Estonia tõi lühiooperid tagasi

Naine (Helen Lokuta) peab telefonikõnet, mille jooksul ta maha jäetakse. Foto: Harri Rospu

Lühiooperite (nagu ka lühiballettide) esitamise traditsioon Estonia teatris on olnud suhteliselt pikk, ent kahetsusväärselt katkendlik. Ühe sellise augu äärel seisame praegu: pärast 2005. aastat polnud meie rahvusooper vahepeal ühevaatuseliste ooperite lavastamist vajalikuks ning võimalikuks pidanud. Olgugi et on selge: väike ooper ei ole vaene ooper, mingi vähenõudlik invažanr vähenõudlikule publikule.

Pakub ju kammerlikus keskkonnas esitatud lühivorm suure ooperiga võrreldes hoopis teistsuguseid (ning tänuväärseid) võimalusi ja väljakutseid nii solistidele, muusikutele kui lavastajale.

Seda suurem heameel on tõdeda, et Estonia pööningusaalis on Neeme Kuninga lavastuses, eestikeelses ettekandes välja tulnud kaks ühevaatuselist muusikadraamat: Mozarti Singspiel «Teatridirektor» (1786) ja Poulenci mono-ooper «Inimhääl» (1959).

Eludraama viimane vaatus?

Kui peale lühiduse ja mõlemas portreteeritud hüsteeriliste naiste on üldse mingi põhjus, miks need kaks teost võiks sobida täitma ühte ooperiõhtut, siis on selleks nende täielik vastandlikkus kõigis mõeldavates kategooriates: helikeeles, tundetoonis, dramaturgias, välises formaadis jne.

«Teatridirektor» räägib jantlikus vormis teatri asutamisest ning seda saatvatest probleemidest, sh kahe primadonna rivaalitsemisest. «Inimhääle» süžee koosneb pikast melodramaatilisest telefonikõnest, mille jooksul seda publiku ees pidav naine maha jäetakse. Seega: loomine ja lõpetamine, komöödia ja tragöödia.

Ehkki ka «Inimhäält» on sageli esitatud mõõdukalt koomilises võtmes (arvukad valeühendused jm), on Kuningas oma lavastuses nimetatud registri targalt avamata jätnud. Kolmveerandtunnises ooperis on publiku ees teose ainsa tegelaskuju psüühiline kokkukukkumine, eludraama viimane vaatus. Näitlejannal tuleb oma hääle ja füüsilise kohalolekuga täita kogu lava.

Naist kehastav Helen Lokuta on laval veel rohkem üksi kui selle teose puhul tavaliselt, tal pole toeks orkestrit, üksnes klaverisaade (pianist Ralf Taal). «Inimhääl» ei nõua esitajalt eriti kõrgeid ega pikki noote, küll aga hääle psühholoogilist laetust, head diktsiooni, oskust pidada ja täita pause; muuhulgas hoidumist liigsest muusikalisusest, mis võiks töötada vastu teose realismitaotlusele. Lokuta oli esietendusel väljakutsete kõrgusel.

Lokuta kujutab endast artistliku ja välist teatraalsust armastava ooperisolistina hiilgavat materjali suurema füüsilise mõõtmega rollilahenduste jaoks. Kuid seda enam vajab ta rollis püsimiseks karmi lavastajakätt ja -kontseptsiooni. Kuningal on õnnestunud Lokuta heas mõttes stiihilist artistlikkust õigesti kanaliseerida, ilmselt oli abiks ka telefonijuhtme lühike ulatusraadius. Igatahes on «Inimhääl» järjekordne õnnestumine Lokuta loomebiograafias.

Juhtmest veel niipalju, et seda, kuidas kangelanna end sellega finaalis kägistab, meile ei näidata. Mis jätab võimaluse, et see polegi peategelase viimane telefonikõne. Kipskoera kaisutamine, mis leiab aset kõne ajal koerast rääkides, näib aga osutavat, et kogu dialoog on tegelikult kangelanna tragikoomiline monoloog endaga, tema haige fantaasia. Ning vastuarmastuse või kaastunde asemel vajaks ta hoopis meditsiinilist abi.

Kooliteater igas mõttes

Meditsiinilise sekkumisega lõpeb hoopis «Teatridirektor». Kuid tundub, et puändina esitatud dramaturgilise raami asemel vajanuks lavastus kandvamat dramaturgilist sisu. Ülestuunitud laulumäng eeldab hoogu, maitsekat ja mõõdukalt (soovitavalt sotsiaal-) kriitilist nalja, kuid Kuninga tekst, milles on üksikuid häid leide, tundub natuke hambutu, üheplaaniline ja fantaasiavaene.

Etendust veavad klaveri taga Tarmo Eespere ning sõnalistes rollides Mart Laur ja Helgi Sallo, lauluga partiides astuvad üles Kadri Kipper, Kristel Pärtna ja Urmas Põldma. Ülejäänud väikerollid on jagatud rahvus­ooperi noorteprojektist OPERAtsioon VOX osavõtjate vahel. Kõik on sümpaatsed ja võimekad tegijad, kuid laval ansamblit ei moodustanud.

Värske «Teatridirektor» meenutab teostuselt kooliteatrit – nii heas kui halvas mõttes. Ettekandes on mõnusat nooruslikku hoogu ja entusiasmi, kuid trupp jääb näitlejameisterlikkuse ja näitetehnika poolest häirivalt ebaühtlaseks. Rahul ei saa olla ka muusikalise teostusega, sest solistidel oli hulk koloratuure koju jäänud.

Hinnates «Teatridirektorit» mitte kui rahvusooperi lipulavastust, vaid pedagoogilise protsessi vilja, tuleb nii ettevõtmise enda kui tulemusega siiski rahul olla.

Ooper

Francis Poulenc

«Inimhääl»

Lavastaja Neeme Kuningas. Muusikaline juht Ivo Sillamaa

Wolfgang Amadeus Mozart

«Teatridirektor»

Lavastaja Neeme Kuningas. Muusikaline juht Tarmo Eespere

Esietendus 4. mail Estonia teatri kammersaalis