeme, mille üheks osaks on teadlik ajutisus ja lõplik kaduvus. Päevi kestev töö lõpeb värvilise liiva kokkupühkimisega, tühjuse taastamisega.

Mitte et ma avastan Raoul Kurvitza ja tema hulga noorema õpilase Kristi Kongi koostöös budistlikke ideid: ma pole võrdlev teoloog. Kuid see näitus räägib kaduvast ilust muuseas; teadlikust ajutisusest. Illusioonist ja lühikeseks ajaks loodud üllatustundest.

Jah, maalid jäävad alles – eriti võimas on tagasaali seinal julmalt värvi pritsides märatsev hiigeltöö. Töödel pole pealkirju ega autorinimesid, aga muidugi võib vähemalt autorsust seninähtu põhjal oletada.

Lisaks maalidele on välja pandud liikuvad objektid, mandalalaadsed pöörlevad plaaditaldrikud, liivast rajatud asjad, laest rippuv pöörlev tekstiilobjekt, kaks galeriisse ehitatud blackbox’i, üks maali ja valguse ruum, teine kahe videoprojektori abil loodud illusoorne tunnel.

See kunst on nii abstraktne kui võimalik. Reisid alateadvuse piirile. Meelemasinad, mis need ka iganes oleks. Maailmad, mis on kuskil – ehk unenägudes, parimais neist – päriselt olemas. Keemiavaba psühhedeelia. Kahe ülimalt erineva looja esinemine androgüünse ja seega ilmselt aseksuaalse ühendusena.

Samas, see on ülendav kogemus. Kurvitza töödega seostusid mulle varem pigem tihti – mitte alati küll – tuhmid ja porised värvid (ja kuivanud nõgesed). See näitus on tõeline värvipomm.

Mul on kahju saalivalvurist, kes kannab ehitaja kõrvaklappe, et pääseda hämaralt painavast helitaustast. Aga selline ongi see elukutse, mis teha.

Keeruline, aga ilmselt edukas projekt jõuda maalikunstist enda kui maalijate ideaale hülgamata kolmemõõtmelisse maailma.

Raoul Kurvitz ja Kristi Kongi

«Androgüünsed meelemasinad»

Avatud 26. maini Tallinna

Kunstihoone galeriis